... tuli välja, kui tegin rahakotti korda. Käisime Kristiga mõni aeg tagasi Ingli poekeses. Esimest korda. Muidu olen umbes aasta uurinud ja huvitanud ja uskunud kristalle ja kivikesi. Võib - olla nii mõnigi arvab, et hakkan vaikselt lolliks minema... Las arvab pealegi. Jumal temaga! Noojaa, poes kassa kõrvalt klaaskausist sai ostja võtta ühe n ö õnnesildikesi. Näitasin sõrmega Kristile millist soovin. Lugesin kiiresti. Kristi pani rahakotti. Ununeski sinna tänaseni. Täna siis lugesin mõtega:
"Kui sa enda elu ei väärtusta, siis see on tänamatus. Sinu elus peab olema esikohal sinu õnn ja sinu vajadused. Vastasel juhul sa raiskad sulle antud elu"
On mõtlema panev.
Tänane õhtu polnud selline nagu soovisin ja lootsin veel eile hommikul. Tegelikult juba talvest saadik... Soovisin minna Anne Veski kontserdile Tartus... Kuid millegipärast ei ostnud pileteid varem, mõtlesin jälle, kas on kellega minna (iialgi ei tohiks niiviisi mõelda) - loomulikult oleksin saanud Kristiga minna. Talle sobis täna õhtune tööaeg... Arvan, et pileteid oleks saanud Lauluväljakultki... Kuid...
Nüüd mõtlengi taaskord, et pean siiski rohkem hakkama iseend väärtustama...
Kaks päeva omas elus olen jälle raiskanud mõttetutele mõtetele: kellele üldse elan ja milleks üldse elan...
Sai ka nutetud.
Muide, palju kergem sai. Hingel.
Homme naeratan taas. Iseendale.
Elus pole aga ikkagi juhuseid...
Küllap kohtan Annetki veel kuskil laval... Kuressaares jalutades südaäööl nägin vist teda bussiaknast, kui kontserdilt lahkus... Mul oli juba siis mõte minna, kuid ajaliselt hästi ei klappinud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar