... momendil selline tunne, sest et...:
Olen kogu elult lüüa saanud
Väga palju kannatanud. Isegi kõige väiksemaid pisiasju. Kui vanasõna "Kes kannatab, see kaua elab" tõele vastab, siis mina peaksin küll lõpmatult kaua elama.
Egoist olen ka.
Meeste armastuses pettunud. Kuid mitte meestesoost.
Armastust kui sellist usun. Raudselt.
Emana olen maailma halvim... Kas ikka olen - seda tasuks veel mul läbi mõelda. Emadki vaid inimesed. Ükski inimene ei ole veata... Olen enda meelest parima andnud ja annan edasigi parima. Enamat ma ei suuda.
Kassid eriti ei meeldi. Väljaarvatud mõned kassid. Kass Pätut armastan. Kass Bongot armastasin ka... On veel kiisusid, kes mulle väga meeldivad.
Viriseda - noh vahetevahel võin. Ei meeldi aga.
Mis siis veel oleks vanapiigalik tunnus...
Ma nagu ei anna nagu vanapiigat välja...
Kalts, millega saavad teised kõike endalt pühkida...
See tunne on ka.
Natukene.
Tänapäevane roosa tolmulapp oleks täitsa minulik olla...
Tegelikult olen siiski vaid Tiia. Kes või milline iganes siis oleksin... Ehk Pöial - Liisi ja katkise tiivaga pääsukene...
Olgu mis on, tulgu mis tuleb. kuid jään iseendaks. Iseenda tõekspidamiste juurde.
Tänane postitus ei ole mitte midagi ütlev... Kindlasti on nüüd uudishimulike, kes tahaks otsekohe teada, mis jant toimub... Nagu eilse facebooki postituse "Ükskord, varem või hiljem pidi see juhtuma... Juhtus täna. Kas just
selliselt pidi juhtuma, selles kahtlen. Loodan, et juhtunu avab uusi
juhtumite lehekülgi. Ja rohkem häid ja mõistvaid." peale.
See uskumatu, kuidas lühikene postitus mõjus... Ausõna, ma ei ole ealeski niiviisi mõelnudki, et salakavalalt kirjutades hoian pilke endal - ei, ei, ei... See on ikka inimeste oma valik, kas loevad või on sõbrad või minu pärast kas või armastavad mind.
Mina olen mina.
Püüan olla siiras ja ausameelne.
Mõnikord kirjutan tundeid välja. Mitte olukordi. Issakene, kui vaid teatakse, kui palju lisa võib peiduta ridade vahel vahetevahel ehk teisi sõnu, kui palju jätan kirjutamata - siis oi, oi, oi...
Olukordi lihtsam kirjeldada. Näiteks, täna sadas vihma - selge pilt. Kuid, mis tundeid see vihm kaasa haaras, on palju keerulisem kirjeldada. Kirjutada. Välja öelda.
Jah, mul on hästi keeruline ja raske hetk.
Kuid, kuna mul pole olnud raskusi ega keerulisi hetki. Koguaeg on ju. Elu on mind õpetanud raskustega toime tulema. Mitte lööma.
Vahepeal oligi kõik kuidagi liiga ilus, et olla tõsi. Hõljusin nagu maa ja taeva vahel, unustasin nagu reaalsuse ohud ... Nüüd olen jälle kahe jalaga maa peal.
Tõsi, on asju, mis ei ole enam mu võimuses - ainult mis mina saan teha on rahulikult looda ja soovida, et olukord laheneks positiivselt.
Olen halvast väsinud...
Head peab juurde tulema.
Kui nüüd hoolikalt mõelda, siis kibestunud ei ole ma päris kindlasti :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar