Ausalt ka: tegelikult vast peaksin olema kibestunud vanapiiga

... momendil selline tunne, sest et...:

Olen kogu elult  lüüa saanud
Väga palju kannatanud. Isegi kõige väiksemaid pisiasju. Kui vanasõna "Kes kannatab, see kaua elab" tõele vastab, siis mina peaksin küll lõpmatult kaua elama.
Egoist olen ka.
Meeste armastuses pettunud. Kuid mitte meestesoost.
Armastust kui sellist usun. Raudselt.
Emana olen maailma halvim... Kas ikka olen - seda tasuks veel mul läbi mõelda. Emadki vaid inimesed. Ükski inimene ei ole veata... Olen enda meelest parima andnud ja annan edasigi parima. Enamat ma ei suuda.
Kassid eriti ei meeldi. Väljaarvatud mõned kassid. Kass Pätut armastan. Kass Bongot armastasin ka... On veel kiisusid, kes mulle väga meeldivad.
Viriseda - noh vahetevahel võin. Ei meeldi aga.
Mis siis veel oleks vanapiigalik tunnus...
Ma  nagu ei anna nagu vanapiigat välja...

Kalts, millega saavad teised kõike endalt pühkida...
See tunne on ka.
Natukene.
Tänapäevane roosa tolmulapp oleks täitsa minulik olla...

Tegelikult olen siiski vaid  Tiia.  Kes või milline iganes siis oleksin... Ehk Pöial - Liisi ja katkise tiivaga pääsukene...
Olgu mis on, tulgu mis tuleb. kuid jään iseendaks. Iseenda tõekspidamiste juurde.

Tänane postitus ei ole mitte midagi ütlev... Kindlasti on nüüd uudishimulike, kes tahaks otsekohe teada, mis jant toimub... Nagu eilse facebooki postituse "Ükskord, varem või hiljem pidi see juhtuma... Juhtus täna. Kas just selliselt pidi juhtuma, selles kahtlen. Loodan, et juhtunu avab uusi juhtumite lehekülgi. Ja rohkem häid ja mõistvaid." peale.
See uskumatu, kuidas lühikene postitus mõjus... Ausõna, ma ei ole ealeski niiviisi mõelnudki, et salakavalalt kirjutades hoian pilke endal - ei, ei, ei... See on ikka inimeste oma valik, kas loevad või on sõbrad või minu pärast kas või armastavad mind.
Mina olen mina.
Püüan olla siiras ja ausameelne.
Mõnikord kirjutan tundeid välja. Mitte olukordi. Issakene, kui vaid teatakse, kui palju lisa võib peiduta ridade vahel vahetevahel ehk teisi sõnu, kui palju jätan kirjutamata - siis oi, oi, oi...
Olukordi lihtsam kirjeldada. Näiteks, täna sadas vihma - selge pilt. Kuid, mis tundeid see vihm kaasa haaras, on palju keerulisem kirjeldada. Kirjutada. Välja öelda.

Jah, mul on hästi keeruline ja raske hetk.
Kuid, kuna mul pole olnud raskusi ega keerulisi hetki. Koguaeg on ju. Elu on mind õpetanud raskustega toime tulema. Mitte lööma.
Vahepeal oligi kõik kuidagi liiga ilus, et olla tõsi.  Hõljusin nagu maa ja taeva vahel, unustasin nagu reaalsuse ohud ... Nüüd olen jälle kahe jalaga maa peal.
Tõsi, on asju, mis ei ole enam mu võimuses - ainult mis mina saan teha on rahulikult looda ja soovida, et olukord laheneks positiivselt.
Olen halvast väsinud...
Head peab juurde tulema.

Kui nüüd hoolikalt mõelda, siis  kibestunud ei ole ma päris kindlasti :)

Raskem olla õnnelik, kui õnnetu...

... Täna mõtlen  niiviisi. Jälle. Olen  ennemgi niimoodi mõelnud.
Sellepärast inimene ei suudagi vist õnne ligi lasta - temaga toimetulek on pagana raske.
Pärast naeru on raskem nutta.
Kergem on pärast pisaraid  naeratada... ja siis taas nutta... Viriseda, et elu on nii paha ja paha...

Tean alati, et pärast suurt heaolu ja rõõmu, mis ongi lõppkokkuvõttes üks suur õnn, tuleb mingi suurem paha pauk. Vahel keset hästi minekut mõtlen ja lausa soovingi, et see hästi minek oleks aeglasem.
Sest lõpus näen valusaid pisaraid...
Needki on tegelikult millegi jaoks vajalikuks.
Kas või selleks, et olla
tugevam
ja õnnelikum... 

Ingli poe õnnesild rahakotis...

... tuli välja, kui tegin rahakotti korda. Käisime Kristiga mõni aeg tagasi Ingli poekeses. Esimest korda.  Muidu olen umbes aasta uurinud ja huvitanud ja uskunud kristalle ja kivikesi. Võib - olla nii mõnigi arvab, et hakkan vaikselt lolliks minema...  Las arvab pealegi. Jumal temaga! Noojaa, poes kassa kõrvalt klaaskausist sai ostja võtta ühe n ö õnnesildikesi. Näitasin sõrmega Kristile millist soovin. Lugesin kiiresti. Kristi pani rahakotti. Ununeski sinna tänaseni. Täna siis lugesin mõtega:
"Kui sa enda elu ei väärtusta, siis see on tänamatus. Sinu elus peab olema esikohal sinu õnn ja sinu vajadused. Vastasel  juhul  sa raiskad sulle antud elu"
 On mõtlema panev.

Tänane õhtu polnud selline nagu soovisin ja lootsin veel eile hommikul. Tegelikult juba talvest saadik... Soovisin minna Anne Veski kontserdile Tartus... Kuid millegipärast ei ostnud pileteid varem, mõtlesin jälle, kas on kellega minna (iialgi ei tohiks niiviisi mõelda) - loomulikult oleksin saanud Kristiga minna. Talle sobis täna õhtune tööaeg... Arvan, et pileteid oleks saanud Lauluväljakultki... Kuid...

Nüüd mõtlengi taaskord, et pean siiski rohkem hakkama iseend väärtustama...
Kaks päeva omas elus olen jälle raiskanud mõttetutele mõtetele: kellele üldse elan ja milleks üldse elan...
Sai ka nutetud.
Muide, palju kergem sai. Hingel.

Homme naeratan taas. Iseendale.

Elus pole aga ikkagi juhuseid...

Küllap kohtan Annetki veel kuskil laval... Kuressaares jalutades südaäööl nägin vist teda bussiaknast, kui kontserdilt lahkus... Mul oli juba siis mõte minna, kuid ajaliselt hästi ei klappinud...

Jess, super Kuressaare aeg

Jälle suvemälestuste pagas rikkam :)

 Kuressaares kesköised jalutused.  Linn sai üldse risti ja põiki läbi jalutatud. Ka päise päeva aeg.

Johani spar.  Esimest korda spas. Esimest korda elus ka - häbi küll tunnistada :) - mullivannis. See oli lahe, et lõpuks oli spa vaid meie - minu ja Kristi - päralt. Rahvas õhtul oli vähe... Basseini servapulgast kätega kinni hoides seisin või õigemini hõljusin vees ise.  Kuna olen nii kerge, siis mu jalad lihtsalt tõusid veepinnale :) Kristi mõned hetked ei hoidnudki minust kinni. Mina siis jälle "karjusin" naerdes, et upun nüüd... :)
Muide, mul oli kaasas igivana trikoo, mis oli viimati seljas 17 aastat tagasi - uskumatu, kuid nüüd läks mulle ilusti selga. Võin vist olla väga rahulolev daam, kelle vorm aastatega pole grammigi muutunud :) Ometi figuuri hoidmise nimel ma ei tee ju eriti midagi üleloomuliku... Pigem söön rohkesti magusatki :)
Aitäh Johan spa  kes soodsalt rõõmustas meie õhtupoolikut!!!

Näituse Piiskopi eluruumis võtsin siiski ise Kristiga  maha.  Viibisime kindluses  vähe aega, umbes pooltundi, kuid selle aja jooksul näitas mulle Kristi ruume, kuhu oli võimalik üle ülikõrgete lävepakkude ratastooliga pääseda. Ja sain istuda Lossi aknal. Nagu keskaja daam pikas kleidis... Oli kuidagi võimas tunne.
Aknal püüdsime teha ainsa pildigi sellest reisist. Ei olnud head pilditegemise võimalus... Pealegi mõtlengi, et on hetki, mis võiks jääda rohkem mällu... Meelde...

Priit, kes sõidutas  meid maalidega Lossist bussijaama, arv as, et näitust nägi paarkümmend tuhat inimest. Igatahes mu külalisraamat on täis kirjutatud, on jaapani ja korea keeltki seal ;)
 
Kristi vanaema ja vanaisa olid väga külalislahked.
Ühisgümnaasiumi hostel oli täitsa mõnus ööbimiskoht. Minu jaoks veidi nostalgiline  ka ;)

Kesklinna avalik inva - wc jäi meelde: ühes ruumis wc-ne  koritusvahendite ladu,mis meenutas osaliselt rahavõtja onu kohvikut.  Kui välja tulin, küsis onu: Noo, kas häda sai aetud? Naerma ajas.

Kuressaare tänavad on aga pisut ebasõbralikud ratastooli(de)le. Eriti kesklinnas... Minu ratastoolil läkski seljatoe kruvi lahti, mitte katki, kuid mul oli lihtsalt ebamugavam istuda , kuigi Kristil oli vist just viltune käepide parem lükkata...

Laeval käisime õueski. Eile tagasi tulles leidsime lifti juures laeva - ratastooligi. Arvatavasti tihti seda ei kasutada, sest oli suht tolmune... Minu jaoks oli küll see ratastool 3 x korda suurem, kuid paarkümmend minutit laevas ajas asja ära.

Kuna käisime bussiga, siis tassisime maale Kristiga kahekesi Tartu bussijaamast Annelinna, üle Emajõe. Lõpetasime Saaremaa reisi kenasti tüdrukute õhtuga Kristi pool. Aga see kuidas me läksime, see on võimalik vaid Eesti kangetele naistele: minu põlvedel ja külgtugedel maalikohver, riidekott ja käekott ning Kristil õlal suur maalikott ja seljakott. Kõik mehed, kes meist möödusid, vaatasid uskumatult meid :) :) :) Me hoidsime taksoraha kokku...
Naersime ja mõtlesime, milleks vaja vahel üldse mehi... :) :) :)

Mul oli tõesti super pühapäev puhkuseks. Eilne, esmaspäev oli väikene tööpäev ka mulle, kuid hästi tore. Loodan, et Kristilgi oli mõnus tööaeg. Aitäh sulle, Kristi!

Taas tõdesin, et inimene ise saab siiski teha igasugustest naudimistest tõelise naudimise :)

Pokemanide asemel Kaisulind ehk siis homme Saaremale

Niisiis, ehk sel nädalavahetusel leian viimaks Kaisulinnu Kuressaares. Selle kaisulinnu, keda ma kümme aastat Sõrve Säärest ei leidnud :) :P On küll Pille poolt Eedenis leitud Kaisulind, kuid soovin siiski ühe kaisulinnu ise leida.
Arvatavasti Maarja ja Pille arvasid Sõrve Sääres jalutades, et olen täiesti ära keeranud, kui otsisin teadmatut Kaisulindu...
Kui ma paari päeva eest sain aru, mis või kes - kumb siis lõpuks? - on Pokemon, siis mõtlen küll, et minu Kaisulind on leebem ja võimalikult päris variant hullusest. Pealegi minu enda loodud. Välja mõeldud. Ainult minu oma. Ja kindlasti   minu Kaisulind ei pesitse nutitelefonis, mida mul ka ei ole. Ta lihtsalt on kuskil põõsas või hoopis teel ja jalutab rahulikult mulle vastu - ning siis tulebki äratundmisrõõm.
Naerulagin.
Mis ma leidmise juhul Kaisulinnuga peale hakkan - veel ei tea.  Küllap armastama ;)

Seni kaua, kuni pole Kaisulindu üles leidnud, ajab mõte temast lihtsalt mind naerma.

Homme on Haapsalus huvitav üritus - naerujooga. Kanal2-s oli... Seal tahaksin ka olla. Usun, et just naerujooga sobib mulle või olengi seda terve elu teinud :) Olen päris palju päevi ju üksi - ometi naeratan ja naeran iga päev. Isegi siis, kui nutan. Lõpetan nutmise. Kuivatan pisarad. Naeratan: sai parem küll :)
Samas võin naerda pooltundi järjest, et ei hinga kah eriti, seltskonnas... Minult küsitud murelikult, kas ikka hingan ning see ajab mind veel rohkem naerma... 
Olen India naerujooga proffesoriga väga nõus, et naermine muudab inimesi positiivsemaks.
Igatahes naerujooga hakkas mind tõsiselt huvitama...

Pokemonid mulle eriti ei meeldi. Massihullus. Absurdne mäng... Kardan, et võib kaasa tuua igasugusi probleeme... Kas see ka päriselt arendab - natuke kahtlen...
Kuid maailm muutub.
Muutub mitte enam aastatega ja kuudega, vaid juba päevadega. Vähemasti mulle tundub nii.
Rahu ei ole.
Tegelikult sõjad. Mis need rünnakud jm muud on... Nüüd juba Saksamaal...
Ja inimesed küll kardavad, kuid elavad siiski rõõmsasti edasi.... Vähemasti seni, kuni neid ei ole puudutanud karmus... Annaks jumal, et see karmus jääks vähemaks...
Maailm võiks muutuda paremaks. Mitte halvemaks.

Aga minagi püüan homsest ainult rõõmu naudimisele mõelda. Lülitan kõikidest jamadest end välja.
Saarlased, saatke sõnum või helistage, kui soovite minuga pühapäeval või esmaspäeva hommikupoolikul  trehvada :) Ja võib - olla ilmub kuskilt Kaisulind välja - ootamatult ja üllatuslikult.
Igatahes tulevad rohked energialaksude päevad. Usutavasti.
See annab jaksu edasi olla ja elada...

Minu inimesed, teiegi naerge õnnelikult sel nädalavahetusel!

Nohjah, püüdke Pokemonegi, kuid mõistuse piires! Me koduski  mängutagi juba Pokemonid ees ja taga - igal pool... Mina ainult ohin  ja naeran :)

Rahvusvaheline jäätisepäev...

... oli väga armas ja meeldiv :

Et täna on rahvusvaheliselt nii magus päev nagu jäätisepäev, sain teada alles õhtul.
Huvitav , kes mõtleb küll neid päevi välja... Igatahes igasuguste rahvusvaheliste päevade tähendused on lõbusamad ja rõõmsamad, kui  päevauudised...

Siiski sõin täna ka jäätist.
Ploomijäätist.
Esimest korda ploomi maitselist.  Täiesti mõnsa!

Käisin ITAK-s. Hetkel peaks olema ratastoolide jama kuubis  korras. Perearsti tõend veel, perearst Marge veel puhkas täna... Küsisin ja uurisin natuke juba isikliku ratastooli ostu kohta. Nad oleks olnud vist kohe täna ostu asja edasi ajama... Ütlesin, et aega veel on. Tõsiselt, võtan plaani aasta lõpuks. Sest niikuinii keegi ei kinki enam ega anna niisama ratastooli nagu aastaid tagasi... See aeg möödas. Vähemasti mulle.
Viisin toa - ratastooli remondi. Järjekordselt. See tool " vanakene", mu meelest hästi  teeninud mind, kuid minu järgi... Nagu eelmine aasta öeldi, et uued ratastoolid polegi nii head nagu minu vanad. Seega siit tuleb järgmine küsimus, kust leian sama häid ratastoole nagu minu praegused või pisut veel paremad :)

Aitäh, Kristi, tänase jäätisepäeva eest! 

Kõik, mis teen ja kuidas teen, kas on see õige...

... laulab Paul Allik praegu youtobe´s ... Huvitav, see raske laulumõte,  mis selles laulus on, meeldis minule väikese tüdrukuna juba. Mäletan hästi, kuidas kuulasin seda laulu väikeses valges raadios ja mõtlesin, kuidas õigem on ... Kuidas soovisin õigesti teha ja olla...
Kuidagi kurvalt naeratama paneb see nüüd...
Tegelikult ma ei tea siiani,  kuidas on õigem.
Lihtsalt teen kõike südamehääle järgi.
See kõige lihtsam olla mina ise. Mu meelest see on õige...
 Kuigi sagedasti see raskem ja valusamgi...

Igatahes otsustasin juuli lõpuni lihtsalt olla iseendale. See kõlab  ehk egoistlikult, kuid vajan enda leidmist. Ma olen väsinud  enda kadumisest jumal teab kuhu... Soovin end üles leida - iseendaga hakkab lõpuks igav peidust mängida. Sooviks muid põnevaid mänge ka mängida... Edasi kuhugile minna... Midagi veel teha... võib - olla mitte uusi asju, kuid ka vanad ja tundud tegevused ja toimetused annavad uusi  väljakutseid...

Pühapäeval lõpes mu näitus Kuressaares.  Kuigi palusin  Katariinalt abi näituse mahavõtmisel - selle eest talle aitäh - kuid maalide järgi lähen sel nädalavahetusel ise. Samaaegselt loodan vähemasti üks päev Saaremaal puhata ja teha seda, mida ma pole varem teinud. :)
Neid asju, mida ma ei ole veel teinud, ikka jätkub veel!!!
Näiteks vallutada Loss :) Kuigi see saaks olema vähe keerukas meil Kristiga kahekesi...  Aga vähemasti mõte on.
Usun aga kindlalt, et mu "Igatsusevärvid" vallutasid osa Lossi ikka juba :) Seegi hea!

Kas see on õige, et hommikuti ei tahaks nagu enam  uudiseid kuulda... Maailm muutub järjest kurjemaks... Kõikjal sõnatu sõda... Uudised kuulades või lugedes mõtlen tahtmatult, mida nüüd mina pean tegema  või saan teha... On tunne, et nagu tahetakse, et inimene hakkaks värisema mingi kurja jõu eest...
Kunagi varem ei ole olnud minul sellist tunnet ...

Tõesti...

... on hetki, mis kaaluvad üles kogu kurbuse, mis kogunenud hinge :)
Ja siis saad aru, et oled elanud selleks, et elu läheks edasi, see tähendab, edasi elada.
 See äratundmisrõõm mul täna
 
Sellest ei saagi rääkida ega kirjutada.
See minu oma ;)

Alustasin uut suurt maali. Ega ma päris täpselt ei teagi, mis pilt tuleb, kuid usun, et miskit kenat. Kardan selle maali ärasaatmisega, kui ükskord tuleb see aeg, tuleb Omnivaga jälle probleem. Nagu "Hüppega" oli - ebanormaalsete mõõtmed... Loodan siiski, er nii ei lähe. Tõesti loodan.
Geniaalne on tõesti vahel naljakas olla. Ise ka lõkerdan. Mul polnud suurt pintslit, mida korraks vaja oli... Aga mu leidlikusel pole piire! Kuna üks päev sorteerisin oma riideid, siis viskasin ära mõned vanad kampsunid, millel polnud enam tegu ega nägu. Noojaa, sealt rämpsu kotist leidsingi karvase kampsi, mida oligi mõnus pintsli asemel kasutada. Küll ma olen ikka nutikas! Tulemus maalil on hea.
Ilm oli värvine.
Paar tundi koristasin vaheldumisi "Sajandi armastuse" vaatamisega. Reklaamipausitel koristasin.
Jalad veel värvilised.
Ma ei viitsinud enam nühkida...

Ratastoolide jama kuubis jätkub

Päeval ajas mind taga ITAKi klienditeenindaja.  Mobiilitsi. Meilitsi. Mul puuduvad ITAK-s dokumendid, miks  vajan kaht ratastooli ja kas vajangi kaht ratastooli.
Ausalt, olin keeletu ja meeletu.
Iga kuu saadavad mulle arved. Soodushinnaga, kahe ratastooli eest. Eelmine kuu sain kogunisti kolm arved ning naeruga maksin kõik kolm arvet. Kuigi küsisin ITAK-lt miks kolm arvet... Vastust ei saanud.
Iga kuu olen maksnud.
Tänagi öeldi, et olete ilusti maksnud - noojaa...
Vaja, mida neil ei ole:
- töövõimekaotuse otsus
- (pere)arsti tõendit ratastooli kasutamise kohta (see väga vana ja ei kehti... minu meelest eelmine aasta viisin...)
- eritaotlus soodustusega

Võib  - olla keegi blogi jälgijatest mäletab, kuidas ma ajasin eritaotluse asja Sotsiaalkindluseametis jaanuaris - veebruaris. Oleks keegi poole sõnagagi öelnud, et pean ise eritaotluse otsuse  ITAKi viima.
Arvasin, et nad suhtlevad ja saadavad omavahel.
Miks peaks puudega inimene asutuste vahel jooksma... '

Isegi see kõik EI aja mind nii endast välja,
kui see, et
pean tõestama nüüd juba pooleaasta tagant, kuidas ja kas ja miks kasutan KAHT ratastooli.

Mõistan, et sellest aastast sotssüsteem uutmoodi ...
Kas see ongi töövõimereform, et tõestada AKTIIVSELT, miks ELAMISEKS vajan kaht ratastooli?

Jumala eest, mul on muud ka teha.

Rääkiti hiljuti mulle, kuidas Rootsis ja Soomes abivahenditega lood on - inimesele antakse   kõik, mis tal vaja on igaks elujuhtumiks. Tal võib olla üheaegselt elektriratastool, tavaratastool ja kepp... Ma ei arva, et paberimajandust poleks, kuid loodetavasti hoopis sõbralikum ja inimlikum.

Nüüd hakkan päkapikule kirjutama, et jõuludeks soovin KAHT  ISIKLIKU ratastooli, sest ma ei viitsi ega jaksa Eesti  abivahendite süsteemis maid jagada. Andke andeks :)

  Inimesed vahetavad ikka õuest tuppa tulles jalanõud - täpselt sama mul ratastoolidega. Mul ei ole vaja lisa põrandapesu :)

Kurbus siiski ei saa rõõmuta

Nii, kui olin postitanud hilisõhtul, et olen kurb, helises mu mobiil ja Hanna küsis, kas võib öömajale ja külla tulla.  Täna hommik kohvitasside taga oli tore ja jutukas  :)
Rõõm tuligi tagasi.
Heatuju ka.

Meenutuseks, Hanna oli eelmine suvi minu tüdruk ehk ametlikus keeles isiklik abistaja.

Öelge siis veel, et mina ei oska oma isiklikke abistajaid hoida... Ohjah, öelda võib ju palju, kuid... kes ei ole minu asjadega nii väga seotud, see võib väga valesti arvata...

Panen  siiagi mõtlemist, mille lisati facebooki kommentaari eilse blogipostituse vastuseks. Mind aitas. Pani mõtlema. Elust on kõik kõikega seotud ja vajalik. Kui oskad südamega näha...

Kahlil Gibran - Prohvet

---

Siis palus üks naine: Kõnele meile Rõõmust ja Kurbusest.
Ning ta vastas:
Teie rõõm on teie kurbus ilma maskita.
Ja seesinane kaev, millest kerkib teie naer, on tihtigi olnud tulvil teie pisaraist.
Või kuidas teisiti saakski see olla?
Mida sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse, seda rohkem rõõmu sinna mahub.
Kas pole mitte kruus, mis hoiab teie veini, seesama, mis põles pottsepaahjus?
Ja kas pole mitte flööt, mis trööstib teie meeli, just seesama puu, millesse noateraga auke uuristati?
Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärines teie kurbus.
Kui olete kurvad, vaadake uuesti oma südamesse ja te näete, et nutate nimelt selle pärast, mis teid enne vaimustas.
Mõned teist ütlevad: Rõõm on suurem kui kurbus, ja teised vastavad: Ei, kurbus on suurem.
Aga mina ütlen teile, et nad on lahutamatud.
Üheskoos saabuvad nad, ja kui üks istub koos teiega laua ääres, siis pidage meeles, et teine on samal ajal uinumas teie voodis.
Tõesti, tõesti, te kõigute otsekui kaalud oma kurbuse ja rõõmu vahel.
Ainult siis, kui olete tühi, seisatute te tasakaalus.
Kui varahoidja teid kergitab selleks, et oma kulda ja hõbedat vaagida, on aga vaja, et teie rõõm või kurbus tõuseks või langeks.

Hetkel olen natuke kurb...

... Vahel võib kurbki olla...
Ma ei oska arvata, kui paljud (minu) inimesed aimavadki, et mu sees on olnud eluaeg nukrus. See on seletamatu nukrus... mis seotud üksildusega...
Enamus ju teavad mind teistsugusena...
Mõnikord on olnud naeratus huulil, kui hinges üksilduse olemine.
Kui mitmeid kordi elus on öeldud, et ära mõtle eales üksildusest või üksindusest, sest mina olen ju sinuga... Need vaid sõnad. Mõtted pole aga kohal... Seda saab hetk hiljem tunta... Mina usun, et seda tajunud ja tundnud me mõlemad... 
Tõeline olemine on see, kui oledki olemas.Tingimuseta.  Igas mõttes. Kui tunned seitsmenda meelega, et keegi vajab mingil hetkel just sind. 
Üksildus ega üksindus ei saagi päriselt keegi kellelegi keelata.
See praktiliselt võimatu, et inimene ei tunne mitte üks hetk enam üksindust ega üksildust.
Saab seda tunned leevendada. Kohal olemisega. Kaugemalt või lähedamalt. Rohkema või vähema mõistmisega. Tajumisega. Kallistusega. Ühe ainsa sõnagagi...

Üksildus ja üksindu
on minu meelest
kaks väga erinevat tunnet.

Seda olen varemgi öelnud ja kirjutanud.

Mis viis täna kurvale meeleolule, sellest vaikin... On hetki, kus ei saa isegi aru, mis viis... Täna tean.
Kuid kurbus on samuti vaja.
Naeratamisekski. 

Metsa - jalutuslugu

On hea metsa minna, kui tunned, et soovid midagi, mida sa ise ka ei tea, mis soov see olema peaks... Lihtsalt soovid... Sest kõik nii argine ja mõttetu. Aeglus ja kiirus...
Ja siis leiad end keset metsatuka.
Sööd õhtusöögiks vaarikaid - mustikaid - viimaseid metsmaasikaid.
Kuuled igasuguseid lindude hääli.
Näed imelist liblikavastset, kes oli huvitava armsa, kuid samas väga koleda näokesega ja näksis rahulikult lehekest ega lasknud end segada. Temast saab järgmine suvi usutavasti väga ilus liblikas. Ehk siis ka veel kohtume :)
Aitad teol ületada sõiduteed - lihtsalt ohutuse mõttes. Tigu juhtus seisma jäävat ratastooli kõrval... Hästi armas ja otsustav  tigu oli - tema tahab ja ületab sõiduteed võimalikult kiiresti.
Saad teada rohkem taimedest... aspiriinini...
Korjad karikakarad.
Tuled tuppa.
Oled värske.
Puhanum. 

Selline oli meil Kristiga täna õhtune metsa jalutus :)
Meile mõlemale oli hästi ilusat ja vaikset suveõhtut just õues ja metsas lihtsalt vaja :) Kuigi mina ise olin kahe vahel, kas minna või mitte...


 

Ingel võõras kehas...

Margit kirjutab me vestlusest  ajakirja"Saatus ja saladused"

http://www.saladused.ee/ingel-vras-kehas

Hanna tehtud pildi valisid nad lõpuks välja.

Osa mõttetest sain välja öeldud juba Arvamusfestivalil, ja siis sooviti, et kuhugi ajakirja või lehte see tekst saada, siis saigi see ilusti siduda selle looga. 

Minu jälg sinu südames

See minu uus maal "Minu jälg sinu südames". See on tõepoolest minu vasaku jala jälg. See idee küpses mitu  mitu aastat mu peas... Mitmeid sõbrad soovisid, et jätaksin oma päris jälje lõuendile...

Edasi mõelge juba ise, millise jälje olen jätnud teie igaühe südamesse.
Usun, et mõni jälg neist on väiksem, mõni suurem...

Minu enda jaoks on see jälg olulise tähtsusega mu elus. Loomeelus. Julgen konkurssest osavõtta... See tulemus, et julgesin osavõtta,  on juba minu jaoks suur võit :)  Mina, kes arvan ikka veel, et  oma kunstniku elust puudub üks samm...

Kuidas hindab žürii, seda saab teada mõne aja pärast. :)

Unes või ilmsi...

Hommikuti vahetevahel, kuid suhteliselt sagedasti, on armsalt tore kuskil postkastis lugeda kellegilt sõnumit: Tiia, ma nägin sind täna unes.  
Sõpradelt.
Ja endistelt abistajatelt.
See on nii armas. Olgu unenäo nägija ükskõik, mis maailma otsas ja kui kaua me ei oleks vahepeal me omavahel suhelnud, kuid ikkagi peab tähtsaks unesnägemist öelda mulle... 
Mida unes nähakse - seda tihti ei öelda. Arvatavasti tihti võib seda mitte mäletada... Päris palju olen kõndinud ja jooksnud paljude sõprade unenägudes, kuid siiskii olen olnud mina ise... Mitmed sõbrad on seejärel veendunult arvanud, et tegelikult päriselt käingi rohkem, mis sest, et ratastoolis,   kui nemad...

Minult endalt on küsitud, millisena mina ise enast unes näen, kas kõndijana või mitte... Aus vastus on: ma ei tea. Unes olen alati mina ise, kuid kas kõnnin omal jalal või rallin ratastoolis või lendan - seda tõesti ei oska öelda. Unenägudeski on mul alati ka toimetamist ja tegemist, kuid kuidas toimetan ja tegutsen - seda ma ei pane tähele.
Nagu päris elus.
Egas ma ei mõtle ärkvel olles tegutsedes, et tegutsen ratastoolis... :)

Täna hommikul lugesin jälle just sellist sõnumit: Tiia, ma nägin sind täna unes.

Naeratasin. 
Ohkasin kergemalt.
Loodetavasti olen siiski hea inimene, keda võib uneski näha...

Kell on juba 00.27. 
Aeg on voodi minna. Soovin kõikidele naeratusi unne :)
Nagu soovis kunagi üle aasta paljudel hilisõhtudel. Tuisutaat mulle ... Läbi internetti. Egas ma ei tea tänagi, kes ta tegelikult oli... Minu jaoks jääb Tuisutaat Tuisutaadiks, kuid ta oli hästi armas ja soe... 

17 aastat IAT-d ja hetkel...

... on uute abistajate kandidaadite leidmisega vaikus...Ka nii ei saa ma päris öelda - olen poolteist kuuga kohtunud siiski päris mitme tüdrukuga, kes vajasid hoopis mind iseendas selguse saamiseks.  Mul on hea meel, et olen saanud neile midagi head ja kasulikku öelda. On tunne, et just seda nad vajasid kelleltki...
Samas kõik ei saagi olla isiklikud abistajad nagu kõik ei saa olla presidendid :)

Sellist uute isiklikke abistajate mitte leidmist ei ole mul oma mäletamist mööda paar aastat olnud...  Ikka on kuidagi jooksvalt leidnud... Üks abistaja on nagu teadepulga teisele andnud... :)
Saan aru, et praegu suvi. Enamus ei otsigi tööd...
Kuid mõni ikka loodetavasti otsib tööd...

Eilset blogi töökuulutust on loetud ca 700 korda... Ja praeguseks on kontakti võtnud üks noormees, kuid tal teistsugused eesmärgid... Kordan siinkohal, ma ei vaja ahistajat ega kabistajat - sedagi pole ma paar aastat pidanud ütlema ega öelnudki. :) Sellist töökohta mul EI ole pakkuda.

Hetkel mul elu seisma ei jää ja ega jää edaspidigi. Olen selles veendunud.
Usun raudkindlalt, et uus isiklik abistaja ilmub/tuleb täpselt õigel ajal ja õiges kohas.

17 aastat on olnud mul see nii.
Küllap on jätkuvalt nii...

1. juulil sai 17 aastat mul IAT-ga elatud.
Mina ise ka imestan, kuidas olen suutnid nende aastatega oma elu üles ehitada. Täisväärtuslikuks muuta.
Olen tänulik ja õnnelik.

Eile näoraamatu üks vestlus oli küll hetkeks ebameeldiv - sooviti mind maha teha nii tööandjana kui inimesena - kuid praegu juba mõtlen, et natuke negatiivsust avalikult minu kohta,  oli minu jaoks kogunisti hea... Kuna sain pisut toetavalt teada, kuidas IAT mõni asi mujal maailmas on, siis mõtlen täna, et meil Eestis on IAT arenguruumi rohkem kui küllaga. Kõike ei saa ka rahaga mõõta... Kuigi rahastamine ja ravikindlustus nt  on ka olulised lõppude lõpuks  muuta paremaks ja kättesaadavaks töövõtjale üle Eesti, on vaja samuti paika panna turvalisust (et säiliks intiimsed ja privaatsed asjad kliendil)... Minu juures tööl olles vajadusel saadakse ravikindluse. Ja  hakkan tõsiselt mõtlema, kuidas muuta teenust turvalisemaks...

Kindlasti jään iseendaks. Püüan ikka olla sõbralik ja mõistev  tööandja. Klient. Inimene.

Kui ma seda ei oleks olnud siiani, siis ma ei jooks kohvi 15 aastat hiljem endiste isiklikke abistajatega, kes on praeguseks sõbrad/sõbrannad.
Eile õhtul käisin näiteks Laural külas, kes oli mu isiklik abistaja aastaid tagasi.

Aitäh Kristile ka ilusa õhtuse jalutamise eest!

Vajan isikliku abistajat

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled
kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!
 
Väljaõpe minult, töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.

 Olen   tööandjana paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, annab uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, reisimist.  

Töötasu tunnihind on hea.

Olen  õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemast 50 tundi -  veel parem kui parem! 

Tööle soovin ja ootan Sind võimalikult kiiresti, hiljemalt 1. augustist.
 
Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com või tiia.jarvpold@gmail.com ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, motivatsioonikiri või miks oled parim!

Sünna järgne sünnapidu keset suve!!! Festivalil Pühajärvel

Sellist asja ma ei mäletagi, et keset suve oleks olnud mul sünnipäevapidu... Pisut võimatugi... Aga ka see võimatu sai eile võimalikuks. Pühajärvel Restrobest festivalil. Nimelt Diana kinkis ühe pileti võidetud kahest mulle täpselt 23. veebruaril helistades, kui olin Kärdlas. Kuna see oli natu kreisi sünnapidu, siis lubasime lapsemeelsustki :)

Tivoli saime lõpuks töötajate aiaväravast, muidu oleks olnud trepid ja nõlvakud ees... Noormehed aia tagant vahtisid esialgu küll meid hämmastanult... Aga tivoli me saime :) Ja lendasime luikedega, see oli kõige aeglasem ja mõistlikum karussell, kuhu mina julgesin minna.
10 aastat tagasi sõitsin täpselt samas kohas vaaterataga.

Piknik festivali aia taga. Jõime kohvi...

 Pühajärve restoran oli suht ligipääsmatu, kuid selle eest oli teenindus super hea. Kaks noormeest kandsid mind trepidest üles ja alla. Söögid olid normaalste hindadega ja maistvad. Ma tegelikult polnudki mitu aastat päris restoranis käinud...

Oli väga mõnus suvepäev.
Nägin mõnd tuttavat, keda polnud 100 aastat näinud. Isegi meedia asjamehed, kes on minust kuidagi must lugu teinud, teretasid.
Natu purjus mehed pakusid mitmel korral abi, mis abi nad päriselt mõtlesid, sellest ei saanudki täpselt aru... :) Pühajärvel on olnud mul ennemgi nendega väga head naljad  :) Tamtsu eest lubati võsalõikur, mida olen ootanud juba 11 aastat :) :P

Hea muusika. Tuletas kauneid aegu meelde.

Tänud Diana ja Helerin!

Pildid neilt mõlemalt.

On inimesi, kellega olen kohtunud...

... vaid mõne korrad elus ning seepärast ei saagi nagu öelda, et tunnen neid päris hästi... kuid siiski on olnud nad kuidagi olulised inimesed elus... On tunne, et nad on koguaeg olemas kuskil, kuid siiski olemas... On lootus, et veel on võimalus näha ning öelda taaskord "aitäh"...
Ja siis tuleb hetk, kui tuleb leppida, et  mõnd inimest enam ei ole siin kuskil, vaid on nüüd seal kuskil, kuhu pääseb vaid kord...

Paar päeva tagasi jõudis kurb sõnum minuni, et on lahkune psühhodraama kaaslane... Minul oli esimene kohtumine Maiega Pärnus psühhodraama konverentsil. Kaheksa aastat tagasi kevadel... Siis olin veel psühhodraama hakatis...    Esimene vestlus oli umbes täpselt ühes harjutuses selline, et  ta ütles, et ta ei oska minuga suhelda, kardab ja ta pole kunagi minusuguse suhelnud, kuid soovib küll... Mina vastasin, et aga praegu ju suhtleb ning kas on väga hirmus... Paari tunni pärast tegi Maie minuga oma eksamitöö... Mul ei olnud aimugi veel, mis on tõeline lavastus psühhodraamas, mis roll on  protagonistil - see olin mina esimest korda elus... Teema oli unenäod, täpselt pealkirja ei mäletagi enam... Paar aastat hiljem sain Maiet tänada ja rõõmustada, et mu elus läkski peaaegu kõik nii nagu lavastus lõppes...  Arvan, et mina ei näinudki teda rohkem, kui mõnel korral paar päeva...
Usun, et need inimesed, kes psühhodraamast teavad vähe või ei tea midagi, neil on keerukam sellest arusaada... Aga seda võib küll uskuda, et  need kolm eksamitundi olid mõlemale -  Maiele kui lavastajale ja minule kui protagonistile - väga uus kogemus ja väga hea õppimine :)
Mina läksingi konverentsile õppima, nippe haarama... Tegevuseta ei toimu psühhodraamas midagi...

Olen  Maiele tänulik, et ta suudis süveneda oma eksamitööga minu usku ja armumist  psühhodraamasse ning muutis selle kaudu kindlasti ka mu isikliku elu...
Nii uskumatu kui see ei tundu!

Vahel on vaja tõesti mõne inimesega vaid kord kohtuda, et öelda: aitäh, et olid/oled olemas :)