Tulin just õuest tuppa. Oli lahe jaaniõhtu ja öö :) Alguses olin mõelnud pisut teisiti õhtut sisustada, kuid tehti üllatus Tallinna rahva poolt... ja sõprade poolt... Sandra oli küll sõprade sõber, keda ma nägin esmakordselt, kuid miks on mul tunne, et kohtume edaspidi veel ja veel... Nii vahvalt istus taha toapõrandal ja vaatas mu maale (neid, mis mul kodus on) - mõtlesin omaette, et mõnel näitusel võiks ka saada maas istuda ja siis maale vaadata...
Ja taas hea näide sellest, kuidas on võimalik paari tunniga minust arusaamise kartus ületada. :)
See oli esimene kord, kui tullakse jaaniõhtuks külla. Ja kui mu seltskond jaaniöösel küla vahel liigub ja naerab :)
Sõnajalaõit ei leidnud, kuid trepikojas oli konn, kelle Kristi päästis õue pojengipõõsa alla. Enne seda taheti, et suudleksin kärnkonna. Sõnajalaõie asemel leitud prints, kui suudelda konna... Loomulikult lasin jälle oma eluõnne käest...
Jaanituli oli vaid kujutluses.
Sellegipoolest oli jaaniöö nagu peab - söögide ja joogidega (alkoholita) ning naljadega.
Ja sain veel ühed liblikad kingituseks Piretilt.
Mul on ikka super sõbrad :)
Aitäh, et võin teilegi olemas olla!
Lähiajal mõned pildid Dianalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar