Natukene naeratan hea pärast omaette sellepärast, et abistajad, kes on lubanud enam mitte iial kellelegi isiklikud abistajad olla, on ikkagi aeg - ajalt minu abistajad :) Kuigi sõprus on siis juba palju tähtsam ja lähendab veelgi, minu meelest.
Ja esimest korda üle aastate ma ei jõudnud jaaniõhtule kurbusega mõtlema hakata, tegemisi on olnud niivõrd palju, kui Kristi küsis, mis ja kas ja kes jaaniõhtul mul... Lepisime kokku, et lähme kuhugile koos. Kristi mu päralt! Kus see üllatav jaanilõke on, kus mind/meid leida võib, ma veel ei tea. Kui kellelgi on pakkuda jaaniusse ja sõnajalaõisigi, andke teada mulle :) Igatahes tuleb tüdrukute jaamiõhtu! Mehed muretsegu jaaniööl enda eest ise :P :)
Eile sain viimaks 20. aprilli "Elu - vikerkaare - värvide" näituse avamise pildid Jõhvi Advendi kirikus. Pildistas pastor Ruslan.
Isikliku abistaja Heleriniga
Pastor Aleksandr tutvustas ja tõlgis mind vene keelde.
Näitame altari lavatrepil, kuidas saab ratastooliga trepist käia.
See oli küll esmakordne, kui altaritrepil sedasi liikusin.
Miks mul kummaline nägu?
Ei tea... Olen vist nii asja sees...
Kiriku kohvikus oli imehea lõunasöök ja vestlus jätkus
Nüüd, juba reedel avan Kuressaares avan "Igatsusevärvide" näituse. Hakkangi praegu Saaremaa sõidu ettevalmistama...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar