Pärnust tagasi sõides sai autol bensiin väga äkki otsa. Keset Viljandimaad, Tamme bussipeatuses.
Ma teadsin küll, et näitlik natuke valetab, kuid ei arvestanud, et nii palju valetab. Üldse olin eile ju esimest korda ise isikliku abistaja Kristiga autos, ja veel nii pikal reisiteel nagu Kaagvere - Pärnu - Kaagvere. Ei ole jõudnud oma auto hingeelu lähedalt tundma õppida. Teiste inimeste autodega, kõrval sõitjana ei pea olema ju nii valvas.
Olin just mõelnud omaette, et Viljandis tankime. Samal ajal hakkas auto tursuma ja jäigi seisma. Hea veel, et saime teeäärde tõmmata. Alguses me Kristiga ei saanud aru, mis nüüd juhtus...
Silver teatas rõõmsasti, et loomulikult bens otsas :) Helistasime.
Siis mõtlesime Kristiga, mida nüüd teha. Siia me jääme või hakkame jala/ratastooliga minema.
Linnud laulsid ilusti.
Metsa lõhn.
Abi hääletada...
Hakkasime helistama.
Mina Avele, küsisin, kus ta parajasti on - Tartus või kodus Viljandimaal - ja kas saaks abi tulla või muud soovitada... Abi ei saanud tulla, põhjus väga romantiline. :) Aga siiski oli üle pika aja hea kuulda teineteise häält. (Ave oli mõned aastad tagasi mu hea ja asjalik isiklik abistaja...)
Kristi helistas oma isale. Ja kahe minutiga oli abi olemas!
Natuke veel ootasime. Sõime sefiiri ja jõime... Naersime... Olime rõõmsasti šokis... Natuke paanikas... See võib ainult meiega juhtuda...:D Aga me uskusime, et see on hea kogemus meile mõlemale ja jääb surmani meelde... Ka Kristi, kes on päris mitu aastat sõitnud juba, ei olnud nii tee peale jäänud...
Meile tõttas appi sealt samast väga sümpaatne ja hästi sõbralik mees nimega Erich... Kallas bensiini paaki. Muretses, kas auto käivitubki kohe... Ei läinud minema seni, kuni sõitsime edasi. Mitte mingit tasu ei soovinud öeldes, et isad ikka aitavad tütreid ning tal on ka tütar (Kristi vanune). Mulle andis kätt...Kristit embas...
Alles hetk hiljem saime Kristi isalt teada, et meid aitas Viljandi Maavanem.
Siis saime Kristiga uuesti šoki.
Ainult naersime. Naersime pisarateni. Olen Kristiga nõus, et on ikka väga hea, kui on olemas isad, kes lahendavad olukordi kahe - kolme minutiga!
Minu poolt Läänemaale Kristi isale Neemele suur - suur aitah!
Sellist rumalat apsakat, mis lahenes uskumatut ja imeliselt, sellist olukorda juhtub ükskord elus!
Aga Kristi harjus mu autoga ära.
Ja mina sain siiski taas kindluse, et saab küll hästi nii teha, et isikliku abistaja tuleb oma autoga tööle ja seisab seni kaua minu maja ees, kui sõidame minu autoga mu sõite :)
Küll ma õpin oma autot tundma. Ta ju sõber mulle. Sõbra tundma õppimisega läheb alati natuke aega...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar