See on elureegel.
Tegelikult kõik on olnud hästi, kuid umbes kuu jooksul olen aru saanud taaskord, et ellu jääb see, kes oskab ja saab enda seista. Ennast maksma panna. Ja praegune Eesti elu on täpselt selline: nokk lahti, saba kinni... Soovid ainult üht head asja, jooksed 110 korda vastu seina. Sellest vastu seinte jooksmisest kaotad energiavaru...
Mina õnneks suudan keset väsimust ja kaost juba aastaid hoida alles lootuse, et üks hetk peab kusagilt ringiga midagi head, mida ei oskagi oodata. Just see annab jaksu...
Tänane õhtu tõi kohe mitu head asja. Kuid ka nende kättesaamiseni on pisut maad, aga nad on olemas lähemal või kaugemal. Tõden taaskord, kõik lähebki samm - sammult täpselt nii nagu peab ja vaja....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar