Täna hommikul sain lõpuks Šveitsist saadetud maalide pakki kätte. Koju tõi ikka meie postipoiss Uno, kes on vedanud meile posti aastaid. Seda arvasingi et lõpuks ikka jõuab pakike, mille ümbermõõt üle meetri ja kaalub üheksa kilo, meie postipoisini. Vahepeal jõudsin Omnivaga suhelda. Palusin, et saadetaku lähemale, Tartu Eedeni postkontori või koju. Omniva klienditeenindaja helistas reedel - super hästi sai minust aru - ning leppisime tänaseks koju toomise. Oleks toodud juba reeel, kuid ma olin linnas...
Päris hea tunne on vaadata paki. Nii palju higi, verd ja pisaraid st tööd seal sees!
Pakk on veel lahtiarumata.
On maale, mida ei ole üle kolme aasta näinud. Ausalt on töid, mida eriti hästi ei mäletagi.... Küllap homme, kui hakkan paki lahtiarutama Katariina abiga, on maalide taasnägemise rõõm suur. Võin ette öelda, et mõne maali nähes võib kuulda minult imestunud kilkeid... Nii palju ma tunnen iseend!
Mul on tõesti kurb meel, kui mõned inimesed arvavad, et maalimine ei olegi töö... Et niikuiniii istun ju kodus, mida on muud teha... See on absoluutselt vale arvamine! Maalimine on raske töö. Vahet pole, kas kodus või ateljees, käe või jalaga või suuga... Töö ikka. Kuid kui teha tööd südamega, siis ei ole ju ükski töö raske. Raskus muutub rõõmuks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar