Vajusin eile õhtul musta auku. Õigemini kaotasin korraks oma hinge ja oma mina. Mul oli tunne, et mu elu on mõttetu ning mind enast ei olegi vaja praegudes virr - varr segades jamades... Kõik muu on olulisem, kui imeväikesed rõõmud ja väärtused, mida püüan püüda kinni ja jagada...
Räägisin/kirjutasin oma tunnetest kahele inimesele, keda väga usaldan. Sest olen õppinud aastatega, et masendusel ei saa lubada võimust võtta. Siis tuleb krahh! Nuta peatäis, hakka selgemalt mõtlema ning räägi ausalt kellegiga. Jaga oma maailma kõikumisi.
Rääkimine, siiras välja rääkimine on olnud minu jaoks alati parim ravim.
Sain vastuseks super mõtleva panevad pärlikeed:
Ka valusatest kogemustest saab elu väärtusliku pärlikee pärl, kui seda kogemust poleerida.
Olen siiski Taevaisa silmatera, kes saab temalt tarkust paluda/soovida, et minna iseendana edasi, anda endast parim ja võta vastu kõik väljakutsed, mis ette seatakse,kuid jäta alles südamele lähedasemad.
Seda olengi ju eluaeg püüdnudki teha.
Püüan edasigi.
Vahel lihtsalt peab unustama, et neid tõekspidamisi ja elutarkusi meelde tuletada... :)
Aitäh, minu kallid ja targad inimesed, kes mind mõistate ja jaksu juurde annate!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar