... praeguseks hetkeks mõtlen lootusest ja sõprusest.
Mitu päeva mõtlesin ausalt sellele, kui mina ühel päeval kaoksin internetist ja üldse paljude inimeste silmapiirilt, siis kui palju sõpru ja tuttavaid seda tähelepaneks ning millal...
Mul ju kadunud hea sõber Karel... Ja see ei ole üldse tema moodi... Märkasin ta vaikimist juba jaanuari algusest. Paar nädalat enne seda olime suhelnud. Me ei ole kunagi suhelnud igapäevadelt, kuid üpris tihti... Ja Karel on ise mulle öelnud, kui tal näiteks tervis halb, siis mina suudan just siis talle helistada ja tuua rõõmu jälle. Meil mingi tele! Aga nüüd sooviksin südamest eksida, kuid tajun, et midagi on tõsiselt viltu... See mees lihtsalt heast peast ära ei kaoks.... Sellest olen mina kindel. Kurb on see, et ühised sõbradki ütlevad mu küsimuse peale: ei ole kuid suhelnud, aga tähele ei ole pannud ning rääkivad jumal - teab - millest edasi.... Kui muud viisi ei saa, siis teen üllatusvisiiti ta koju Pärnus, kui ennem ei saa mingit infot, kus ja mis....
Loodan parimat!
Kuigi mul on olnud suht keeruline aeg, jätkub mul jõudu ja jaksu sõpru tähele panna. Neile kas või mõtteski soovida head. See ei nõua muud kui soovi.
Ma ise olen tundnud, kuidas minu sõbrad mind hoiavad ja mõistavad poolelt sõnalt. Ja soovivad mulle vaid head.
Täna oli jälle üks imearmas päev.
Oli palju lootust,
mida
jagub hommegi.
Aitäh Helena ja teisedki!
Luban, et ma ei anna eales alla - see on minu jaoks kõige kergem variant. Ma ei loobu oma soovidest ega raskustest.
Hea, et maailmas alles veel tõeline sõprust.
Ja ka armastust... :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar