Pilte

Kõik pildid klõpsustas Helerin, vahel salaja, mis on minu poolt lubatud.

Esimesi Padu hotelli toa avastamisel.
Muide, ma lubasin sinna jäädagi. Kõik vajalik olemas. Kohviaparaadist saunani!

Esimene õhtusöögi järgne kohv Padu hotelli kohvikus





 

Joon õhtuti tihti kohvi, muideks. Mul oli tõeline pabin sees. Aga seda ma ei näidanud välja. Teadsin, et lähen teen õiget rõõmu - asja.

Öösel magasin suht hästi, kuigi vaatasin sada tuhat korda kella. 

Neljapäeva "Südamega näha" hommikul.
Kammitud.
Meikitud.












Äkki märkasin - keegi veel magab :D

Hommikusöögi valimine. Nii palju ja suur valik. Silme ees kirju. Tegelikult pole isu. Kohvi....

Keegi sai maast lahti ja sööma!

Noo  ei  või - puder oli nagu neljavilja puder, kuid pisut ka tatraga. Ma ei söö ju tatart!! Ja hommikul uniselt!   Miks talderku täis putru....  



                                                                              

Hingatakse värsket õhku või puhatakse minu lollustest :) Pigem arvan, et suitsulaks
Eelmisel õhtul hüppasin lumehange enne sauna - noo, läks pisut vales järjekorras, kuid ära tegin!
Kohviku kaldtee hoiti pidevalt lumest puhas. Nii armas! Aga me käisime ikkagi trepiastmest - mina ei ole süüdi, et abistajatel on   ratastooliga liikumine nii käpas!!

Näitus sai üles. Hiiu valla kõige uhkemas galeriis. 

Praegu on kahju, et  ei saanud Otiga fotot ega avamisest pilte. Loodan väga, et Hiiulehe ajakirjanik jäädvustas paremaid hetki ning mina ka mõnd veel näen.
Lihtsalt Helerin hakkas mind "tõlgima". Möllus ununes pilte teha.






'

Ülespanemise ja avamise vahel late joomine hästi hubases kohvikus. Nimi ei tule praegu meelde.

Soovisin Lehot naerma ajada. Ega ma enam ei mäleta, miks... Aga küllap mul oli pingelangus ja soovisin ise naerda...




Õnnestuski - naerdaksegi!

See on alati nii ikka, mitte ainult kunsti loojale omane, et teadlik ja täpne soov läheb üldjuhul täide. Kõige suurem kunst siin elus ongi kedagi naeratama panna. :) Ka iseennast. Siiralt ja ausalt ükskõik, mis ka hetkel ei oleks paha või ka lihtsalt väsitav...

Ajalehte oli ka vahelduseks  mõnus lugeda.

  Laevas leidis Leho kohvilusikalt mingi  lulu - mis iganes. Oli teine natuke niidi moodi...

Üks avastus  laevas.  Ma alguses piletide broneerimisel ei öelnudki , et kasutan ratastooli.  Nalja pärast  kirjutasin sellest päev enne minemist. Vastus: ratastoolist tuleks sadamas  kassat teavitada. Kummaline, on e - pilet ja siis roni autost välja, et.... Veeteedel oli / on küll puudega inimeste süsteem parem kui Tuulelaevadel...  Vähemasti mulle tundub nii.

Öeldakse, et igal aastal tuleb seal käia, kus pole ennem käinud. Toovat õnne. Me kolmekesi polnud Hiiumaal käinud... Usun, et meil kõigil saab olema õnne nüüd kohe palju aasta jagu... :)