Üritasin jõulutunnet otsida/leida

Ausalt see nädal pole olnud mul päris see,  mida lootsin ja uskusin tulevat...  Küllap on olnud sellest blogimistestki tasane kaja... Täna hommikul ärgates mõistsin, et pean kuidagi takistama kippuma tulevat deprekat. See pole enam mina, kes ei taha voodist tõusta ega taha ka süüa... Kes siis veel minust hoolib, kui mitte mina ise! Ma ei saa iseendale lubada deprekat. Tegelikult on ju elus kõik  päris hästi.
Linnast koju jõudes otsustasin,et võtan

aja maha. Tegelen vaid rõõmsade  ja mõnesid mõtteid eemale viivade asjadega. Jõulud ju ukse ees.... Aastas ükskord saab kuuske ehtida, saab päkapiku kinke pakkida....

Mamma tõigi taaskord kuusepuu. Pisikese nunnu jõulupuu. :) Ma soovisin väikest ka. Iga aasta on plaan ise minna metsa   - alati lõpuks ei ole kellega minna. Iga aasta on keegi lubanud mulle kuuse tuua - alati on lõppude lõpuks lubadusest mitte kinni pidanud. Ja nii siis palungi iga aasta mammat, et tooks kuuse. Aajah, üks aasta, vist kolm aasta ei toonud mitte mamma, vaid alumine naabrimees,kes ammu elab mujal....

Jõulupuu peab olema toas.
Vähemasti jõulupuu jõuludeaeg.
Siis ei ole jõuluõhtugi uhkes üksinduses nii nukker. Usun, et see jõuluõhtu ja öö olen taas üksinda... Nojah, Kass Pätu on ka, kuid...  Kallid inimesed on aga kuskil mujal oma kallide inimestega. Loodan vähemalt seda. Mulle ei jagu neid sel õhtul.   Ja seda päris ühte oma inimest mul ei ole.... Paljudele - paljudele kallidele inimestele mõtlen ma jõuluööl küll.....
 Aga pühadeaeg on lubatud külla tulla... Ootan mitut sõbrannat näiteks... Seegi suur rõõm.

Tänase reede eest  aitäh isikliku abistajale Helerinile ja  autojuhile Annikale, kellelegi pooljuhuslikult koju sain!

Ja uue aasta üks oluline  lubadus mul iseendale: masendusesse mina ei lange, ikka ja iga päev ja öö täiskäigul edasi, olgu mis iganes,  aga püstipäi ja iseendana edasi. Punkt.