Käisin täna linnas.
Üle pika aja sõitsin mikrobussiga. Vana bussijuht, kes on aastaid sõitnud, võttis ilusti peale. Kuigi reeglid ei lubavat... See viis taaskord mõttele, miks kõik bussifirmad ei suuda võta kõiki reisijaid võrdselt, miks erivajadustega maakad peavad pabistama jätkuvalt, kas saab bussile (ka siis, kui ratastoolis inimesel on kõrval isiklik abistaja ja ta saab kõrval abiga bussi) või mitte... Muide, maaliinide ratastooli - buss on ikka kolme astmega! Sel aastal olen tõesti palju saanud autodega sõita, kuid vahel on hea bussidega sõita. Kas või selleks, et teada saada, kuidas lugulaul parajasti nüüd on.
Aknast näen sageli mikrobusse. Järjest sagedamini. See tähendab, kas varsti saangi siis linna, kui soov tuleb ja vajadus on... Autota... See teeb veidi hirmu. Samas kisub mõte sinnapoole, et pean muretsema endalegi auto...
Soovisin minna täna Raadile papa hauale... Loodan, et papa andestab, et ma ei läinud. Vihma kallas. Aga olin asjalik ja heas tujus - arvan, et see meeldis talle. Loodan, et tänasel isadepäeval meenusid ikka kõik isad ja et ka halvimadki isad said kas või ühe hea sõna või mõte osaliseks... Ja isad isegi väärtustasid kuidagi rohkem endid...
Oli tore pühapäev. Mul on juba päkapikuga salakontakt, kuigi ilma vaadates ei ole mul raasugi tunnet, et aasta lõpp läheneb kiiresti...
Aitäh ka isiklik abistaja Helerinile tänase päeva eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar