Mitmeid ajad olen omaette mõelnud,
kui me ei salli ega mõista noori,
kui me ei salli ega mõista vanu,
kui me ei salli ega mõista erilisi inimesi,
kui me ei salli ega mõista tavalisi inimesi,
kui me ei salli ega mõista kodutuid,
kui me ei salli ega mõista rikkaid inimesi,
kui me ei salli ega mõista homosid,
kui me ei salli ega mõista erivajadustega inimesi,
kui me ei salli ega mõista lahku läinud peresid,
kui me ei salli ega mõista koosolevaid õnnelikke inimesi,
kui me ei salli ega mõista vägivallaohvreid,
kui me ei salli ega mõista pagulasi,
ja nii edasi
ja nii edasi -
lõpmatult ikka me salli ega mõista...
Siis,
kas me sallime ja mõistame iseend? Igaüks iseend?
Kas siin ei peidugi mitte salliva ja mitte turvalise, kurja maailma olemus...
Natuke suured külma värinad tulevad mul peale...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar