Mardisante see aasta ei käinudki. Ei kuulnud ka, et oleksid jooksnud. Kuidagi nukker... Mul on veidi paha kuulata, et paneks 7 lukku uksele, et jumala eest ei peaks midagi andma... Aga rõõm - kuhu see siis jääb? Kas Eesti inimene tõesti ei suuda ega oska millegist lihtsast rõõmu tunda... Vanadest tavadestki? Ma mäletan siiani mardisandiks (papa kukil) jooksmise rõõmu, kuid ei mäleta, mis saime. Samas mäletan andmisrõõme... Ja südamest andmine üks - kõik - mida (olgu see rõõm või raha jne) toob ju iseendale kuhjaga tagasi. Vahel tuleb märkamatult ja mõne aja pärast tagasi, kuid tuleb. Saladuste reegel nagu! Marditel oli/on oma tähendus... Mäletame seda ...
Ega mul ka ei oleks olnud nüüd muud anda, kui õunu ja mõned eurod... Eile hommikul jahmatasin, kui raadio ja kalender tuletasid meelde, et ma ei ostnud linnas käies komme. Ununesid lihtsalt.
Vähemalt teleris näidati rõõmsaid lasteaedade mardisante :)
Reedest pühapäevani võtan aja iseendale. Lähen kruiisile. Esmakordselt elus. Ausalt. Hakkan ka tänapäeva tibiks, kes võib nii mõndagi lubada endale ;) Tegelikult see kruiis kingiti mulle sünnipäevaks ette :D :D :D Mõnikord üllatab lahedalt ja ettearvamatult suur lapski! Ja üllatushetkedel on alati rõõm vaatamata olnud muredele, et nad olemas on. Nüüd hoian varbaid, et ei oleks ega tuleks tormi ning et suudan võtta kõik, mis vähegi võimalik. Ega ma väga ei teagi, mida oodata... Ehk saab tantsida... Olla enda jaoks kena... Unustada argipäev.... Ja usun, et midagi head võib veel juhtuda...
Nüüd hakkan järjekordselt intervjuud andma. Õigemini kirjutama....
Ja puhas pesu kokku ja kapidesse panema....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar