Kadripäev ja üle-maailmne naistevastase vägivalla päev

Täna, 25. novembril tähistati peale kadripäeva ka üle-maailmset naistevastase vägivalla päeva. Teadsin kohe hommikul. Oleks  võinud ehk osaleda konverentsil "Kuidas edasi"... - kuid mõtlesin liiga kaua,  kas minna või  mitte, kas on  võimalust pigistada abistaja tunde juurde  jne.   
Ja vägivalla teemadel ei ole ma  pika aega kirjutanud  ega  rääkinud avalikult. See vist tähendab, et olen  läinud oma  eluga edukalt ja õnnelikultki edasi. Aga see ei tähenda kindlasti seda, et olen olnud õudsusi jäävalt unustanud. Arvatavasti varjatud hirm on minu sees elu lõpuni,  kuigi olen   selle kuhugile sügavale pakkinud ja  pakki enam lahti ei aruta. 
Samas saan mõista seda rasket teemat. Ilma, et oletusi välja mõtleks või ohvreid süüdistaks... Minu meelest oletusi tuulte lennutamine ja  mitte mõistmine on sama hull kui vägivald. Vägivalla teemal ei ole hea naljatada  ka. Vähemasti mina ei soovita. Kuigi, tõsi, nüüd olnud  mõni  jube hetk ajab mind naerma - nüüd  ma  nagu ei näegi suurt koledat põhjust, miks siis tol hetkel tundsin valu.... Siiski oli ja on  asi naljast väga kaugel. 
Lähisuhte vägivallast võin vajadusel vabalt rääkida.  Jagada kogemusi.
 Kuid olen  väga kurb, et riik on ikka veel jõuetu ja mitte toetav. Ikka veel. Nagu paljudes teistes asjades. 

Lähisuhte vägivald ei avaldu  siiski vaid mehe - naise suhetes. Sellega oleme juba harjunud. Sellest räägime palju juba. Õnneks. 
Aga  vägivald võib olla  ükskõik millises lähisuhte vormis. Nt hooldaja - hooldava.... KUID sellest kõvasti  ja julgesti ei rääkida veel. Kahjuks. 

Hoidkem üksteist!