Vaatasin just Kanal2-s "C - komandot, saadet Saverna hooldekodust. MIKS mina ei imesta sealse elu - olu üle? Hämming on mul vaid see, et ligi 17 aasta jooksul ei olegi midagi muutunud... Loodan siiski südamest, et on järjest rohkem kohti st hooldekodusid, kus võetakse sealsed elanikke väärikate inimestena.
Mina ise olen olnud vähem kui aasta kokku kaks korda 17...18 aastat tagasi hooldekodus "Härmalõng". Tol ajal oli minu elu kõige jubedam periood. Läksin sinna vabatahtlikult, ma ei teadnud, mis saab või kuidas edasi... Nägin nii head kui ka halba. Ka surma, kui lihtsalt ei pandud tähele, et memm vajab arstiabi. Tol päeval jooksin (ratastoolis muidugi) mitu korda medõe juurde ja palusin abi... Viimaks ütles memm mulle: "Ära karta, kullake, mul on hommikul juba parem." Ta läks wc-sse ja ...tagasi tulles vajus toaukse taha.... See memm oli mulle kuidagi armsam... Teisi nagu ma ei mäleta enam eriti....
Samas ma ei saa öelda ka seda, et kõik oli halb. Palju head oli ka. Võib - olla mina olin noor ja siiski kõigele vaatamata enda eestki väljas, võib - olla just sellepärast võetigi mind natuke teistsugusena. Juhataja Vaike ütles pidevalt, et mina ei ole hooldekodu jaoks, ma lihtsalt ei kuulu sinna... Samas ta ei teadnud ka, kuidas aidata ja mida teha... Minu Õnneks tuli idee isikliku abistaja teenuse projektist, mille mina ise valmis kirjutasin...
Täna olen Õnnelik ja Tänulik, et mul on oma kodu ja elu. Kõiki raskuste kiuste olen särav parimates aastates naine. See kõlab ehk küll natu üleolevalt, aga olen ka iseendale tänulik, et olen suutnud luua sellise vahva ja asjalikku elu nagu mul on täna :)
Ja samas on mul hea meel, et on olemas hooldekodu elamise kogemus. Aga seda ma ei soovitaks kellelegi, kui vähegi võimalik on.
Seega,
hoidke iseenast ja lähedasi!
4 kommentaari:
Ma ei peaks küll kommenteerima, kuna ei vaadanud seda C Komando osa, seega pole ma tolle hooldekodu asjadega kursis, kuid näiteks Lasva valla, Kääpa hooldekodule ei ole mul küll midagi ette heita. Seal viibis mu ema oma viimase eluaasta. Ühejalgne, dementne jne...
Sinna ta ka suri 88 aastaselt. Ja ma ei saa tahta, et kunagi, kui ma ise enda eest hoolitsemisega enam hakkama ei saa, minu lapsed mind hooldekodusse ei paneks, sest mina ju panin oma ema. Ja olen Kääpa hooldekodu töötajatele väga tänulik, sest mina sellise tööga, mida need hooldajad teevad, hakkama ei saaks. Minu emal oli seal kindlasti parem, kui oleks kodus olnud.
Aga mis puutub sellesse Saverna hooldekodust tehtud saatesse, siis katsun selle kordusena järgi vaadata.
Mina ise mõtlen, kui kunagi iseendaga toime ei tule, kui mõistus otsas ja riik ei anna muud võimalus - siis jah lähen hooldekodusse... KUID see ei peaks olema ainus võimalus. Ja kindlasti EI SOOVI ma kellegi kaela jääda ja...
Hooldusõed teevad head tööd. Mina sain nendega super hästi läbi, mul oli kõik olemas - ainult ei olnud kodutunnet... ja omaenda elu - olu, maailmaelu tunnetust... Praegugi, kui hooldusõdedega vahel kohtume kuskil poes või mujal, ikka räägime :)
Ma ei peaks ka midagi ütlema, sest saadet ma ei näinud ja Savernas ei ole käinud.
Käisin Kallavere hooldekodus. Tuttaval oli insult 91 aastaselt. Viidi Tallinna haiglasse, oli ühe päeva haiglas, siis viidi, nagu mulle haiglas öeldi, järelravile Kallaveresse. Kallavere haiglas öeldi, et neil ei ole ravi, ainult hooldamine.Põhjus, miks haiglast Kallavere haiglasse viidi, nimetati, et "patsient ei olnud adekvaatne"? Kas insuldi järgi, on ravi või hoolduse valik edasi juba vanuse ja "adekvaatsuse" järgi? Nii valus oli seda enne alati kena hoiaku prouat näha-kuulda, kuidas temaga riieldakse: "miks Sa oksendad, võta kauss, kui oksendad, miks Sa ratastoolis (kinniseotult) viltu vajad, hoia end otse....jne". Tablet on kapil, õde põhjendab, et ta kord võtab, kord ei võta. Juua ei saa, suust sisse, ninast tuleb välja. Ma ei tea, kuidas tal söömisega läheb. Alles mõni päev haiglas. Minu küsimus, miks ei ole ravi, kas määrav on adekvaatsus, kas ei anta mingit võimalust, ainult puhtad mähkmed?
Vaadake, mina ju ka ei tea, mis seal Kääpa hooldekodus sel ajal toimus, kui mind kohal ei olnud. Ma käisin seal üliharva(kord kuus), sest ei suutnud lihtsalt oma ema nii abitus olukorras näha. Alati, kui sealt tagasi tulin, sattusin ise masendusse ja tunnistan ausalt-pudelisse. Seega ütlengi, et tal oli seal parem, kui oleks kodus või noh, minu juures olnud, sest ise ta ju endaga enam hakkama ei saanud. Ja kuna ta veel jalast ka ilma jäi(diabeet), siis mina ei oleks eales suutnud teda kasida-mähkida. Seetõttu ei olegi mul selle hooldekodu töötajatele midagi ette heita. Viimasel külastusel oli ta juba täiesti "omas maailmas" ka.
Postita kommentaar