1. advendi head!

Uskumatu küll, aga on selle aasta 1. advendi  öö...   Eile s o laupäeva hommikul  olin uimetis ega teadnud, mida päeva  ja  üldse eluga pihta hakata,  siis praeguseks, pühapäeval pool üks  öösel tean, mida peale hakata  selle aasta ühe kuuga  ja uute aastatega, mis ees - edasi elada :)

Täna sattusin mitte plaanitud linna. Shoppama. Ausalt selliseid päevi on viimasel ajal väga - väga vähe olnud, kus mõtlen, et vot tahaks minna ja saangi minna. Ka selliseid päevi on aga   vaja.  Lihtsalt olla. Naudida hetke. See mitte plaanitud aeg võib kesta tund  või paar, kuid annab energialaksu. Sellise energialaksu, et võib hakata enne südaööd põrandatki pesema... :)
Minu  ostmine käib tavaliselt nii, et jätan ostmata. Jään mõtlema, kas seda asja on ikka vaja või kas on ikka päris see õige asi, mida soovin või ehk mujalt saab odavamalt jne. Vahel  on mõnus  vaadata, mida müügil üldse on. Tegelikult seekord soovisin uusi elektriküünlaid -  need jäid ostmata. Ei olnud neid, mis oleks  võluvat naeratanud mulle: oleme sinu omad.... Käisin ka vaid ühes poes...

Mu elamine on natuke jõuluootel....  Iga aasta mõtlen,  kas 1. advendil hakata  kaunistama tuba ei ole ikka vara, kuid kui mõelda, kui raske on jõululaupäeval kedagi abistajatest tööle  paluda, siis jah võibki jõulu tekitamise  tunne olematuks jääda... Parem ennem tasakessi alustada jõulutunde loomisega, siis on mul jõuluööl üksi olles  ka hea jõulutunne. Arvan jälle küll, et  nii  jõuluööl  kui uusaaasta   olen  taas üksinda.... Kõik tore ja vahva toimub enne ja pärast mul. Muidugi nüüd saabub imedeaeg - võib ka teisiti minna.... Samas mõtlen sedagi, et olen  juba nii  vana ( :P ) , et mis imesid ma  ikka võin oodata....

Aitäh, Helerin ja Silver olnud laupäeva eest!

Ja kõikidele head 1. advendi!

PS. Meie maja ees särab küla kuusepuu!

Kadripäev ja üle-maailmne naistevastase vägivalla päev

Täna, 25. novembril tähistati peale kadripäeva ka üle-maailmset naistevastase vägivalla päeva. Teadsin kohe hommikul. Oleks  võinud ehk osaleda konverentsil "Kuidas edasi"... - kuid mõtlesin liiga kaua,  kas minna või  mitte, kas on  võimalust pigistada abistaja tunde juurde  jne.   
Ja vägivalla teemadel ei ole ma  pika aega kirjutanud  ega  rääkinud avalikult. See vist tähendab, et olen  läinud oma  eluga edukalt ja õnnelikultki edasi. Aga see ei tähenda kindlasti seda, et olen olnud õudsusi jäävalt unustanud. Arvatavasti varjatud hirm on minu sees elu lõpuni,  kuigi olen   selle kuhugile sügavale pakkinud ja  pakki enam lahti ei aruta. 
Samas saan mõista seda rasket teemat. Ilma, et oletusi välja mõtleks või ohvreid süüdistaks... Minu meelest oletusi tuulte lennutamine ja  mitte mõistmine on sama hull kui vägivald. Vägivalla teemal ei ole hea naljatada  ka. Vähemasti mina ei soovita. Kuigi, tõsi, nüüd olnud  mõni  jube hetk ajab mind naerma - nüüd  ma  nagu ei näegi suurt koledat põhjust, miks siis tol hetkel tundsin valu.... Siiski oli ja on  asi naljast väga kaugel. 
Lähisuhte vägivallast võin vajadusel vabalt rääkida.  Jagada kogemusi.
 Kuid olen  väga kurb, et riik on ikka veel jõuetu ja mitte toetav. Ikka veel. Nagu paljudes teistes asjades. 

Lähisuhte vägivald ei avaldu  siiski vaid mehe - naise suhetes. Sellega oleme juba harjunud. Sellest räägime palju juba. Õnneks. 
Aga  vägivald võib olla  ükskõik millises lähisuhte vormis. Nt hooldaja - hooldava.... KUID sellest kõvasti  ja julgesti ei rääkida veel. Kahjuks. 

Hoidkem üksteist!

Mõte sallivusest - mitte sallivusest

Mitmeid ajad olen omaette mõelnud,
kui me ei salli ega mõista noori,
kui me ei salli ega mõista vanu,
kui me ei salli ega mõista erilisi inimesi,
kui me ei salli ega mõista tavalisi inimesi,
kui me ei salli ega mõista kodutuid,
kui me ei salli ega mõista rikkaid  inimesi,
kui me ei salli ega mõista homosid,
kui me ei salli ega mõista erivajadustega inimesi,
kui me ei salli ega mõista lahku läinud peresid,
kui me ei salli ega mõista koosolevaid õnnelikke inimesi,
kui me ei salli ega mõista vägivallaohvreid,
kui me ei salli ega mõista pagulasi,
ja nii edasi
ja nii edasi -
lõpmatult ikka me salli ega mõista...

Siis,
kas me sallime  ja mõistame iseend? Igaüks iseend?

Kas siin ei peidugi mitte salliva ja mitte turvalise, kurja maailma olemus...  

Natuke suured külma värinad tulevad mul peale...

Nagu järjejutt...

Üleeile öösel  enne magama jäämist sain   sõbrannalt sõnumi, et err uudis:  Tallinn  kavatseb tuleval aastal 64 % IAT kokku tõmmata... Ei olnud eriti meeldiv unejutt!
See küll ei puuduta otseselt mind,
KUID
murelikuks teeb mind küll IAT ümber toimuv!  
Nüüd saan aru ehk, kuigi mõistust tõrgub  seda veel uskumast, miks kevadel omastehooljate konverentsil rõhutati hooldekodude juurde ehitamise vajadust, aga mitte teisi võimalusi. IAT kättesaadavuse vajadus oli nulli  lähedane. Ei  noh, peidame  jälle kõik puudega inimesed kuskile  - ja oleme sellega väga rahul. Nagu aastaid tagasi... Kas  meil saab olema samm tagasi,  mitte pool sammugi edasi...
Loodan südamest,  et see uudis on eksitav!

Mäksa vald leidis võimaluse  raha juurde panna 2016 IAT-le. Õige pisut, kuid siiski. Ma olen tänulik sellegi eest.
Muidugi pean suutma umbes kolmveerand IAT eelarvest ise kandma. KUI soovin edasi elada nii nagu täna ning jääda iseendaks... Septembris juba koostasin 2016 IAT eelarve ja projekti. Iseendagi jaoks. Summad on väga ilusad!
Usun, et paari aasta IAT  raha eest,  mis olen ise oma isikliku abistaja teenusele "annetanud",  oleks mul tuttuus korralik auto või elamine...
See  on küll minu valik, kuidas ja kas olla või mitte olla!     
Aga kõik see paneb mõtlema sügavalt...

Kas ellu  peaksid jääma vaid need, kes on eriti  tugevad...
Ma ei lepi sellega.
Mina minuks - mina ei oskagi teistmoodi olla ega elada.  Võin tunduta vankumatuna ja tugevana, aga vahetevahel olen tegelikult nõrk... Tahan alla anda...  
Mis kasu saaks maailm minu alla andmisest?
Praegu olen kasulik vähemasti niipaljugi, et väikese tööandjana maksan makse... :)

C - komando Saverna hooldekodus

Vaatasin just Kanal2-s  "C - komandot,   saadet Saverna hooldekodust. MIKS mina  ei imesta sealse elu - olu üle? Hämming  on mul vaid see, et ligi 17 aasta jooksul ei olegi midagi muutunud... Loodan siiski südamest, et on järjest rohkem kohti st hooldekodusid, kus võetakse   sealsed elanikke väärikate inimestena.
Mina ise olen olnud vähem kui aasta kokku kaks korda 17...18 aastat tagasi hooldekodus "Härmalõng". Tol ajal oli minu elu kõige jubedam periood. Läksin sinna vabatahtlikult, ma ei teadnud, mis saab või kuidas edasi...  Nägin nii head kui ka  halba. Ka  surma, kui lihtsalt  ei pandud tähele, et memm vajab arstiabi.  Tol päeval jooksin (ratastoolis muidugi) mitu korda medõe juurde ja palusin abi... Viimaks ütles memm mulle: "Ära karta, kullake, mul on hommikul juba parem." Ta läks wc-sse ja ...tagasi tulles vajus toaukse taha.... See memm oli mulle kuidagi armsam... Teisi nagu ma ei mäleta enam eriti....
Samas ma ei saa öelda ka seda, et kõik oli halb. Palju head oli ka.  Võib - olla mina olin  noor ja siiski kõigele vaatamata enda eestki väljas, võib - olla just sellepärast võetigi mind  natuke teistsugusena. Juhataja Vaike ütles pidevalt, et mina ei ole hooldekodu jaoks, ma lihtsalt ei kuulu sinna... Samas ta ei teadnud ka, kuidas aidata ja mida teha... Minu Õnneks tuli idee isikliku abistaja teenuse projektist, mille mina ise valmis kirjutasin...

Täna olen Õnnelik ja Tänulik, et mul on oma kodu ja elu.  Kõiki raskuste kiuste olen särav parimates aastates naine. See kõlab ehk küll natu üleolevalt, aga olen ka iseendale tänulik, et olen suutnud luua sellise vahva ja asjalikku elu nagu mul on  täna :)
Ja samas on mul hea meel, et on olemas hooldekodu elamise kogemus. Aga seda ma ei soovitaks kellelegi, kui vähegi võimalik on.
Seega,
hoidke iseenast ja lähedasi! 

Kaagvere - Stockholm - Kaagvere

Pildiallkirja lisamine

Reede hommikul enne Stockholmi kruiisi. Mind abistas end sättida isiklik abistaja Kaari. Kaari klõpsustas esimese pildi.
Järgmised pildid tegi juba laevas "Romantika" ja Stockholmis isiklik  abistaja Helerin,  keda mul ei õnnestunudki ühelegi pildile meelitada. Selle eest sai meil 103 pildiklõpsu kokku. Püüan parimatest parimad välja valida...

Esimesi minuteid laevas

Isikliku abistaja Lehoga

Kajutis.
Ega ma ei öelnudki broneeringu tegemise ajal, et olen ratastoolis. Ei näinud nagu vajadust. Sai ilusti hakkama. Isegi dšusinurgas.   

  Eilne hommikusöök. Klienditeenindaja  Triinu oli hästi abivalmis. 

Saime  Heleriniga teada, et puder on  tal endal oma vanaema retsepti järgi tehtud. 

                                                               

                                                                    Puhkame jalgu :)

 TV-s kohutavad uudised Pariisist. Tegelikult ma ei naera üldse neid.... Siiski mulle väga meeldis kellegi (ma ei mäleta kelle), et parim vasturelv elada rahulikult oma elu edasi. Hirm on eesmärk  terroristidel... Aga siiski: kui habras on elu ja maailm. Meie läksime rõõmsasti lõõgastuma ja... hetkega olid meil tõsised näod... Ja siiski peab edasi elama maailm. 

'

 Õhtune riietumine kajutis.
Tõeline üllatus iseendale kui ka teistele - printsessikleit. 

Ausalt, eile oli mul seljas pikk kleit.Esimest korda elus! Ma ei olnud teadlikult pikki kleite selga pannud ega ostnudki, muretsenud. Kartes, et sabad jäävad rattade alla... 
Paar päeva tagasi tegin nalja ja ostsin. Ise mõtlesin, kuhu ikka sellega lähen.....

Võiksin olla modell...

Tegelikult ma tundsin tõesti hästi. Kleidis, mis maani.
Üllatasin kõigepealt iseend... 

Täna hommikul laevast maale minnes.


Romantika on läbi! Usun, et peagi tuleb  taas miski lahe asi... Stockholmi satun taas varem kui 25 aasta pärast.  Nüüd oli möödas 25 aastat, kui seal käisin....
Kruiis oli  vahva, kuigi alati saaks vahvam olla!

Aitäh Helerin ja Leho!

Täna sai enne kruiisi üht - teist tehtud. Kolm   päeva kavatsen puhata. Iseendale aega võtta. Mõelda selgeks ebaselged mõtted. Olla  lihtsalt. :)
Mul vaid natu kurb, et minu kõrval on aind jälle isiklikud abistajad. Ei ole päris sõpru... KUID päris nii ka ei saa ma öelda.   Head abistajad saavad ju üsna rutu lähedaseks. Sõpradekski. Siiski minu meelest tuleb õige sõprus peale  töösuhte lõppu, või õigemini läheb  edasi.  Aga samas on  kahju, et Kaari ei saa kaasa tulla. Teeksin esmakordselt praegustele abistajatele hea töö eest välja... Meil on ju väike meeskonnatöö! Boss peaks ikka oma töötajaid meeles pidama.

Täna kokkasin. Käisin oma maja koosolekul. Ühte - teist jõudsin veel. Hommikul mõtlesin ja  vaatlesin uut maali, mille alustasin eile...


Soovitan pilgu hoida Pealinna lehel ! Minu meelest Kail sai/saab lehelugu loetav ja hea.  Püüdsin hästi natu jälle teistmoodi vastata, kuid kas see õnnestus - jäägu juba lugeja otsustada. Intervjuu on peamiselt minu kui kunstnikuga, kuid sai sisse ka mõned mu arvamused ja mälestused elust ja olust.

Nüüd hakkan veel pakkima. Siis veidi  magada. Hommikul  tuleb Kaari appi meikima ja soengut tegema... ja siis unustan argised asjad koju :)

Hoidke teiegi end!

Mardipäeval ehk ka sellest nädalast

Mardisante see aasta ei käinudki. Ei kuulnud ka, et oleksid  jooksnud. Kuidagi nukker... Mul on  veidi paha  kuulata, et paneks 7 lukku uksele, et jumala eest ei peaks midagi andma...  Aga rõõm - kuhu see siis  jääb? Kas Eesti inimene tõesti ei suuda ega oska millegist lihtsast rõõmu tunda... Vanadest tavadestki? Ma mäletan siiani mardisandiks (papa kukil) jooksmise rõõmu, kuid  ei mäleta, mis saime. Samas mäletan andmisrõõme... Ja südamest andmine üks - kõik - mida (olgu   see rõõm või raha jne) toob ju iseendale kuhjaga tagasi. Vahel tuleb märkamatult ja mõne aja pärast tagasi, kuid tuleb. Saladuste reegel nagu! Marditel oli/on oma tähendus... Mäletame seda ...
Ega mul ka ei oleks olnud nüüd muud anda, kui õunu ja mõned eurod... Eile hommikul jahmatasin, kui raadio  ja kalender tuletasid meelde, et ma ei ostnud linnas käies komme. Ununesid lihtsalt.
Vähemalt teleris näidati rõõmsaid lasteaedade mardisante :)

Reedest pühapäevani võtan aja iseendale. Lähen kruiisile. Esmakordselt elus. Ausalt. Hakkan ka tänapäeva tibiks, kes võib nii mõndagi lubada endale ;) Tegelikult see kruiis kingiti mulle sünnipäevaks ette :D :D :D    Mõnikord üllatab lahedalt ja ettearvamatult suur lapski! Ja üllatushetkedel on alati rõõm vaatamata olnud muredele, et nad olemas on. Nüüd hoian varbaid, et ei oleks ega tuleks tormi ning et suudan võtta kõik, mis vähegi võimalik. Ega ma väga ei teagi, mida oodata... Ehk saab tantsida... Olla enda jaoks kena... Unustada argipäev.... Ja usun, et midagi head võib veel juhtuda... 


Nüüd hakkan järjekordselt intervjuud andma. Õigemini kirjutama.... 
Ja puhas pesu kokku ja kapidesse panema.... 

Vihm - muidu sujus kõik mõnusalt

Käisin täna  linnas.
Üle  pika aja sõitsin mikrobussiga. Vana bussijuht, kes on aastaid  sõitnud, võttis ilusti peale.  Kuigi reeglid ei  lubavat... See viis taaskord mõttele,  miks kõik bussifirmad ei suuda võta  kõiki reisijaid võrdselt, miks erivajadustega  maakad peavad pabistama jätkuvalt, kas saab bussile (ka siis, kui ratastoolis inimesel on kõrval isiklik abistaja ja ta saab  kõrval abiga bussi) või mitte... Muide, maaliinide ratastooli - buss on  ikka  kolme  astmega! Sel  aastal olen tõesti palju saanud autodega  sõita, kuid vahel on hea  bussidega sõita. Kas  või selleks, et teada saada, kuidas lugulaul parajasti  nüüd  on.
Aknast näen sageli mikrobusse. Järjest sagedamini. See tähendab, kas varsti  saangi siis linna, kui  soov tuleb ja  vajadus on... Autota... See teeb veidi hirmu. Samas kisub mõte sinnapoole, et pean muretsema endalegi auto...

Soovisin minna täna Raadile papa hauale... Loodan, et papa andestab, et ma ei läinud. Vihma kallas. Aga olin  asjalik ja heas tujus - arvan, et see meeldis talle. Loodan, et tänasel isadepäeval meenusid ikka kõik isad ja et ka halvimadki isad said kas või ühe hea  sõna või mõte osaliseks... Ja isad  isegi väärtustasid  kuidagi rohkem endid...   

Oli tore pühapäev. Mul on juba päkapikuga salakontakt, kuigi ilma vaadates ei ole mul  raasugi  tunnet, et aasta lõpp läheneb kiiresti...  

Aitäh ka isiklik  abistaja Helerinile tänase päeva eest!

Taaskord kampaaniast ehk puust ja punaseks

 FB postitustest lugesin ja loen jätkuvalt välja palju negatiivsust, mõnel aastal on meilipostkasti saabunud lausa ähvarduskirju - kuni mahalöömisejuttudeni välja - ja see pole enam kohe üldse naljakas. Aga see selleks. Mul on 8 aastat aega olnud sellega ära harjuda, nii et mind see enam ei loksuta. Kurvaks teeb aga küll, et inimesed on ikkagi nii negatiivsed.

Täna öösel sain pihta ja põhja, et  Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühingu jõulukampaaniast Eestis on minu meelest tegelikult midagi rääkimata jäänud. Kui kaartide saajad tõesti arvavad, et tegu on väljapressimisega, siis teadke, et mina kui Ühingu stipendiaat saan terve aasta jooksul erinevatest riikidest reklaame - Saksamaalt, ka nt Jaapanist. See on see koht, et olen enamvähem kursis ka mujal tehtava ja toimuvaga. Ja mujal tehakse tegelikult palju rohkem, kui meil. Nagu olen aru saanud, pole Eestis vist veel luba kõike levitada, aga mujal on võimalik lisaks suu ja jalaga maalivate kunstnike maalidele võimalik osta ka praktilisi asju - kinkekotte, pajalappe, mida iganes (ka nt maalitud taldrikuid - seda tööd tahaks isegi proovida :)) Ja iga reklaami juures on kunstniku nimi ja toote hind. Mõni kataloog on ikka umbes 20 lk paksune, ja iga kataloogi juures on kaardid ja ümbrikud, just nii nagu Eesti inimesed saavad. Ja minul reklaami saajana on valida, kas tellida või jätta tellimata, kas mul on seda konkreetset asja vaja või ei ole, kas mulle meeldib või mitte.

Nii et palun veelkord - kui leiate postkastist jõulukaardid, siis on need mõeldud lihtsalt huvi äratamiseks natuke teistsuguste inimeste tegevuse vastu, kes on tegelikult täitsa tavaliselt edukad ja andekad ning teevad südamega oma tööd (kas olete kunagi midagi kuulnud nt ERIANDEST ? Sellist asja pole ju olemas - igal inimesel lihtsalt on oma anne ja talent).

Meie Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmne Ühing on praeguseks toiminud üle 50 aasta (Eestis natuke vähem). Ja mõelge nüüd, kui üks asi on juba nii kaua elus püsinud, siis kas see on ikka nii jama ? Ja kaardid kaartideks, aga palun vaadake SJK-kirjastuse lehele  www.sjkkirjastus.ee. Seal on postkaarte, puslesid ja kalendreid - väga ilusaid ja väga soodsate hindadega. E-pood nagu iga teine. Ja veel - olen näinud välismaa kataloogidest, mida kõik on võimalik jalgade ja suu abil teha. Köögipõlledest märkmikukaanteni, ja mida iganes. Meil on esialgu veel väga väike valik.

Ja see, et saadetakse, on ikkagi kirjastuse poolne töö, mitte minu ega teiste kunstnike oma. Pöörduge kirjastusse, kui Te tõesti kaarte ei soovi.

Selge see, et alati ei ole raha ja nii edasi, aga võtke asja nii, et kui leiate midagi.mis meeldib, siis toob see hingele rõõmu. Rõõm kunstitöö saaja silmis on kunstnikule kõige suurem "honorar".

PS: Näiteks kui augustikuus rääkisin siinsamas Eestis soomlastega meie maalimisühingust, tuli välja, et nemad teadsid väga hästi, millest jutt käib, ja lõid särama. Millal eestlased selleni jõuavad, et teiste tegemisi väärtustada - ükskõik milliste inimestega siis tegu on...

Tänased mõtted elust

Täna inglise keeles. Mul on tegelikult natuke ingliskeelseid postitusi ka. Aga jõulukampaania raames on minuni taaskord jõudnud palju negatiivsust - kuigi mina olen lihtsalt kunstnik, kes saab oma töö eest raha - nagu iga teine töötegija ja loovisiksus. Ikka ja jälle peab tunnistama, et eestlastele on ülitähtis teiste rahakottides sorimine.

http://www.wheelchair-tiia.blogspot.com.ee/2015/11/christmas-cards-campaign.html

Ja ikka veel paar sõna eesti keeles - kui nüüd mõelda, et töövõimereform käivitub 1.juulist 2016, ja vähemalt kõik osaliselt töövõimeliseks tunnistatud inimesed on kohustatud aktiivseks hakkama, siis millest me täna räägime... Ka ilma reformita on juba praegu meie hulgas inimesi, kes tahavad ja oskavad midagi teha. Kas hakkame nende kõigi raha lugema ja nende rahakotis sorima, ja neid kadestama, et näe temal on see anne ja talent, aga mul ei ole... Kallid inimesed, kuhu me nii jõuame ?

Käisin laupäeval edukate naiste koolitusel "Naised võtmepositsioonidele - arenda oma liidrioskusi", kus räägiti sellest, et iga naine peaks ennast väärtustama ja õnnelik olema. Jah, seekordne kolmas koolitus oli jätkuvalt heal tasemel, aga seekord tundsin, et suhtumises erilistesse naistesse pole ikkagi kuigi palju muutunud. Kui võrdlen ka reedese Töötukassa teabepäevaga, siis tuleb tunne, et teeme pigem tagasikäiku... Mulle isiklikult hakkab tunduma, et tuleb vist endale psüühikahäire või vaimupuue hankida :P - siis on nagu rohkem võimalusi. Andke andeks, see oli nüüd väga tobe nali, aga tõsiselt - kui küsimusele IAT kohta vastatakse, et seda pole Töötukassa poolt ette nähtud, siis tulevad tõesti pisarad silma. Usun, et mina ei vaja töölkäimiseks tugiisikut, kelle põhiülesanne on kliendi juhendamine. Mina võiksin ise juhendaja rollis olla. Aga ilma IA abita ei tule mul töölkäimisest ega töötegemisest midagi välja. Ja kui vastusest tuli välja, et isiklik abistaja abistab igapäevatoimingutes, siis tekkis mul küsimus, mis on siiamaani - kas töölkäimine polegi igapäevatoiming ? Jah, enne tööleminekut on vaja duši all käia, soengut sättida, meikida - aga peale selle on ka töö juures natuke abi vaja. Kui looksin oma firma, millele olengi ausalt öeldes mõelnud, siis on mul ka töö juures abistajat vaja. Saan aru, et mul on vahel väga kõrgelennulised unistused - aga selline ma olen, ja minu üks erivajadus on see, et ma ei soovi latti allapoole langetada. On see siis nii utoopiline või egoistlik eesmärk ? Laupäeval Tallinnas koolituse lõpus öeldi: "Iga naine võib olla edukas ja õnnelik, elada oma elu". Siit järeldan, et ka puuetega naine võib olla edukas ja õnnelik - sest iga naine on eriline. Sellest räägiti ka. Mida me siis veel tahame või soovime ?


Ja kui kellelgi läheb palju paremini, kui minul, siis olen rõõmus selle üle, et kellelgi on minust rohkem õnne. Ja seda ausalt.