Loodan, et teil kõikidel oli mõnus ja tore, asjalik pidupäev.
Minul oli küll. Sai külas käidud. Sai ei - millegi - üle naerdud.
Sai sügis - talve plaane paika pandud. Tööd saab olema kuhjaga. See on minu/meie soov, lootus ja usk. Tee tööd, tuleb armastus! Või vastupidi. Armasta, tuleb töögi! Niipidi on õigem vist, minu meelest...
Sain teada, et tuleb kolme päevane näitus... Olustveres. Psühhodraama konverentsil.
Linnas oli kummaliselt vaikne.
Aga jah, 20. august 1991 on jäänud mullegi meelde ja jääb meelde usutavasti surmani... Sel äreval õhtul sai esimest korda mõeldud ka pojale - ma soovisin südamest, et ta sünniks rahu ajal, kartsin väga sõda... Siis oli tähtis rahu ja Eestimaa.... Praegu on aga ka maailmas rahutu aeg, kuid ollakse kuidagi harjutud ja lepitud ohutundega. Nagunii meid ei puuduta.. Mõeldakse rohkem muule, mida ei ole veel nii hea. Ühelt poolt on see väga hea ja suur väärtus Eestile, kuid teisalt... Väike hirm siiski. Vahel on tunne, et see hirm tekitab põnevuski, mis siis kui...
Mina küll ei soovi sõda. Kogu elu olen sõda kartnud. Ma ei ole sõda kordagi mänginud.... Ausalt. Ei osanud. Ei olnud põnev.
Usun, et kõikega saab hakkama, kui elu püsib / on rahumeelne :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar