Hommikul käis sõbranna Ly mul külas.
Õhtupoolikul käisin ise sõbral Peetril külas. Autoaknas nägin üle mitme aasta taas oma lapsepõlvemaad Mäksat. Maasikametsa. Kartulimaad, mis muidugi polnud kartulimaa. Bussipeatusemajakest, mille taga on mu esimese koera Naksi haud... (Naksi surm autorata all oli mu esimene suur lein...) Mõisapreilina aga vist ei pääseks lapsepõlve mõisahoone kodule enam omaniku loata ligi... Muidugi võiks proovida ju omanikule silma teha ning .öelda näiteks "soovin maalida liivakastimaad".... :)
Aga,
praegu kripeldab südames jälle see tõsi asi, et maal, metsade vahel elaval puudega inimesel on hoopis raskem ja keerulisem toime tulla, kui suurtes linnades. Olen seda ennnemgi öelnud ja kordan seda ikka edasi. Seni räägin sellest, kuni vaja...
Maakad lepivad. On kuidagi harjunud. Sest et nende kodu on maal. Hing on maal. Mis sellest, et invatranspordi pole piisavalt või mille ühekordne sõiduhind ületab aasta transporditoetuse... Mis sellest, et väheseidki teenusi ei saa vajalikul määral kätte...
Minagi olen maakas. Ma ei kujuta end päriselt linnas elades ette...
Millal jõuame linnades ja metsade vahel elavate erivajadustega inimeste võrdsele heaolule?
Lõpuks, kõik puudega inimesed ei saa linnades elada. Võrdsus väärikaks eluks saab olla nii maal kui linnas. Vähemalt peaks olema.
Olen kurb, et pidin külas ütlema, et mul on kiire.
Hommikul ütles sõbranna samad sõnad mulle.
Saan ju aru, et inimesel on omad tegemised ja toimetused. Minul ka. Täna õhtuga pean lõppetama mõtlemise/kirja panemise, mida reedel räägin. Ja maalimine ootab....
Kuid
tean sedagi, kuidas äkiline ära minek võib vahel torgata tegelikult naeratuste taga...
Siiski oli kena ja kuum suvepäev.
Sain rõõmu.
Loodetavasti tegin ise ka rõõmu. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar