Jõin kohvi. Naudisin pühapäevahommikut. Telefon. Teisel pool mehe hääl: "Leidsin teie töökuulutuse... Otsite küll abistajaks naist, aga vast vahet ei ole... Olen tavaline mees, saame kokku..."
Äh mm....
Vähemasti selle tavalise mehe plussiks on see, et ta kuulas püüdlikult mind ja palus sõnumi saada.
Saatsingi sõnumi. Küsisin ka, mis ta nimi.
Vastust pole kaks tundi tulnud.
Mul on lõbus!
Tegelikult seesugune tööle pakkumine on kurb. Lootusetu.
Ma tööandjana ei lollita! Mulle meeldib järjest rohkem, kui isikliku abistaja kandidaat saadab cv ja motivatsiooni kirja, on konkreetne. Siis on suur lootus, et meil tulebki väga hea koostöö. Sest olen avastanud, et mu isiklikud abistajad on siiski erilised inimesed. Nagu mina isegi... :) :) :)
Tõsi, paljudega oleme kohe kohtunud ja kohe esimesest lausest on kõik säde...
Usun, et mitte ükski tööandja ei võta tööle tavalist töölist. Ikka soovitakse teada, mille poolest uus inimene on parim.
Ja oma nimi peaks tööotsijal meeles olema!!!
Veel mulle ei meeldi, kui ei julgeta töövestlusele tulla, kuid ollakse nii arad, et ei öeldagi mitte tulemisest.Ja kui hakata taga ajama, sest alati võib ju olla midagi juhtunud ka tööotsijal, siis tuuakse mõni arg vabandust.
Midagi ei juhtu, kui öelda, et mõtlesin ümber ja ma siiski ei soovi seda tööd. See näitab, et inimene teab, mida ta oma elult soovib!
Loodan, et uuel nädalal kohtun oma järjekordse tulevase isikliku abistajaga!
NB! Aga siiski, kes on tavaline mees üleüldse :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar