Taskut pidi...

... jäin ratastooli ühe toru taha hommikul kinni. Minu  jaoks on Hiina mõistatus, kuidas sai kleidil eesolev väike tasku keerada selja taha, kui hüppasin voodist  ratastooli.  Kleit on hästi liibuv, seega suht võimatu, et seljas keerleb. Esimese hooga pidin lendama ratastoolist, sest kleit  ei lasknud mind ei edasi ega tagasi  istuda... See oli elus tõesti esmakordselt.  Pooltundi jamasin, kuid tasku sain toru küljest lahti :D

 Isiklik abistaja Triinu, kes oli täna viimast päeva tööl,  naeris: ainult pooltundi aega, et tasku lahti saada. Nohjah, alati võiks  ju kauem minna, et miski ootamatus lahti arutada,  nii et ei kukku ka!
Triinule aga suur aitäh, et olid head ja töökad käed ja jalad kuu aega ehk õigemini 89 tundi! Selle väikese ajaga  suutsime hakata töösuhtes vägagi ühtemoodi  tunnetama ja mõtlema, mis  on koostööks isikliku abistajaga tähtis.
Töösuhte lõpetasime piltide tegemisega. :)

Esmaspäevast alustab isiklik abistaja Hanna - Liis. Nägin teda täna esimest korda, mitu päeva  olime suhelnud facebookis... Loodan, et temaga saab olema kiire minu inimeseks saamine. Täna oli töövestlus ja väikene proovitundki. Minu hääldus ei olnud üldse probleem - super hästi sai aru. Loodan, et augusti lõpuni tuleb meil mõnus koostöö ja mina saan naudita ka suve teist poolt.

August  on mul ära planeeritud. Olen Arvamusfestivalil Paides. Psühhodraama konverentsil Olustveres.
Aga augusti alguses kaon lihtsalt ära. Kõikest eemale. Ma ei ütleks eriti kellegile, kuhu kaon. Sain aru lõpuks , et sellist puhkust on  mulle väga - väga vaja. Väärin seda, kama kaks, mis ei oleks...