Poolenisti polnud minu päev... Avameelselt...

Hommikupoolikul ei olnud minu päev.
1.  Kallasin pool kohvi kannust põrandale. Mitte kruusi.
2. Loksustasin piima kannust põrandale külmkapi  tagasi pannes. Kusjuures vahepeal olin jõudnud põranda kohvist  puhtaks pesta.
3.  Kallasin pea keeva vee ka põrandale. Ka jalale, kuid õnneks vähe.
4. Pisikesed asjad muudkui lendasid varvaste  vahelt. Nt lusikad...
5. Kõige lõpuks  suutsin puhtaks pestud kohvikannu maha visata. Soovisin  panna aga kohviaparaadialusele... Loomulikult nüüd olen  kannuta. Õnneks kilde õieti ei olnud. Mõrad.
Aplaus mulle!
Vanduma ajas.
Selliseid päevi on vähe. Kuid iga päev juhtub vähemasti üks apsakas. Olen  sellega harjunud. Järjest juhtub apsakaid, kui olen kogunud pinged endasse... Seda olen tähelepanud aastatega. Oma meeleolu ei pruugigi apsakate ajal halb ega nukker olla, pinged lihtsalt vist füüsiliselt   välja paista... 

 Eesti Seksuaaltervise Liit alustab juulis seksuaalvägivalla ennetuse ja nõustamise kampaaniaga    http://www.estl.ee/esilehe-uudised/28 .      Loodan südamest, et  kampaania raames  hakatakse mõistma rohkem ka puuetega inimesi. EI ole vahet  seksuaalsuses, kas naine / mees on puuetega või mitte. Puudega naine / mees on aga siiski haavatumad    ja neil ehk ka keerukam abi otsida. Usun, et kindlasti on raskem. Ja veel, kas   nõustajal on kogemus mõista puudega ohvrit...
Minule on pahaks pandud, kuidas julgen ratastoolis nii sexi olla - et kas ma ei pelga... Teate, riietun täpselt  nii nagu endale meeldin. Ma ei mõtlegi nt meestele või muule. Tõsi, kahel korral lähima 18. aasta jooksul olen pidanud andma meestele vastu vahtimist - muud ei jäänud üle. Esimene kord oli muuseas hooldekodus....
Muide, mul sõrmuski selleks, et ligiajatele näidata, et mul on juba keegi olemas - hästi töötab.  Kord Tallinnas bussis oli tüütus, aga isiklik abistaja Pille pani kiiresti ja nähtamatult  oma sõrmuse mulle sõrme - ja tüütus vabandas ette - taha ning kadus. Oi, meil Pillega oli  lõbus! Sellest ajast kannangi sõrmust. (Pillele andsin tema sõrmuse loomulikult tagasi.)
Kardan  hoopis hingevalu. Ausalt võin öelda, et paljud mehed soovivad puudega naisega lihtsalt mängida. Ka sõnadega.  Olen aru saanud, et nad enamasti arvavad, kui naine on puudega, siis ta rohkem ei väärigi.  Nemad enda meelest väärivad küll. Rõõmu. Nalja. Ja arvavad, et  nagu nii keegi ei näe,  et  suhtlevad puudega naisega - see annab nagu kindlust tunde...   Juba see tekitab minust kummalise ohvri tunde.
Kurb on  seegi, et  sellised mehed ei tea ise ka, mida soovivad oma ellu.  Tegelikult mängitakse sedasi ka teiste nö tavaliste naistega ja iseendagi.
Muidugi on naisigi, kes mängivad... Kelle ohver on mees...
ÕNNEKS, ma ei ole naine, kes armuks üle - pea - kaela ja igasse mehesse, kes võib keelt kõrva ajada, tema oma lõbuks.
Vahel harva on sedagi juhtunud, et armun... ja siis  kui "kallikesed" tajuvad, et mina EI mängigi, et mu tunded on päriselt olemas - siis kaovad... Tõsiselt, mina ei oska flirdida ega mängida - see pole minu jaoks. Pigem hoidun tunnetest... Kuid olen ainult habras naine, kes vahetevahel igatseb siiski tõelist armastust...  Ma pole  kaotanud usku armastusse leidmisse. Aga ma tean, mida soovin!!!  Armastus ei ole mängki.
Armastus ei ole vägivald.
Oma  abielust võiksin kirjutada väga head ja väga halba - kuid see on minevik. Sellist suhte lõppu ma ei soovi kellegile. Mitte kellegile.  Imestan ise ka, kuidas suutsin sellest valust ja üldse  kõikidest negatiivsetest tunnetest välja tulla... Äh, tol ajal ei olnud mul ühtegi head psühholoogigi...
Täna on.  Kaupo, kes ikka ja jälle viimasel ajal ütleb: "Sul nii palju valgust  enda sees!"
Võib - olla,  et täna ongi.
Oli aeg, kui mu sees oli süngus....
Mu mõtetes on tükkimal ajal kirjutada midagi tunnetest. Nii nagu mina (puudega) naisena neid  näen... tunnetan... tajun... Ehk on kellelegi veel kasu, kui loeb...