Lõunaajal oli äike. Umbes poolteist tundi. Tõmbasin peaaegu kõik juhtmed jälle välja nagu ikka. Ka mu kallike oli seega kinni. Toas vaikus, akna taga vihmasabin ning mürin ja välk... Kass Pätu oli vaikselt peidus mu voodi all.
Esimesel kärgatuse ajal mõtlesin, kes teab, kui kaua nüüd igavleda hirmuga võib... Mulle pole mitte eales äike meeldinud...
Aga ei.
Ei igavlenud.
Pisut kole oli küll. Just kärgatuste ajal. Välgatuste ajal.
Pesin põrandat. Seda teen muidu iga päev, kuid nädalas kord hoolikamalt. Põrand peab olema puhas, sest mina toimetan ju peamiselt põrandal.
Mõtlesin olevikust.
Tulevikust.
Pikemalt aega tunnetan, et elus peab mitmed asjad muutuma. Vastasel juhul tekib seisak. Ma ei jõuagi tähtedeni.Sellest mõtlesin juba natu mais avalikult... Enda sees ketran seda mõtet suht iga päev... Inimene muudab oma elu umbes iga 7 aastat, vähemasti peaks miskit muutma. Et edasi minna. Mul ongi praegu 7 - 8 - 9 aastast tekkinud rutiin. Kopp ette! See, mis soovisin siis 7 - 8 - 9 aastast tagasi meeleheitlikult on mul tegelikult nii või teisiti täna olemas. Kätte võitletud .
Oi, tegelikult mulle ei meeldi üldse see sõna "võitlus" siin. Ma pole sõjas! Elan vaid oma elu, kus soovin esmalt iseendaga rahulolu saavutada ning siis jagada head ja vahel ka siiski veidi pahurpooltki teistelegi.
Kuid mul võiks taas olla silme ees suuremaid ja meeleheitlikumaid soove järgmiseks 7 aastaks. Olen parimates aastates ja suudan veel miskit korda saada. Näiteks, kuidagi muretseda uus elamine - ka see mõte - soov pole mul uus. Üle öö tulnud ka mitte. Lihtsalt vahetevahel on mugav olemas olevaga rahule jääda, kuigi südames kripeldus, et see pole see, mida enam soovid - aga kuidas ikka midagi veel rohkem soovida...
Mõtlesin.
Toas oli vaikus.
Õues äike.
Pesin põrandat. Vaiba altki.
Ja vaiba alt leidsin 5 sentise! Nagu põrandapesutasu! Ma ei mäleta, et oleksin sel viisil raha leidnud... Ammugi ei hoia ma oma raha lohakil ega laokil...
Naeratasin laialt.
2 kommentaari:
Kolida tahad sa ilmselt linna poole...Mõne aasta eest kolisin minagi linna äärelinnast.Oh sa hullu,kui siis saabus talv oma kommunaalmaksetega!Olin kunagi linnas elanud ja arvasin, et tean,et saan hakkama jne.Aga elu oli edasi läinud, palk mitte.Jaanuar oli tõeline õhuahmimise kuu.Veebruaris veel jalad värisesid all ja töökoha sotsiaaltöötaja oli mu hädast kuulda saanud,tuli n.ö. "tangukotte pakkuma".Nüüdseks muidugi jälle ära harjunud ja toime tulev, aga soovitan sinulgi "hästi järele mõelda ja ette arvestada",et ei tuleks üllatusi!
Sooviksin linna äärde, mitte linna - olen maakas ikka. Aga maksudega olen harjunud, jaanuar - veebruar "röövivad" praegugi, elektriküte jne. Usun, et üllatusi jätkub igal pool - neist ei pääse kuskil :) Aga jah arvestada tuleb iga pisiasjagagi, muidu oleksin ehk juba ammu siit jalga lasknud...
Aitäh sellegipoolest!
Postita kommentaar