Selliseid päevi nagu täna on  mul tegelikult  väga harva. Hommikust saadik oli tegevusi ja toimetusi, häid sõnumeid  täis.
Hommikul leidsin  oma maalimisühingust kiitus  - emeili, kus hinnati minu avaliku tegevust ja saavutusi. Ma annan aeg - ajalt  ülevaadeid peakontorisse Liechtensteinis oma näitustest ja tegemistest. 
See kõik kaasneb mul  maalimisega. Kunstitööga.
Kindlasti annab see tähelepanek energialaksu mäkerdamisele ja muule   juurde.  See on mu töö. Mul on, mille nimel pingutada või mida ka kaotada...

Siis sai pesumasin paika. Homme hommikul saab olema esimene pesu pesemisproov. Veel sai köögis paar asja korda, mis  oli pikemalt aega ligadi - logadi, isegi kardinapuu on olemas taas  köögiaknal.
Nii äge!!
Aind nüüd vaja leida väike lisa rahaallikas, et lõpetada see lõpmatu remont. Remont,  milles olen ausalt öeldes surmani väsinud. Sooviksin paar aastat  korralikus ja hubases kodus elada.  Seda enam, remondimees Andrus on super remondimees, keda olen  aastaid otsinud. Teeb korralikult. Teeb võimalikult odavalt.   On loov. Ja arvestab minu soovidega. Teeb tööd südamega :)

Õhtul käisin maja üldkoosolekul, mille foorum ei tulnud kokku. Mul tõesti kurb meel, et kodumaja asjad huvitavad väheseid...   Kodu pole vaid korteri neli seina. Minu meelest küll.

Siis jõudsin veel metsa. Metsmaasikaid ei  näinud ühtegi. Jõudsin jõe äärdegi.
Muide, see mu selle suvekleit. Müüja Eedenis soovitas esmakordselt kleidi proovida. Proovisingi. Ehk on kasu, et poed hakkavad proovikabiinides arvestama ka ratastoolidega...

Kuigi muret on  rohkem  kui küllaga, on selliseid rõõmsaid ja tegusaid päevi ka vaja.

Eile vaatasin  tagant järele saadet Jaak Jaolast... Väga hea ja aus  saade.... Kui vähe me tegelikult inimestest, keda me jumaldame...

Ilus

Täna olevat  ilu tegijate (juuksurite,  kosmeetikute  jne) päev. Ja veel olevat andestamise päev. Ilus ju!

Minagi tegin ilusat ja vajalikku. Kodu ja  endagi jaoks! Ostsin pesumasina ja külmkappi.  Tegelikult vähemasti  aasta alguses soovisin uut pesumasinat,  sest vana masin oli sellest ajast päris katki. Pesu pesemini oli poolaastat  suurim peavalu. Kõige muu kõrval. Ei saa ikka küla  peal lõputult pesta... Seda enam, et musta pesu ei tahaks ka suurte hunniku koguda... Mäletan siiani aegu, kui pesu hunnikud olid laeni -  noo ei, sellised aegu ei tahaks iial tagasi ma mitte mingi hinna  eest...  OK, andestame tolle ajale, siis oli siis  ja teist paremat variandi ei olnudki!  Nüüd on nüüd. Saab ikka midagi paremaks muuta :)     
Väike nunnu külmik jäätus viimasel üle mõistuse palju. Praktiliselt iga nädal sulatasin paksu jääd. Nüüd siis on mul unistuse külmkapp,  millest unistasin kolm - neli aastat. Päriselt ka.  Üleval on sügav külmik. All on tava külmik. Mõtlesin oma  jalgadele. Kõrgelt ei saa ma ju igapäevast toidu kätte. Väga lihtne nipp, kuidas püsima jääda ise hakkama saajana! Vali õige külmkappki!
Ostsin küll kasutatud kodutehnika poest. Sealt ostsin näiteks vana pesumasina, mis töötas ca kaheksa aastat... Uus masin on tuttuus, kriimuke peal vaid. Loodan, et teenib truult mind samuti aastaid :)
Aga müüja tundis mind paugupealt ära, et olen juba kunagi temalt ostnud. Suhtles minuga.  Ja see on hea, et viis vanad asjad minema.

Läpaka ost lükkub veidi edasi. Vaja on peale läpaka veel kindlasti   kolme - nelja asja, siis võiks elamist ehk veidi naudita muretult... :P
Aga lõppude lõpuks unistan ikkagi oma majast, kus on piisavalt ruumi ning väike aed!
Siis on elu ilus.
Ja andestan endalegi olnud vaevad ja higi voolamised :) Kuigi need olen praegugi andestanud...

Õnneseen jaaniöö vihmas

Sõnajalaõit ma ei leidnud.
Kuid leidsin jällegi,  et olen väikene  õnneseen :)
See ongi suurim leid olnud jaaniööl,   mis oli armsalt vihmane Valgamaa põldude ja metsade vahel. Läbi märg  ma ei olnud, sest vihmakeep hoidis suurema märjaks saamise. Ja vahtrapuu oli  alguses suht hea vihmavari. Mõnus oli  siiski õues istuda ja lihtsalt olla.
Muide, eilne horoskoop,  mida kuulsin eile hommikul kogemata raadiost, läks küll pihta ja põhja. Tavaliselt  ma ei usu enam päeva horoskoope,  sest need  pole  need, mida lõpmatult ja siiralt uskuda. Tähelepannagi...  Vahel harva võib paariks minutiks mõne  päeva ennustuse meelde jätta, nalja pärastki.     

Tegelikult istusin seltskonnas, kuulasin ja mõtlesin omaette, kuidas mul on kõigele vaatamata lihtsalt vedanud. Ma olen rallinud ellu,  kuigi minusugune inimene on sageli  hooldekodu elanik ja mandunud oma puudesse ning kogu  väike maailm on hooldekodu seinad... Mäletan siiani, mis tunne oli mul  16 aastat tagasi saada hooldekodust kuhugile paariks tunniks - see oli teine maailm, kuhu mina ei saanud enam nagu kuuluda... Kuid mul on oma elu, oma kodu, omad suured unistused... Ja mina ikka veel vahetevahel virisen, et kõige on nii vähe... Õnneseen olen olnud ja  olen tänagi, loodetavasti hommegi. Kui mina ise ei röövi  oma jalgadega ja mõistusega/südamega saavutatud õnne...
See võib kergesti juhtuda.
Siis, kui hakata mõtlema, et ei suuda, olengi vaid puudeline... Te usute, et  ma ei suudaks seda tõenäoliselt. Mina ise ka arvan sedasi. Elu on aga habras. Seda ei tohiks unustada.
Veel mõtlesin, et võiks talvel näiteks hakata käima hooldekodudes ning jagada oma rõõmu ja sära. Mul seda palju!  Võib - olla mõnigi inimene saaks tuule lendu oma ellu! Kas või hambad  ristis, kuid vaev   ja higi tasuvad lõppude lõpuks  ära...
 Mina olen õnnelik. Õnnelik naine. Mitte puudega inimene. Kusjuures tean vägagi hästi, kui palju erinen teistest. Mõnikord tunnetan, et ma tegelikult ei sobi nö tava inimeste ega ka puudega inimeste hulka...

Aitäh Lehole armsa ja mõtlema paneva jaaniöö üllatuse eest! 

Mind on üksainus...

... aga hetkel soovin, et mind oleks mitu :)
Sest et
mulle sooviti homme teha mitme sõbra poolt üllatus.  Lihtsalt öeldi, et ole valmis ja soojad riided ka - nagu neil kokkulepitud. Kuid seda mina ei usu. Nad ei teagi hästi üksteist... 
Seega,
mina pidin  otsustama,  kellega olen ei -  tea - kus homme jaaniõhtul (soojade riietega)... See ei olnud mitte kerge!
Kuid ma ei mäleta ühtki jaaniaega, kui olen pidanud seisma dilemma ees, kuhu kellega lähen ja olen...
Aitäh, mu kallid sõbrad, et olete olemas! 

Hommikul sai korra linnas käia. Oli vaja " Naudingu" tordile materjali osta  ning kohvitada sõbranna Lyga.   PhotoPointis pildid tuua. Otsustasin, et paremad pildid peavad/võiksid olla ilmutatud. Paberpildid. On mõnusam   vaadata. Ei olnud kaua  lasknud paberpilte teha... 
Selline kelmikas  nägin välja enne välja  minemist. Triinu pilditas.   

Kuna  ma homme ei maali nagu viimastel jaaniaegadel, siis täna näitan  kahte poolikut maali esimest korda avalikult. 
Lapse  näoga näen juba  maist vaeva... Nina - nina on see, mis ei tule ja rikub ikka jälle kõik magaja näoilme...

Kohvitass.
Eile  mäkerdasin mitu tundi selle maaliga. Vahelduseks lapse ninale...

Püüan nädalas ikka paar päeva värvidega  töötada.



Armsat sõnajalaõie leidmist homsel jaaniööl, mu sõbrad! Ja pidage meeles sõpru, kes on üksinda... Muutkem  jaaniaeg üksteise kokkuhoidmiseks!

2015 kevade viimasel õhtul...

... olen kuidagi kurb. Selle aasta kevadest jääb meelde kindlasti rabaretk, muidu oli kevad tavaliselt  rutiine. Mõned säravamad  hetked siiski veel olid,  kuid  üldiselt oli rutiine  ja pinge rohke. Ma isegi  ei tea, mida oleks teisiti võinud  minna või looda... Võib -  olla igasugust  mõttetult mureprahti oleks võinud vähem  olla.
Olen piisavalt parimates aastates, et olla rohkem õnnelik ja särav. Ehk teisi sõnu, ma ei sooviks oma parimaid aastaid  raisata mõttetutele muredele ja pingedele.  Röövivad energiavaru ja sära. Muret on niigi rohkem kui vaja. Milleks siis mõttetud mured...
Siiski olid igas päevas rõõmupiiks.
Kuid...
Üksindus on. Ometi olen viimasel ajal palju häid sõnu kuulnud, kuidas minust hoolitakse ja ma ei ole üksi. Eriti kõlab kõrvus vestlus Johannaga,  mis toimus hiljuti. Kui ma lihtsalt ei suutnud enam naeratada... Eh, mul on (olnud) ikka armsad  isiklikud abistajad, kes suudavad hetkega abistaja rolli vahetada lohutaja / toetaja  rolliks. Kuigi see ei oleks nende rida...  VB sõna "lohutamine" polegi see õigem  sõna. Vahel on lihtsalt hea kuulda, et olen lihtsalt kellegile tingimuseta kallis ja et minult on palju siiski saada, õppida, ja ma annangi endast parima...
Seda  sooviks küll meist igaüks aeg - ajalt kuulda.
Vahel  on siiski näoraamatu või blogi kommentaar hoolimine. Kuigi see ei asenda kindlasti inimest. Vahetult suhtlemist.
Paari päeva pärast on jaaniöö. Arvatavasti olengi üksi jälle. Aga teate, mis kurvem!? See,  et üksi olijaid   on palju rohkem kui arvame ning  nad  mängivad vapralt, et nad on sellega harjunud. Täna helistasin sõber Karelile, et küsida, kuidas läheb...  Kuulsin temagi hääles nukrust, et jaaniööl koduvangis, kuid see pani ta naeratama, et sedasama olen minagi...
Nüüd palve teile, kes teavad kedagi, kes võib olla vahval jaaniajal üksinda kodus ega saa kuhugile minna, helistage või veel parem, minge külla. :) Öelge, et ta on kallis!      
Terve nädal, kellega olen üle pika aja rääkinud, need ütlevad, et just mõtlesid mulle. Mari - Liis olevat mind unes näinud. Nii armas!  Ikka on kuskil keegi, kes mõtleb kellelegi. Minule ka.   See on tõesti armas.
Siiski ei peleta sageli üksindust, mis tundub olema siinsamas. Minu ümber. Mu seeski.  Inimlik...

Aga homme algab suvi!
Ja lootus jääb millegile heale alati!

Mõned mõtted tänasel õhtul...

Loodetavasti  tuleb kena ja asjalik suvi. Augustikuu on juba tihe. Kõik põnevad üritused.  Juuli veel vabam, kuid kes teab, kui kauaks. Üks suvekuu võiks jäädagi lihtsalt olemiseks.  Puhkamiseks. :)

Uskumatu, et nädala aja pärast on jälle jaaniöö... Alles oli jaaniaeg... Taas poeb mu hinge nukrus.

Kas kükitan jaaniööl jällegi üksinda kodus... Hetkel küll ei näe muud olemist. Ja ausalt, ega ma ei teagi, kuhu võiks minna või kellega olla. Kuid alati jääb lootus  üllatuseks...

Või,
kükitades üksinda jaaniajal kodus, maalin  taas mõne armsa maali.  Minu meelest "Hooliv kallistus" on üks parimatest maalidest, kuid selle tegin just eelmisel jaaniajal.
"Jaaniöö õis"  valmis kahe aasta eest täpselt jaaniööl.
Võib - olla sünnib see aastagi nädala pärast mu  nukruses miskit rõõmsat. Olen tähelepanud, et pean loomise ajal pisut väga kurb olema, et luua midagi säravat...

Täna olin esimest päeva suve tüdruku -  isikliku abistajaga Triinuga.   Loodan, et septembriks kogunenud meil üheskoos palju suve elamusi. Kuigi üks meist töötab, teine puhkab. Nagu ikka viimastel suvedel.
Siiski mu endised abistajaid mäletavaid ka toredaid seiklusi ja sündmusi siiani. Nagu minagi.

Üllatus rappa!

Eile olin põnevil,  mis täna  toimuma hakkab. Kuid   sellist üllatust ei osanud  ma uneski näha. Kristi ja Johanna viisid mind  Soomaale. Riisa rappa. See oli tõeline üllatuse üllatus, millega täitus mu üks  unistus - kordki rabas   käia.

 Kohale jõudes parklas avastasime: oooojeeee  inva - kuivkäimla.! Väga korralik ja puhas, ruumikas.

Ei olnud küll käsipuid, kuid siiski raba jaoks midagi uskumatut.

Mina sain oma häda mõnusasti aetud.

Kristi töötab matkajuhina, siis jäid talle silma  haruldased taimed.

 Johannaga raba  teeraja alguses. Ratastooli,  kuid ka lapsevankrile  sobiv rada oli ca  poolteist kilomeetrit pikk.

 Kristiga.

 Pidin  ju proovima,  kuidas paljajalu sambla peal on. 

Maapind oli soe ja pehme. 

 Johanna pikutab pärast piknikut.

Mina ei viitsinud pikutada.

Ja ujuda  oli veidi jahe. Pilve alune ilm. Kuigi päike oli samas kuum.

  Kolm sookollikest  :)

Pilte tegi Kristi fotokas.  

Uskumatult tore päev. Täiesti ootamatult. Mul selliseid päevi aruharva. Seda enam, et ma ei pidanud ise mitte millegile mõtlema. Aga Kristil olevat mõte tulnud juba talvel, sest eelmisel suvel, kui ta mu abistaja oli, jäi see retk ära... 

Seda tänast päeva ei anna sõnadesse panna. Nagu ei saa  ettekujutada mingil pildil olevat raba lõhna, vaikust, tegelikke värve... 

Mul ausalt täna rõõmupisarad silmis.   Mul tõesti palju noori ümberringi, kes minust siiralt hoolivad ja ma julgen öelda, et ka armastavad mind. 

Aitäh, kallid Kristi ja Johanna!

Jess! Õnne kukkus!

  

Kastres 10.07.2011 MaMa kontserdil

 Loobusin ühest heast asjast, kuid sain selle eest mitu head asja vastu. 

Täna  oleks võinud minna Kastre pargikontserdile. Toomas Annit kuulama. Olin nädal kahe vahel: minna või mitte minna.  Kindlasti pole Toomas Anni mu väga lemmik, välja arvatud ühe lauluga. Teisalt, oleks võinud minna vaatama, milline on täna hooldekodu  park - ei ole mitu aastat seal käinud...   Oleks ehk kohanud tuttavaidki...

Muide, just Kastrest, hooldekodust "Härmalõng" äratulekuga, mis on olnud mu elu üks hulljulgeim ja ainuõigeim samm, sai minu praegune mina ja elu juba 16 aastat tagasi alguse. Täna olen enesekindlam kui kunagi varem. :)   Soovin veel teha hüpet ülespoole!!!

Kontserdile ma ei läinud.

Mul tuli mööbeldamise ja koristamise tuhin peale. Ega suurt ei teinudki. Söögilaud ja kolm tooli  on pisut teisiti. Kuid tuba kohe uus! Laua juures neljas või siis esimene   koht on ikka ja alati minu (ratastooli) oma :D 

Siis avastasin, et vaja lauale lilli. Vaja metsa vahele minna lilli korjama. Ega ma ei teadnudki, kas seal lillekesi on... Vaasis on nüüd  metsmaasikaõied (hästi pikade varstega ja lopsakate õitega) ja nõmmenelgid või mis iganes nad on. Ära tegin! Paar päeva tagasi punase roosi päeval lubasin facebookis kinkida iseendale ühel päeval roosi või põllulilli... IIHHII, kingisin metsalilli! 

 

Metsa vahel jalutades kuulsin sel aastal esimest korda kägu. Õnne kägu. Oli õhtune aeg juba. 

Olen aastast aastasse kuulnud hommikuti esimesena  hoole   kägu läbi avatud akna.   See uskumine - hoole,  leina ja õnne kägu  - võib küll tühine.  Naljanumber. Aga arvan siiski,  et mingi tõeraas selles uskumises ajast aega on peitunud...   Vähemasti on hea mõelda, et  järgmise suve esimese käo kukkumiseni võib looda õnne vahelduseks muredele. 

 

Homme  tuleb minule üllatuspäev! Mul ei ole aimugi, mis plaanivad tüdrukud.  Päriselt ka! Usun, et homme tuleb väga vahva päev Johanna ja Kristiga :)  Täna lõpetas Johanna selleks korrakski  töö  abistajana, seega homme tuleb ta  ka sõbrannana.    Niisiis, üle pika - pika aja tehakse mulle  tõeline üllatus! :)

Olen põnevil! ;) 

Sirelites ka tädi Taimaga :)

Üllatused ei saa kunagi otsa. Mitte iialgi. Ei positiivsed ega negatiivsed üllatused. See teebki elu põnevaks. :)

Sirelides ja...

 Lubasin hiljuti,  et näete pilte, kus olen sirelites tädi Taima ja onu Valdeko koduõues. Nüüd siis näetegi :)

Ja pilt lähemalt. Sületäis sireleid olid mitu päeva vaasis mu laual.











See nädal on olnud ja on lõpuni suhteliselt tihe ja põnev,  rõõmuski.
Kuigi täna  mõistsin, kui habras on  elu... Üks kogemata valesti  neelatud herneski võib otsustada elu ja ... See on minu puhul suht sagedane, et ajan miskit  kurku. (Minu neelamis eripära, mida pean hoolikalt jälgima, kuidas neelan ja kui suuri tükke söön... Seda teavad vähesed....  Vale oleks arvata, et olen  ahne või muud taolist...)Aga täna oli asi natukene hullem... Õnneks mu ümberingi  rahulikud inimesed - lõpp hea, kõik hea.  Aitäh, sõbrad, et  säilitasite üle sekundi tekkinud väikeses paanikas  rahulikku meele !  Ma tõesti ei soovinud ehmatada...
Elu läheb edasi! :) Umbrohi ei hävine... ;)

Elu koosnebki hetkedest

Headest ja halvadest   hetkedest.
Enamusi eluhetki ei mäleta järgmisel  hetkel. On  hetki, mis jäävad meelde ja muutavad elu. Eriti tuleb   meeles pidada häid hetki, ka siis,  kui ühel hetkel tunduvad nad nii mõttetud. Valesti tehtud.
Üks selline hetk on olnud täna 27 aastat tagasi... Appike, kui noor ja õnnelik ma siis olin! Maailm tundus pilvitult valla. Siis saabus aeg, kus vihkasin seda hetke, mulle tundus, et selle õnnehetke olemata olemisel  oleks olnud elu hoopis teistsugusem.... Parem...
Keeruline mõtekäik. Umbes selline mõte...
Ja nüüd mõtlen taas, et hea, väga hea, et see ammune hetk oli. Tänu pisikesele õnnehetkele olengi selline nagu olen.
Naiselik.
Ma ei  karda ega häbene enam  nii hullusti oma keha ega huuli. Vahel harva siiani tuleb see tunne. Huuli ma muide ei värvi  eriti siiani, sest nad pole ilusad... Aga olen õppinud negatiivseid tundeid eirama.
 Ainult  nii riideski käies nagu käin, suudan särada ja õnnelik olla.
Võite küll mõelda, et ma pole iial iseend häbenenud ega endaga võidelnud. Nii see ei ole. Olen olnud endaga pahuksis küll ja veel.   Juba mõte suudlemisest ajas mind paanika... Mitte nagu tavaliselt tüdrukud "eputavad, mis nüüd", vaid tõsimeeli püüdsin hiilida  iga hinna eest kõrvale... Mõned kuud õnnestuski - ja muidugi ka iseenda eest pagedes, mitte aind peika eest... Sest mul ei olnud üleüldse huuli ega suudki, enda meelest...
Ajab ju muigama!!
Kuid see oli  nii enne seda  õnnehetke.

Häid hetki ei tasu keelata, sest mitte iial ei tea, kuidas nad elu muutavad! KUIGI järgmisel hetkel võib tunduta vale ja valus...

Lootuseni...

Ega  mul ei olegi erilist blogida. Kõik on tavaline, kuid alati miski ebatavalist ka. Erilist.   Viimasel päevadel olen mõelnud jälle omaenda luuleridadele,  mis kirjutasin aastaid tagasi...

                                                ÜKSINDUS
Üksindus on värvitu vari eluringil
Üksindus on maitsetu mõru muremaik.
Üksindus on padjapisara kuivanud rõskus. 
Üksindus on jäätunud silmahelk tolmuses peegelpildis.
Üksindus on praokil karjuva suu suudlust ootav vaikus.
Üksindus soovib olla voolava kristallselge allikavee sulin mustades mõtetes. Mõnikord. 
Üksindus on tihtilugu tuttav naerude kajas.
Üksindus on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival mineku jälgedes.
Üksindus võib lootust andev sõbergi olla. Seda küll harva. Sireliõie õnne neelamishetkel näiteks.
Üksindus ei tunne kellaaega. Ta hiilib kaugemale, samaaegselt tormab ligi millal iganes.
Üksindus igatseb pugeda salamahti teise üksinduse sülle... 

 Muide, täna seises (ok, ratastoolis istudes) ühe sirelipõõsa, mille oli tänane torm mahamurdnud, õitemeres, sain aru, kui oledki murdunud ja  üksinda,  on kuskil keegi ikka, kes sinust hoolib...
Sai niisama külas käidud. Loodetavasti lähipäevil näete piltigi,  kus upun sirelitesse... Kirjuta  veel, et ei näe sireliaega   nagu just üks päev blogisin - ja järgmisel hetkel  on juba palju sireleid ümberringi :)        
Eile leidsin  Tartus südamekerguse. Seda  olin  otsinud  ka kaua - kaua. Mu süda oli raske. See häiris  mind. Vaevas...  Nüüd võib, mis iganes olla ja tulla, kuid  usutavasti olen  südamekergusega tugevamgi jälle.  Ka positiivsusele... Ja üksi olemisele...

Siiski loodan, et saab tulema ootamatusi täis ja üllatuste rohke suvi!