Ma pole mõistust kaotanud - päike läks kuumemaks just siis, kui jõe ääres lebotades sinist taevast vaadates mõistsin, mida ma oma eluga edasi pihta hakkan!
Hakkan otsast peale...
Eile õhtul märkas Diana mu jutust (me ei vestlenudki kuigi palju) mingit nukrusenooti ja ütles näoraamatus, et homme lähme õue õnne otsima, teeme pikniku ja tüdrukute päeva. See mõte oli hea. Armaski. Keegigi, kes lihtsalt ei loe ega kuule sõnu ning lihtsalt ei like postistusi, vaid märkab, et vajan natuke vaheldust muredele. Üldiselt seda juhtub harva, et keegi viitsib lihtsalt niisama külla tulla...
Minu päevad sageli koosnevad enda üksi olemisest, samas siiski isiklikke abistajate abil. Kõlab narrilt, kuid ausalt. See ei ole see, mis niisama olemine sõpradega...
Dianale meeldisid mu juusteläike. Muudkui klõpsustas selja taga nutikat!
Mina vedelesin ja vaatasin Emajõel kihutavaid paate, täna oli jõel eriti liiklusrohke. Unistasin omast purjekast!
Me tulime jõe äärest siis ära, kui purjus mehed hakkasid tüdrukutele "tõestama" vette hüpetega, kui kõvad semud nad on... Pea ees jää külma vette. Andeks, ma ei soovinud kaugemalt vaadata, kuidas inimesed oma elust ei hooli.
Tuppa tulles trepil juhtus küll äpardus, mida sellist ei ole juhtunud. Ma ei mäleta. Kotitaskust kukkus välja joogipudel kildudeks...
Sellist päeva eile ei osanud küll oodata... Kui ma eile Tartust koju jõudsin isikliku abistaja Johannaga, mõtlesin, et enne uut nädalat ma õue ei pääse... Et kevad möödub kuidagi kaugelt, ma ei saagi olla päris kevadmöllu sees... Loomulikult oleksin sellega leppinud, aga...
Ma olen leppinud sadade pisiasjadega , mida ei panegi tähele eriti. Nad on minu puhul nii loomulikult ja normaalselt. Ise küsimus on, kas saab lõpmatult leppida...
Iseendale tuli üllatusena ülestunnistused , mida soovin lähiajal veel ikkagi teha, kuid ,mis on minus olnud kauem või vähem aega kuskil surutuna. Ütlesin täna välja ja nüüd pean proovima suutma teoks teha. Muidu petan end. Ja iseenda petmine on juba raskem juhus. Seda ei sooviks lubada...
Läheks lõpetaks kõrgkooli ... Ja nii edasi...
Selgem pilt iseenda soovidest on väga suur õnnetunne.
Rahu hinges.
Elu läheb veel edasi.
Õnnest, sellest kõige suuremast õnnest puudub vaid üks väike suudlus :)
Kuid pole hullu, selleta ei jää ka elu seisma. Ükskord ikka saab seegi olema! Ja muide, selle kevade nalja tegin ära. Kirjutasin "Armastust otsides" saatesse. Huvi pärast, kas näiteks ratastoolis osaleja võib olla. Kusjuures vastati, et ratastool ega puue pole takistus. Väga õige suhtumine. Ma ei teagi, kas õnneks või kahjuks, kuid rohkem tagasisidet ei ole saade tegijad andnud. Kirjutasin küll, kes olen ja mida soovin...
Kui armastus soovib, tuleb ilma kanal2-ta ka!
Peab süda ja hing valla hoidma!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar