Täna mind üllatab rahvusvaheline uuringu tulemus: eestlased on kõige õnnetumad. Õigemini, ei üllata samas.... Mis uurimusi tehakse küll? Mis tulemusega nüüd peale hakata... Kas oleme veel õnnetumad teades, et oleme juba õnnetud...
Ma isiklikult arvan, et õnne või mitte õnne tundmine on igaühe enda teha. Tihti siiski mõjutab teiste arvamused, kas keerulisemalgi ajal suudetakse oma õnnele mõelda. Eestlane on harjunud virisema, negatiivselt mõtlema... See takistabki õnnelik olla kas või päevas kordki. Röövitakse iseendalt rahulolu. Õnn. Kõik selle, mis annab jaksu edasi elada ka homme.
Mis on õnn...
Minu jaoks võib õnn olla imepisikene asi. Mingi sekundiline tunne.
Ma pole ealeski arvanud, et õnn on selles, mida mul ei ole ja ei saagi iial olla... See ei oleks minu õnn! Õnnetunne on mu meelest selle inimese nägu, kes julgeb hetkegi päevas siiralt õnnelik olla.
Nüüd muigate, et ma ei ole tundnud rahatut olemist või tühja külmkappi või mis iganes... Olen küll ja piisavalt palju. Ja alati, kui olen mõelnud, et nüüd ongi lõpp, tuleb lahendus, väiksemgi lahendus, mis annab rõõmu ja jaksu elada edasi ka homme - ülehomme . Ja see ongi õnn, minu meelest.
Mulle pole õnn keha, mõistus ja rahakott.
Tõsi, raha on vaja. Kuid, kui palju? Mõnele on 25 eurot väga suur raha, mõnele 2500 väga väike raha.
Toetused ja töötasud on küll Eestis minimaalsed... On veel sadu asju, mis pole head ega olemaski...
Oli aeg, kus lubasime kartulikoori süüa, kui soovisime oma Eestit - see tegi meid kokkuhoidvamadeks. Õnnelikumateks. Nüüd on aastaid oma Eesti - ja me oleme niisiis mitte õnnelikud. Ja vahel tundub, et mõistmine ja abivalmistuski on täpselt selline nagu meile endile kasulik ja vajalik, ei kriipsugi üle.
Kartulikoori pole söönud, kuid sadu kordi lihtsalt paljaid praetud kartuleid küll, sest muud kõrvale panna pole olnud. Praekartul kõva kõhutäis - see on olnud ka õnn, et midagi süüa ikka on olnud.
Vahetevahel mõtlen, kui mul oleks üle öö kõik suured unistused (maja, auto, tööd, palju raha , kõrgkooli diplom jne) täitunud, kas oleksin õnnelikum või ajaksin nina vaid püsti... Kindlasti oleksin rohkem rahulolev. Kuid usun, et mu suured unistused ei saaks siis ka otsa. Tulevad uued suured unistused.
Seni, kuni elan, loon oma elu. Oma õnne.
See oleks jube kurb lõpp, kui ma ei suudaks enam luua...
Olla iseenda moodi on ka omamoodi õnn.
Kuid õnn on kindlasti mõni hea sõna.
Väike kallistus.
Esimest lilleõit kevadel näha....
Üldse märkamine imepisikesi asju loob ja toob hea sära südame.
Mina ei jaksaks päevast päeva pahur olla.
Väike rõõm on seegi teadmine, et mu mõtteid loevad paarsada inimest... Internet on hea leiutis maailmas. Saab ka blogida... Internet ei asenda päris elu. Ei asenda inimest. Kuid leevendab mingil viisil vahel üksindust.
Netita oleksin palju rohkem üksinduses...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar