On mai lõpp, kuid...

...  mu 2016  kalender - märkmik täitub. 
Loodetavasti uue aasta  alguses saab olema Hiiumaal  näitus.   Igatahes esialgne kuupäev on   lukku pandud.  Lõppude lõpuks näen ka Hiiumaa  ära. Ma ei ole seal veel käinud. Elu unistus läheb  täide jälle... Ja Greete, kes mul on nüüd Hiiumaa tüdruk, lubas olla kindlasti ka kohal ja näidata - möllata.  
 Täna oli aga Greetel isikliku abistajana viimane tööpäev. Võib - olla mõne aja pärast tuleb Greetegi tagasi... Aga täna oli jälle pisut nukker töö hetk ... See  töölt lahkumis hetk on pea alati  pisut nukker, kuigi teame  mõlemad, et  suhtlemine jääb ja elu läheb oma rada edasi.      Aitäh,  Greete, et olid mu töökad ja tublid käed ja jalad!

Muide, arvatavasti  toimub ka Saaremaal järgmine aasta  mu  näitus.  Sel aastal on saartel kunstisaalid hõivatud. Kahjuks.
Aga kui  keegi  soovib  kuhugile mu näitust ja  või ka jalaga maalimis töötuba sel suvel,  siis andke, palun, julgesti märku mulle!    

Otsisin õnne ja päike läks kuumaks

Ma  pole mõistust kaotanud - päike läks kuumemaks just  siis, kui jõe ääres  lebotades sinist taevast vaadates mõistsin,  mida ma oma eluga edasi  pihta hakkan!

Hakkan otsast peale...
Eile  õhtul märkas Diana  mu jutust (me ei vestlenudki  kuigi  palju)  mingit nukrusenooti  ja  ütles  näoraamatus,  et  homme lähme õue õnne otsima, teeme pikniku  ja tüdrukute päeva. See  mõte oli hea.    Armaski.  Keegigi, kes lihtsalt ei loe ega kuule sõnu   ning  lihtsalt ei like  postistusi, vaid märkab, et vajan  natuke vaheldust muredele. Üldiselt seda juhtub harva, et keegi viitsib lihtsalt niisama külla tulla...
Minu päevad sageli koosnevad enda üksi olemisest, samas siiski isiklikke abistajate abil. Kõlab narrilt, kuid ausalt. See ei ole see, mis  niisama olemine sõpradega...

Dianale meeldisid mu  juusteläike. Muudkui klõpsustas selja taga  nutikat!
Mina vedelesin ja  vaatasin Emajõel kihutavaid  paate,  täna oli jõel  eriti liiklusrohke. Unistasin omast purjekast!


Me tulime jõe äärest  siis ära, kui purjus mehed hakkasid tüdrukutele "tõestama" vette hüpetega, kui kõvad  semud nad on... Pea ees jää külma vette. Andeks, ma ei soovinud kaugemalt vaadata, kuidas inimesed oma elust ei hooli.

 Tuppa tulles trepil  juhtus küll äpardus, mida sellist ei ole juhtunud. Ma ei mäleta. Kotitaskust kukkus välja joogipudel  kildudeks...

Oli ilus ja armas esimene kevadpäev. Kõigele vaatamata  peaaegu õnnelik päev. 
Sellist päeva eile ei osanud küll oodata... Kui ma eile Tartust koju jõudsin isikliku abistaja Johannaga, mõtlesin, et  enne uut nädalat ma õue ei pääse... Et kevad möödub kuidagi kaugelt, ma ei saagi olla  päris kevadmöllu sees... Loomulikult oleksin sellega leppinud, aga...
Ma olen leppinud sadade pisiasjadega , mida ei panegi tähele eriti. Nad  on minu puhul   nii loomulikult ja normaalselt. Ise küsimus on, kas saab lõpmatult leppida...

Iseendale tuli üllatusena ülestunnistused , mida soovin lähiajal veel ikkagi teha, kuid ,mis on minus olnud kauem või vähem aega kuskil surutuna. Ütlesin täna välja ja nüüd pean proovima suutma  teoks teha. Muidu petan end. Ja iseenda  petmine on  juba   raskem juhus. Seda ei  sooviks lubada...

Läheks lõpetaks  kõrgkooli ...  Ja nii edasi...
Selgem pilt iseenda soovidest  on väga suur õnnetunne.
Rahu hinges. 
Elu läheb veel edasi.

Õnnest, sellest kõige suuremast õnnest puudub vaid üks väike suudlus :)
Kuid pole  hullu, selleta ei jää ka elu seisma. Ükskord   ikka saab seegi  olema! Ja muide, selle kevade nalja tegin  ära. Kirjutasin "Armastust otsides" saatesse. Huvi pärast, kas  näiteks ratastoolis  osaleja  võib olla. Kusjuures vastati, et ratastool ega puue pole takistus. Väga õige suhtumine. Ma ei teagi, kas õnneks või kahjuks,  kuid rohkem tagasisidet ei ole saade tegijad andnud.   Kirjutasin küll, kes olen ja mida soovin...
Kui armastus soovib, tuleb ilma kanal2-ta  ka!
Peab süda ja hing valla hoidma!

Rõõmustamiseks vaja vaid sirelikobarat

Mõni  päev on süngem, kuigi päike võib särada... Mõnel päeval mõtlen, mida olen valesti teinud, et  kogu elu tundub nii vale...   Valesti elatud...
Ja siis tuuakse juhuslikult sirelioksad. Palumata. Minu imestusele, kust  teadis,  et olen mitu päeva juba sireleid tuppa igatsenud, mõtlesin, et igatsus  jääbki igatsuseks... Tooja naeratas:  "Noo, mina ikka tean, mida tahad."
Selline  tele on niisiis meil  mammaga. :)
Mul läks tuju õigemaks. Paremaks.
Kui vähe  on vaja  selleks, et tunta end pisutki rohkem olulisena. Olen seda alati rääkinud   ja  vahetevahel iseenda peal  kahelnud. Mõnikord tuleb  seda lihtsalt meenutada mulle endalegi...
Olen nüüd õhtu otsa otsinud viieõielist  sireliõit.
Ei ole leidnud.
Aga aeg - ajalt on   hea olla lihtsalt lapsemeelne.  Uskuda, et õnn on kuskil peidus õitemeres.     
Õnn ongi kuskil peidus.
Siis leiame õnne üles
ja    kaotame jälle.
Kuid õnn  on ikka   alati olemas. Teame seda. Muidu ei otsiks õnne...
Valesti polegi midagi...       

Originaalsus :) ehk esmaspäev ei peagi olema sinine

Tänane esmaspäev on värviline! :)

Hommik algas laia naermisega. Omaette. Lugesin üht vastu email, kus arvati, et mu kelmikas  mõtevälk on originaalne. Mis see on,  jätan enda teada.  Praegu.  Kindlasti  proovin iseenda peal ning kasutan seda edaspidi jaatavalt oma  aitamistööski. Eile lihtsalt tuli see kelmikas mõte ei - tea - kust pähe ja julgesin välja öelda (kirjutada).
Momendil tunnen end endale läbipaistvana.
Vahetevahel aitavad sellised naljatamised tõsiselt edasi minna,  kuigi alguses näib kõik kuidagi tobe.  

Mulle meeldivad sellised  hommikuid, kus  tundub ees olev aeg saab olema positiivselt põnev. Igas mõttes. 

Mu maalid on jälle kodus.
Võtsin täna näituse Tartu Raekojas maha. Ausalt öeldes  tore oli, et  seal oli näitus, kuid minu jaoks oli  üks igavamaid näitusi. Lõpptulemusena mitte midagi ütlev. Arvan,  et iga artist soovib mingitki tagasisidet, see tekitab tunde, et oled teinud  natukene õiget  ja vahvat asja.  Aga kui mingit tagasisidet mitte millegi näol ei saa ega pole, siis on küll mõte, miks ja kellele see näitus siiski oli... Hea küll, võib - olla teen Raekoja rahvale liiga. Infolaua daamid ütlesid siiski siiralt tänu :) Ma ei  ootanud  "taevamannat" ega ülistamist, kuid.... Mul  oli näiteks külalisraamatki seal olemas... Usun siiski, et paljud   nägid mu  näitust. Küllap andsin paljudele kas või hetkekski vaatamisrõõmu! 
Reklaam  oli näituse alguses ka ju hea.  
Mul on hea, et ma ei riputanud täna töid üles. Sain aru, et  ühes ruumis hakkas remont ja kogu näituse koridor oli kola täis. Tean, et praeguseks peaks olema  uus näitus üleval. Kola - tolmu sees??? Oh ei....

Mitte midagi ütlevaid näitusi on olnud mul ennemgi. Õnneks vähe!  Ja siiski on nad jäävad meelde teistmoodi  originaalsusega. Ja nii ongi!
Huvitav on see, et väiksemates kohtades, kus  olnud mul näitused, on olnud vastuvõtt palju palju soojem  ja vahetum. 

Aitäh, Greete ja Leho,  et aitasite järjekordse  näituse maha  võtta!  

Nüüd peab leidma taas koha, kus korraldada järjekordne originaalne näitus :)
Olen avatud kutsedele, et soovitakse mu  näitust ja kohtumist minuga kui kunstnikuga!

Vaadates eurolaulu...

Jäin mõtlema,  kuna mina vaatasin eurovisiooni kellegagi  koos... Ei mäleta. Ma ei suuda meenutada üleüldse, millal kodus telerist vaatasin midagi kellegiga koos... Aa, mäletan, meenus...  
See, kuidas või kellega vaadatakse  telekat  (või ka arvutis saateid, filme) on tõsi,  igaühe oma asi. Sageli me ei mõtle sellele... Kuid ka selline üksi vaatamine võib vahel olla nukker...
Muide, psühholoogid on väitnud, et paljud vanad inimesed vaatavad seebikaid selleks,  et tegelased tulevad ikka kindlal ajal  nende tuppa, on nende "sõbrad" - kuid lähedased ja sõbrad käivad harva küllas...
Õnneks minna seebikaid ei vaata peaaegu  üldse ning kui vaatangi mõnd seriaali, siis kindlasti mitte üksinduse pärast. Veel mitte :)
Telekas mängib küll õhtust õhtusse, kuid ega ma pingsalt ei jälgi ekraani. Rohkem taustaks. Ma ei kannata enda ümber  haudvaikust.  Tihti järgmine päev ei mäletagi, mis eile oli näitati...

Täna oli laupäev laupäeva moodi. Koristasin jne. Ja lihtsalt molutasin.

Veidi kahju, et isiklikul abistajal Kaaril oli viimane tööpäev... Suvi saabub! Loodetavasti sügisel kohtume Kaariga taas. Mul rõõm, et aprillis Kaariga kohtusin ja et ta soovis kohe julgelt proovida abistaja tööd. Kaarist  sai praktiliselt kohe (jälle!) minu inimene. Aitäh, Kaari!
Kuid hetkel paar - kolm nädalat saab taas ka olla mu isiklik abistaja Johanna.
Elu läheb ikka aina edasi! 

OI, mulle meeldib!!!!!

Meeldib järjest rohkem!

Ma  sain täna heast kevadisest päevast  positiivse shoki :):) :)
Praegu sooviks lendu tõusta,  lennata tähtede poole...

Tegelikult oli täiesti tavaline päev. Sai korra linna vahel jalutada (muide,  suht kiiresti jalutada!), poes jäätist ja prügikotte ostetud ja teha üks  väikene aitamistöö...

Olen korduvalt  öelnud, et mulle meeldib sõna "nõustamise" asemel ütelda "aitamine". Sest probleemidest saab tulla välja inimene ikka ise, vahel vaja lihtsalt oskuslikku  suunamist aitamisega. Ja kui lõpuks näed kliendi säravat nägu ja olekut, see on suurim rõõm mullegi.
Järjest rohkem tean, et nõustaja töö meeldib mulle. See sobib mulle.  Kuigi see on  väga raske töö. Mulle vist meeldibki raskus ja keerukus... :)
Pean hakkama tõsimeeli mõtlema, kuidas nõustamistööd saada rohkem teha, mismoodi leida oma ruum, kuidas ise edasi ikkagi kiiremini  õppida....

Ja selle aasta Eurovisiooni lauluvõistlus näitab selgesti, et maailm muutub sallivamaks. Võrdväärsemaks. Kui esinevad ühel suurel laval erinevad erilised lauljad/muusikud - psüühikahäiretega ja ratastoolis ja habemega naine ja kõik tavalised inimesed, siis on see ju üksainus imeliselt salliv maailm. Ja sõnu rohkem ei olegi vaja!   Ma pole jälginud eurolaulu karusselli, lihtsalt pole viitsinud. Poolfinaale  vaatasin silmanurgast ajaviiteks. Finaali homme vaatan küll suurema huviga. Hoian oma väikesi varbakesi Poolale ja Eestilegi. 

Elus ei ole takistusi. On vaid iseendale pandud piirangud. Piirangud veerevad lumepallidena... Lumel on omadus sulada... Seega igasugused negatiivsed  piirangud peaks hakkama lõpuks sulama....
Mõelge sellele.
On ju kevad. Kõik juba ärkab ja särab.
Armuda võib ka endasse.
Olla lihtsalt õnnelik.
 Hoidke  tunded avatud.  Ka teistele.

See annab palju jaksu juurde!

Mõni hommik...

... oma silmi avades toob selguse: peab veel kindlamana edasi  minema.   Seejärel  tuleb väike masendus, et olen ju kindla meelega, kuidas  saab veel kindlam olla - ma ei soovi olla egoist ega tähenärija. Siis  pilk  peeglisse. Naeratus iseendale  ning mõistan, et kahelda ei tule. On vaja julgem olla. Ja  edasi minna...

Tänane hommik oli  selline.      

Praeguseks hetkeks  olen mõistnud,   et mul  tuleb ära  teha  need asjad, ellu viia need  soovid ja unistused, mis on olnud sügaval südames pikemalt või lühemalt aega...  

Mis on õnn, et olla õnnelik....

Täna mind üllatab rahvusvaheline uuringu tulemus: eestlased on kõige õnnetumad. Õigemini, ei üllata samas.... Mis uurimusi tehakse küll?  Mis tulemusega nüüd peale hakata... Kas oleme veel õnnetumad teades, et oleme juba õnnetud...
Ma isiklikult arvan, et õnne või mitte õnne tundmine on igaühe enda teha. Tihti siiski mõjutab teiste arvamused,  kas  keerulisemalgi ajal suudetakse oma õnnele mõelda. Eestlane on harjunud virisema, negatiivselt mõtlema... See takistabki õnnelik olla kas või päevas kordki. Röövitakse iseendalt rahulolu. Õnn. Kõik selle, mis annab jaksu edasi elada ka homme.
Mis on õnn...
Minu  jaoks võib õnn olla imepisikene asi. Mingi sekundiline tunne.  
Ma pole   ealeski arvanud, et õnn on selles, mida mul ei ole ja ei saagi iial  olla... See ei oleks minu õnn! Õnnetunne on mu meelest selle inimese nägu, kes julgeb hetkegi päevas siiralt õnnelik olla. 
Nüüd muigate, et ma ei ole tundnud rahatut olemist või tühja külmkappi või mis iganes... Olen küll ja piisavalt palju.  Ja alati, kui  olen mõelnud, et nüüd ongi  lõpp, tuleb lahendus,  väiksemgi lahendus,  mis annab rõõmu ja jaksu elada edasi ka homme -  ülehomme .  Ja  see ongi   õnn, minu  meelest.
Mulle pole õnn keha, mõistus ja rahakott.
Tõsi, raha on  vaja. Kuid, kui palju? Mõnele on 25 eurot väga suur raha, mõnele 2500 väga väike raha.
Toetused ja  töötasud on küll Eestis minimaalsed... On veel sadu asju,  mis pole head ega olemaski...
Oli aeg, kus lubasime kartulikoori süüa, kui soovisime oma Eestit -  see tegi meid kokkuhoidvamadeks. Õnnelikumateks. Nüüd on aastaid oma Eesti - ja me oleme niisiis mitte õnnelikud. Ja  vahel tundub, et mõistmine ja abivalmistuski  on täpselt selline nagu meile endile kasulik ja vajalik, ei kriipsugi üle.
Kartulikoori pole söönud, kuid sadu kordi   lihtsalt paljaid praetud kartuleid küll, sest muud kõrvale panna pole olnud. Praekartul kõva kõhutäis - see on olnud ka õnn, et  midagi süüa ikka on olnud.
 Vahetevahel  mõtlen, kui mul oleks üle öö kõik suured unistused (maja, auto,  tööd, palju raha , kõrgkooli diplom  jne) täitunud, kas oleksin õnnelikum või ajaksin nina vaid püsti... Kindlasti oleksin   rohkem rahulolev. Kuid usun, et mu suured unistused  ei saaks siis ka otsa. Tulevad uued  suured unistused.
Seni, kuni elan, loon oma elu.  Oma õnne.      
See oleks  jube kurb lõpp, kui  ma ei suudaks enam luua...
Olla iseenda moodi on ka omamoodi õnn.
Kuid õnn on kindlasti mõni hea sõna.
Väike kallistus.
Esimest lilleõit kevadel näha....
Üldse märkamine imepisikesi asju loob ja  toob  hea sära südame.
Mina ei jaksaks päevast päeva pahur  olla.

Väike rõõm on seegi teadmine, et mu mõtteid loevad paarsada inimest... Internet on hea leiutis maailmas. Saab ka blogida... Internet ei asenda päris elu. Ei asenda inimest. Kuid leevendab mingil viisil vahel üksindust.
Netita  oleksin palju rohkem üksinduses...

Eilsest pilte ja....

Sauele minnes jäi poolteist tundi  Tallinna peal niisama jalutada ja lattet  juua...

                                                                                                                                                                       
Olen ju Elroni rongidega nii ühte värvi - võin ju piletimüüjaks hakata, või veel parem, Elronit reklaamima :) Piletide müümise või mitte müümise segadus enam ei ole.  

Meie väike grupp ringis. Minu kõrvalt puudub teine grupijuht Maarja, kes  jäi isiklikel  põhjusel koju... Arvan, et suutsin kahe eest tegutseda ja töötada, olla grupijuhi rollis.
Loodan, et grupp suureneb loodetavasti juba järgmine kord,  sest seekord jäid ka mitu inimest tulemata. Igal ühel  oma põhjus. Ja kunagi võiks olla  mitu iseendaga tegelemise grupi...  Ja sellelaadseid koolitusi tihedamine.
Mulle meeldib see töö väga. Mõistsin eile seda  taaskord. 

  

 Seda, mis tegime ja räägisime, ei saa kunagi keegi kõrval seisja teada.  Saladuseks jääb, mis me naeratuste taga!   

Kui keegi soovib teada, mis ma teen   (teeme) ning kuidas iseenda sisse  piiluda ja mis on üleüldse  psühhodraama,  tulge või kutsuge kohale :)

Seni kuni ootasime Päevakeskuseukse lahti keeramist,  tegin trenni. Mulle meeldib ootamatult võimalikkest kohtadest püsti tõusta. Kodus ei ole võimalust, ja pealegi, kui oleks "peab" ehk kuiv sundimine, siis  ma kindlasti trenni ei teeks. Selleks peab olema mingi hea lahe hetk. Head tõuke. Kuigi tean väga hästi, et trenni oleks   iga päev vaja... 
Isiklik abistaja Kaari, kellelt pildid,   sai alguses kreepsu, mida ma  nüüd õieti teen. Ega ma ise ka ei teadnud. Vist lollitasin! Sirutus oli hea.






Siiski oli eilne ilus ja  asjalik, kogemusrohke mai päev   väsitav... Samas sain positiivse energialaksu!

HOMME Sauel.

Homme oleme  niisiis taas Sauel. Päevakeskuses. 

Aplaus! Majandusaruandele!

Tehtud ja esitatud! MTÜ TM Loovuse Majandusaruanne 2014.
See aasta läks aruanne tegemine väga sujuvalt ja kiiresti kiirustamata. Võib - olla mina ise viivitasin kõige kauem tegevusaruande koostamisel - ei leidnud sobivat aega. Tundi paari....

Suur aitäh me raamatupidajale Leale KS Kontoris! 
Meil on Leaga juba aastaid super hea koostöö. Kui ma ei eksi, siis 7 aastat küll. Hea raamatupidaja mõjutab hästi palju, kuidas asjad hakkama minema. Vahel olen päris lolle küsimusi Leale esitanud - vähemasti mulle endale tundub nii - aga ta vastab igale küsimusele rahulikult ja selgitavalt.

Minu südamekene on nüüd rahulikum! Loovusega peaks olema enam - vähem korras. Muidugi edasi võiks alati paremini minna :) Küll hakkabki paremini minema. Loovus on loojate  nägu ning kui me soovime olla pisutki paremad, läheb MTÜ-l ka natuke paremini. Edukamalt.      

Nüüd võib minulgi suvi tulla

Praeguseks hetkeks olen suht kindel, et minugi suvi tuleb selline nagu ma ise soovin. Nagu suve teen. Millist suve sel aastal päriselt  soovin  - ma ei teagi veel... Kindlasti sooja ja päikelist, põnevat ja säravat. Sooviksin teha midagi sellist, mida ma ei ole kunagi teinud :) Mõni hetk lihtsalt puhata, kuigi ma tean sedagi, et seda sõna otseses  tähenduses ei oska ega  viitsi. Ma ei oska jalad seinal olla! Mõnus möll ja   tõmblemine on parim puhkus :)
Igatahes usutavasti on selle suve isiklikud abistajad olemas. Ka selle suve tüdruk! Triinu.  Seekord oli isikliku abistaja taas  otsimine ja leidmine kuidagi muretu ehk ma ei jõudnudki väga muretsema hakata. :)  Loodan südamest, et see rõõm jääb alles!  Lihtsalt elu on vahel  ootamatusi teinud... Aga Triinu tundub kindel ja asjalik tüdruk - seega ei ole mul vaja rumalusi mõeldagi...  :)

Ma imestan ise, kuidas  suudan abistajate nimesid mitte segi ajada!  Oli ju aasta alguses Triin, nüüd tuleb Triinu :) Varsti nimesid ja isiklike abistajaid  80 - ja minu enda meelest ei ole ma kordagi kedagi kellegiga sassi ajanud. Popim nimi isiklikel abistajatel on olnud Helena - selle nimega abistajaid on olnud kolm.

Päeva lõpuks õnnekillud

Lõhkusin jälle ühe taldriku!  Just nüüd. Enne keskööd. Taldrikuid lõhun kord kuus ikka. Kogemata. Mitte meelega.
Huvitav, kas õnn tuleb kogemata või meelega  :)
Killud toovad ju õnne. Mul peaks olema lõpmatult õnne. Tegelikult on ka. Kuigi murepilved varjutavad üsna tihti õnne...
Kui muud õnne ei tule tänasest kildudest,  siis vähemasti  värvialused ühe maali valmisel on rõõmsasti. Seegi on õnn, et saan kilde  taaskasutada!

Kohtusin üle mitme aja Pillega. Nii armas! On ju vahel nii, et võib mitu aastat mitte kohtuda, kuid kui jälle kohtuda, tundub nagu seda tühimiku polekski olnud. Pille oli mu isiklik abistaja 9...10 aastat  tagasi...   Õnn on see ka, et enamus endiseid isiklike abistajatest on praegu sõbrad. Usutavasti jäävadki aegade lõpuni sõpradeks...
Tihti olen küll üksinda, aga pean meeles pidama, et kuskil on ehk keegi, kes võib mõelda  mullegi...

Aga tänane suurim rõõm ja õnn oli kahe noormehe naeratused :) Ühte  neist sain hetke ka süles  hoida. Oi,  mulle meeldivad jätkuvalt väikesed lapsed või siis vastupidi  - mina meeldin neile! :)


Armastuse kohviku  neiu sai suurepäraselt minust aru.  Rääkisin isegi pisut rohkem kui tavaliselt, kuid ei olnd probleemi. Nii lahe.

Emadepäev...

... on mul kena ja rahulik.   Ega ma erilist ei oodanudki täna.    Sain naerda. Tundsin uhkust ja rõõmu. Püüdsin näpistada poisi. Igaks elujuhtumiks. Kui poja võib kiusata ema, siis ema võib ja peabki vastu kiusama! :)
Näpistada võin nii sõrmede kui varvastega, muide!

Ja jälle on mul küsimus. Igal aastal käib korra peast läbi... Miks aasta ema ei võiks olla üksikema? Mina küll ei mäleta, et  üksi lapsi kasvatav ema oleks olnud aasta ema... Mõistan isa ja abikaasa suurt rolli ema ja naise kõrval, kuid on tublisid emasid, kes saavad hästi hakkama ka üksinda ja käivad edukalt tööl. Võib - olla on neid kanditaaditeks esitatud, kuid...   
Loomulikult   on väga hea vaadata paljulapselist ema, peret. Selline peabki olema tõeline armastus. Armastusmudel. Peremudel. Kuid... järjest vähem näeb seda... Kahjuks...
Selline mõte siis ka täna.

 Tegelikult on südames siiski nukrusenoodid.  Need nukrusenoodid on olnud paljudel emadepäevadel. Neist ei soovi eriti blogida ega häälel rääkida... Tuleb mõelda sel rõõmsal päeval nagu emadepäev ikka head ja anda iseendast parim.

Emadepäeva eel taas

Armastus

Ma ei mäleta oma esimest emadepäeva... Jäin just täna mõtlema, milline oli mu esimene emadepäev...   Lihtsalt niisama. Ma ei mäleta. Aga  mäletan mitmeid emmedepäevi. Naeratustega. Pisaratega...
Mida aasta edasi, seda enam tajun, et olla   ema on suurim rõõm ja armastus. Suurim oma elu  karjääri tegemine... Olgugi, et on raskust, valu, muresid, pisaraid. Vähemasti on kellele mõeldagi, kui kunagi jäängi päris üksi...  Oli aeg, kus nii ei mõelnud. Koosolemine tundus igavene, miski ei vii lahku... 
Ja lapsed kasvavad   suureks alles aastate pärast - sinnani on igavik aega. Kunagi  tundub  vist igale emmele see nii!  Tegelikult läheb aeg uskumatult kiiresti...

Mida ma tegelikult öelda soovisin, ei teagi enam.... Vahetevahel juhtub ikka sedasiviisi, kui mõtted keerlevad palju peas...

Olgem õnnelikud ja  uhked laste üle, emad!

Leegitsen

 Täna sai taaskord Wergaano ilusalongis juuksur Külli juures. Soovisin midagi  enneolematut, ja just  juurdevärvis... Tänane  märksõna oli kuigi "leegitsev", ja olin mõelnud ise paar nädalat julgele toonile, mis   paneks   mind sel  kevadel - suvel särama... Lõpptulemus valis Külli.  Me ei osanud arvata, milline saab olema tulemus, kui värv juustest pesta.
Muide, juusteotsad on oranz - roosakad,  väga hästi  pole näha. Õige valguses on näha... :)

Täiesti mina ju...

    
Mu selja taga isiklik abistaja Kaari, kes klõpsustas need pildikesed ning juuksur Külli. Tüdrukutena mängisime Külliga ka juuksurit kõikide muude mängude kõrval :)

Ära anda bankett ehk Kingitus iseendale :)

Annan heameelega kellelegi ära banketi, mille sisu on mina (Tiia) ja kitarrivirtuoos Francis Goya. 1.juulil Elva laululaval.

Ehk - otsin tõesti kaaslast sellele kontserdile minekuks. Minu poolt on pilet, romantikat võime koos endale korraldada - nagu õhtust süüa, vms. Järv on ka olemas, kus ujuda, polegi ammu seal ujunud. Mulle on räägitud, et lapsena ujusin seal päris palju. Isegi "fotosüüdistused" on olemas, kus üks väike blondiin seisab Elva järve ääres. Tõepoolest - kes ei teaks, et see olen mina, see ei oskaks küll arvata.

Või teisisõnu - tegin täna teoks ühe oma 500-st eluunistusest, nagu mulle öeldi :), ja kinkisin iseendale emadepäevaks Francis Goya kontserdipileti. Goyat olen aastaid tahtnud oma silmaga näha, ja nüüd teeb süda sees põmm-põmm-põmm. Tegelikult õppisin terve keskkooliaja Goya muusika saatel, ja nüüdki, kui olen väga endast väljas ja tahan rahulikult enda sisse vaadata, panen Goya mängima. 

Eelteade

Heihopsti, sõbrad!
Saame jälle kokku 16. mail kell 13.00 Sauel Päevakeskuses. Piilume taas iseenda sisse psühhodraama meetodil. Ootame vanu ja uusi sõpru / huvilisi.
Rong Sauele väljub Tallinnast 12.05.

Hämming...

...  ehk  kuidas  näiteks  25 aastat  tagasi sai elatud...  Viimasel ajal jääb mu kõrvu ja silma jälle, et puudega inimeste  elu hakkab alles nüüd muutuma, et ühiskond peab  lõpuks mõistma ja vastuvõtma puudega inimesi.... Kui keeruline on  tavainimeste  toetuseta... Õigussüsteemita...  et praegu peaaegu kõik tegemata... Olemata...
Kohati olen ka sellega nõus.
Tõsi asi on see, et seda jutu  olen mina  kuulnud viimased 48  aastat! Hea küll, teadlikult pisut vähem aastaid , kuid põhimõte jääb  ikka samaks.
Mulle meeldib aga see,  et praegu rääkivad mulle nii tuttavat   juttu noored inimesed. Mõistan neid.   Nad kogevad maailma alles nüüd. Avastavad ühiskonna karmust ja sallimatustki, nad loodavad leida paremat ellu, muuta ja muuta. Minagi omal ajal soovisin kogu jõu ja tarkusega elu - olu pea peale keerata - mõistmata, et seda on alustatud juba ammu enne mind. Elu saab vaid paremaks muuta, et see, mis hetkel on, on hea. Ja muuta iseenda kaudu. Ajalugu meeles pidades  miskit paremaks muutes...
Mina ei oleks praegu mina, kui inimesed ja ühiskond ei  oleks võtnud häirivana tegurina omaks...

Tangost sirelini

Tulin kontserdilt.  Tartu  Üliõpilassegakoori 110 juubelikontserdilt.   Elleri muusikakooli Tubina saalist.

Elamus üleolev.

Missest, et päev oli kuidagi väsitav ja nukker ning üldsegi mitte selline nagu hommikul lootsin tulevat...  Aga sain  hea kogemuse: edaspidi hakkan ikka  ainult   ise kõikjal käima. Alati, kui soovin kedagi kaasa kutsuda, siis see luhtub viimasel minutil. See on kuidagi kurb. Peaksin olema küll harjunud, et olengi üksinda ehk/või siis on minu kõrval vaid isiklik abistaja. Mul on siiski väga hea meel, et siis on tööl, kui ma soovin näiteks kontserdile, just see  isiklik abistaja,  kes ka ise naudib ka. See leevendab nukrust.
Täna naudisime isikliku abistaja Kaariga kontserdi.  

Üliõpilassegakooris laulis mu endine isiklik abistaja  Triin. Triin kutsuski mind. Juba ammu oli mõte,  et kui kuskil laulavad, siis lähen vaatama ja kuulama...

Eriti teine kontserdipool oli super. Särav.
Üllatav lauluseade oli "Sireli, kas mul õnne" -   hästi liikuv ja tänapäevane, kuid siiski vana  hea Ernesaksa koorilaul.    See laul on alati meeldinud, kuigi me kodus ei peetud koorilaulust eriti lugu...
Ja siiani   kummitab praeguseni hetkeni Rannapi "Tango" :)

Avastasin, et Tubina saal,   kus Kaariga mõlemad olime täna esimest korda,  on  vist küll Tartu  ligipääsetavam saal. Mina sain  ratastooliga  rea vaheltki läbi. Tavaliselt on see võimatu. See läbisaamine ridade vahelt oli väärt "jess" hüüet.   Midagi uut ratastooli jaoks.

Mõnusad  olid paar tundi.
Lülitasin argimuredest välja.

Nüüd söön  šokolaadi, ja püüan korrastada mõtteid.
Kass Pätu hakkas täna mu sülekassiks. Praegugi nurrub mu süles. Võib - olla tajub, et olen tegelikult  kurb...

Mulle ei meeldi kirjutada  kurbusest, kuid see on ka elu...    

Hea meelega läheksin elaksin end korralikult välja.
Tangot tantsides  - ei  olegi sada aastat tantsimas käinud... 

Lehekuu taas

Aeg tormab. Mõni aasta tagasi mõtlesin, et aeg läheb kiiresti...  Nüüd pean iseendale, et aeg lausa tormab. See tekitab kuidagi hirmu...
Ja vaadates   ümberringi, mis inimeste ja ajaga toimub, siis tuleb kõledus  peale... Tundub, et aega jagub  vaid facebooki jaoks... ning seda järjest rohkem... Ei ole nagu aega hoolida ega armastada päris elus...
Mmhh,  hommikul jõudis mu mõtetesse, et täna algas mu elu 48  maikuu. Kas juba või alles - see ise küsimus. Kuid tundub, et on olnud mu elus aga lugematul arvul kevadeid. Maikuid.  Kevadeid, mis korduvad ja korduvad ja alati on kordumatud...
Aeg  on salakaval.
Ajal oma  kulgemine.
Aeg on inimesest  võimsam. Isegi näoraamatust!

Õuest tõesti palju rohelisem, kui paar päeva tagasi.... See annab jälle  lootust. Usku. Miski hea jääb ja tuleb  juurdegi :)

Pean see kuu taas hakkama otsima suve tüdrukut isiklikuks abistajaks. Just suveks hetkel. Sest usutavasti sügiseks  on tüdrukud olemas.... ;) Loodan südamest, et leian taas juunist alates hästi toreda ja asjaliku tüdruku. Nagu oli näiteks  eelmisel suvel Kristi... Seekord soovin leida tõesti uueks isiklikuks abistajaks tüdrukut. Naist. Varsti riputan  ka töökuulutuse.
Olen nii ja naa palju mõelnud, et nais - isikliku abistaja olemasolul suudan jääda naiselikuks ja iseendaks. Mees - isikliku abistajaga  tuleb siiski muuta natuke mõteviisigi, mis on aeg - ajalt võimalik, kuid mitte päevast päeva... Ja usutavasti mees - isiklik abistaja jääb suvekski edasi...   Aga naissoost  isikliku abistajat vajan kindlasti ka. Mul endale naiseks olemiseks kõrged nõudmised ja just nende soovide täitmiseks vajangi naiselike abikäsi ja naiseliku mõtlemistki. Kuigi isiklik abistaja ei mõtle minu eest, kuid ta peaks  ühes taktis minuga olema. Heade abistajatega tekib tele ja see mmhhmm keel. Ja  just siin on vaja seda naiseliku vaistu. Mees - abistajatega tekib ka see tele, kuid siiski erineb  pisut. Minu jaoks vähemasti.
Soovin siiski elus veel  mõndagi teha ja saavutada, unistusi täide viia väärika  ja kena naisena, just sellepärast pean end hoidma. Ja sellepärast vajan jätkuvalt noori naisi isiklikeks abistajateks.  

Mul pole mitte midagi selle vastu, et muuta oma mõteviisi meestega suheldes, kuid siis mul juba teised rollid. Mitte IAT kliendi roll... Otseselt ei peagi mõtteid muutma, vaid tuleb vaid naisena meestest arusaada :) On vaja särada.  

Aga mul on järjekordselt üks hull mõte! Ma ei ole veel kindel, kas suudan selle hulljulgelt teostada, kuid usun, et saaks koledasti  nalja ja juhiks tähelepanu probleemile, mis on  tegelikult täiesti olemas.....  Vaikin veel hullusest! Kõik omal õigel ajal.     
Head kevadpüha jätku!

Nõiapäeval ja...

Mu kallikene jälle kodus. Saan näpita, kuid... Kaua ma praegust kallikest näpin, ei  tea öelda. Uurisin täna veel  arvuti paranduses, kas on mõtet veel parandada kõik veakesed... Öeldi, et ei ole. Läheb kalliks. Targem uus  läpakas osta ikka.  Seda olen juba pikemat aega mõelnud. Eks lähiajal peab ostma. 

Täna sai palju linnas  jalutatud. Õigemini  asju  aetud. Surnuaiaski viimaks jälle käidud. Ammu soovisin minna... Lihtsalt ei jäänud kuidagi minemiseks aega või oli pahad ilmad.... Täna põrkasin Raadilt mööda. Südames rahu jälle.   

Sotsiaalkindlustusametis on igav käia. Tõdesin seda taaskord. Järjekord... nagu alati.  Istu. Passi. Koridor kitsas.  Ratastoolidele pole jätkuvalt mõeldud, kuigi välistrepiastmel aastaid ilus kaldtee. Taas oli koridoris mul tunne, et sõidan üle inimeste varvaste... Jätkuvalt mõtlen, miks ei võiks puude olemasolu seotud ID kaardiga, miks tarvis raamatukest, mille kaaned aastatega lähevad  rahakotis hiirte kõrvadeks...  See süsteem on minu meelest aegunud. Või ei ole...  

Sai tuldud  kesklinna  tagasi üle pika  aja mööda Emajõe  kallast. Isiklik abistaja Kaari tegi väga ilusa pildigi.                                                                                                                                            

 

 Hommikul õue jõudes jäi silma selle aasta esimese võilill, mille panin juustesse. Miks mitte :) Vahel on   mõnus lapsemeelne  olla. Eriti kaunil kevadhommikul! Veel volbripäeval! Lootma jäädes, et tuleb hea ja tore päev...