Raamid, raamid...

See minu järjekordne valmiv maal.  Alustasin juba eelmine  aasta, vist novembris isegi...

Mitu kuud seisis nurgas.  Mõtet ei olnud. Inspiratsioon oli nagu kuskil kinni. Raami sees... Mul polnud aimugi missugust pilti üleüldse maalida või mida üleüldse soovin lõuendile... Praegu näib, et mingi "Romantika"   mäkerdis siiski saab tulema...  Miks ei kommid ja muusika olla romantika... :)
Paar kohta ei meeldi veel mulle. Vajavad paari õiget pintslitõmmet veel...

Onu Valdeko tegi nüüd mõnedele maalidele väga ilusad raamid. Suur aitäh! Kõige suurem maal "Hüpe" sai heledad raamid. "Hüpe"  on nii suur, et vajas raame üles panemiseks, aga ka transpordimiseks. Muide, ta on pisut sünge, kuigi süngus pole sugugi süngusena mõeldud,  kuid heledad raamid teevad rõõmsamaks. Minulikumaks.

Aga jään oma arvamuse juurde, et enamus minu maale ei saa kunagi raame ümber. Nad  lihtsalt ei sobi paljudele... Kujutage, kui "Naine" on raamis -  see EI lähe mitte.!

Mina ise olen raamides  väljas! :)

Kuigi nt "Valulik armastus" peaks kindlasti raami sees olema. SEST lähisuhte vägivald peab saama üldse  raamid ümber. Ka mälestus sellest...  Naine või ka meeski ei tohiks jääda sinna kitsa raami sisse. Ta peaks selle raami sulgema jäävalt.

Homme lähen EHOL-i konverentsile. Soovin kuulata,   kui  palju räägitakse näiteks  IAT-st omastehoolduses. Kas  on lootuski, et arusaamine saab hoolekande raamidest välja... Saan suurepäraselt aru, omaksed teevad puudega pereliikmetega rasket  vaeva ja tööd ning see EI peaks nii olema. Ja hooldekodud pole ka tihti lahendus...
Olen lõputult rääkinud oma kogemustest, kui  oluline on  IAT puudega inimese ja ta pere elus. Võin veel lõpmatuseni rääkida... Vähemasti seni kuni vaja. Seni, kuni elan. IAT vähendab oluliselt pere hoolduskoormus ning suurendab  tohutult puudega pereliikme iseseisvust. Ma ei väita, et IAT sobib kõikidele. Kindlasti mitte. Kuid paljudele sobib/sobiks...
Minu   meelest hoiab IAT ka tasakaalus inimõiguse ja ka võrdväärsuse küsimuse. Mina ei oleks küll praeguseks hetkeks nii võrdväärne ega väärikas naine/inimene nagu enda meelest olen, kui oleksin pea 16 aastat tagasi jäänud hooldekodu... Kes teab, kas oleksingi praegu eluski... Vaatame tõele silma!
Kindlasti ma ei oleks see, kes olen, kui poleks suutnud oma elu elama hakata...
Ohjah...
Ma ei suuda ette kujutada  näiteks seda, kui puudega täiskasvanu peab oma seksuaalsusegi alla suruma ja muud sügavad tunded, mida ei olegi nähtavad... Mina võin öelda küll, et saan aru -  kuid, kas saan, sest mul teistsugused  elukogemused. 

Mul pisut teistsugused raamid :) Siiski ka mul on raamid, kuigi olen paljudest neist  välja kasvanud :)

Samas olen  suht kindel, et ma ei ole jäänud  oma perele  üleliigseks koormaks...  ja selle eestki pean olema tänulik.
Ja  olengi tänulik!

Usun, et omaste kaela peale ei  jää edaspidigi...  Naljaga öeldes, kui veel kunagi leiaksin kellegi, kes mind kätel kannaks, see oleks mulle vastuvõetav, KUID KUI ta püüaks minust teha hoolealuse - see EI läheks mitte...  

Muidugi elus võib tulla keerdkäike...