Pidu päevaks

Niisiis, elada Eestimaal on ilus ja hää :) Kui veel annad oma parima selleks  ning seda iga päev...

Minul on valitud. E-valimisega.
Meenus, et  puude määramisel küsiti, kas saan näiteks valima minna.... Naeratasin, kuhu minna... Arvuti juurde...

Tegelikult mul kahju ja kurb, et ei näe valimisreklaamides, mis on surmani ära tüütanud,  ratastoolis kanditaate... Sügisel tundus mulle küll, et  nii mõnigi puudega inimene võiks valimiskampaanias silma alla sattuda - ja ausalt öeldes oleks olnud sellest hea meel...
KUID...
Loodan, et üksikud ehk siiski kandideerivadki, kuid ilma kisa ja kära reklaamita pole nad lihtsalt nähtavad...
Mina isiklikult ei olnud veel valmis suurte poliitikasse minema, ja ma ei oska öelda, kas olen kunagi valmis minema... Mulle meeldib pigem tasa ja tarku ja järjepidevalt ühiskonda häirida! Lolli kindlana :) !  

Valima minge kindlasti!
Või tehke valimine arvuti süles - selleks veel aega homse õhtuni! 

23. 02. ...

Leidke  siit pildilt mind üles :) Tädi Taima  arvas, et see on mu 10. sünna... Ma ei mäleta. Ei tea. 10. sünna pole mul meeles... 15. ja 20. ja 25. ja ... on küll meeles. Ka 5. ,  kui sain nukumööbli ja oli palju külalisi,   ka lapsi...   Aga armas pilt! Muide, see pisike plika teiste vahel on  minu
üks parimaid sõbranna Krista tänagi. 

Aitäh kõikidele, kes mind meeles peavad sel sünnipäeval!! Soovin teile armastust ja valgust igasse päeva! Teieta ei oleks vist mindki...

Homsest pühapäevani Tallinnas

Nädalavahetusel olen Tallinnas.
Homme on psühhodraama "Talvepäev", kus saan kindlasti miskit kõrva taha panna.
Laupäev toimub koolitus "Naised,  ärgake üles!" Toimumiskoht, Lauteri 3 olevat   ligipääsmatu, kuid usun,   et näitlik õppetund on etem,  kui kirjadega ligipääsu nõudmine ja vabandame, et andke andeks trepid. See ei lähe mitte! Minagi olen naine, kes unistab suurelt ja soovib veel midagi ära teha. Ka ratastoolis olev naine ei pea magama jääma... Usun, et  sedasi hakatakse rohkem mõtlema, kus selliseid koolitusi teha. Olen tänulik, et   see reklaam üldse ratastoolides naisteni jõudis - see samm sihi poole.
Laupäev kell  17.00 on Reval Cafe.  

Pühapäeval loodan  kodus tagasi olla pärastlõunast.

Kindlasti  ei ole ma selle aja sees netis. Mind saate kätte telefoni teel.

Kohtumiseni olge tublid ja rõõmsad!

Naudin seda nädalat, esmaspäevast esmaspäevani

Hommikul otsustasin, et seda nädalat  tuleb   naudida. Saab võtta nädalat kui puhkust,  mis on toimekas.  Mulle sobib  just selline toimekas puhkus! Või vastupidi! Reedest pühapäevani olen  Tallinnas. Kaks koolitus pluss väike möll ja  ega muuks ei jäägi   aega :)

Enne Tallinnat pean jõudma maalida, mtü-ga tegeleda ja suur koristuse  lõpuni  viima. Vähemasti  selleni, et järgmine esmaspäev oleks avatud ukse päev  kena.  Ja veel sada teist asja!

Muide,  täna just neil   hetkedel 24 aastat tagasi  ma veel ei  teadnud,  et homme 17. veebruaril öösel  sünnib üks tüdruk... Uskumatu, et  õnne ööst on kohe kohe möödas juba 24 aastat... Praegugi on mul  selgelt meeles  selle  öö  tunded, ja kõik muu... :)     

Sõbrapäevaks

Head sõbrapäeva!
Hoidke sõpru!

Väike sünna 21. veebruaril TALLINNAS

Nüüd soovin teada, kes soovib minuga tähistada ealisi iseäratusi Tallinnas, Pärnu mnt 27 REVAL CAFEs    21. veebruaril kell 17.00 :) Mina mõne hea sõbraga olen kindlasti seal. Ratastoolides rahvale  on ligipääs. Parkimine ka.

Parim kink on kohtumine sõpradega!
Või kui soovite südamesoovil siiski miskit  kinkida, siis see tulla pangakontole uue arvuti ja / või pesumasina jaoks.  Konto nr  küsida minult.  

Tallinnas palun ärge lilli tooge. Nad närtsivad lihtsalt ära. Koju jõuan alles pühapäeva õhtuks.

Oma kohtumise soovist  palun öelge mulle esmaspäeva õhtuks.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------


Kaagveres teen  23. veebruaril lahtide uste päeva, mis kestab 24 tundi ::))

Uskuge või mitte, aga mul on fänn :)

Olen terve päeva linnas olnud. Jõudsin Ärinõuandla juurde, kui telefon helises, ja teisest otsast teatati, et keegi daam otsib mind taga. Ise ei teadnud küll täna kedagi oodata. Ütlesin, et kui sobib, siis saame hiljem kaubamaja ees kokku, et enne õhtut ma nagunii koju ei jõua. Saimegi kaubamajas kokku. Tuli välja, et see daam tuli Tallinnast spetsiaalselt mind üles otsima, et mind jõulukaartide ja muu kunstitegemise eest tänada. Jah, ausalt öelda oli ta veidi pahane, et talle igal aastal jõulukaarte saadetakse - mitte sellepärast, et talle ei meeldi, aga talle meeldiks neid poest osta. Ja minu elukoha leidis proua muide "Õhtulehest",  meie Töötukassas-käiku kajastavast artiklist. SJK-kirjastusega tal suhelda ei õnnestunud, kõnedele vastas ainult automaatvastaja. Meie kohtumine kestis kõige rohkem 3 minutit. Kutsusin teda küll kenasti kohvi, aga proua ütles, et ta just jõi kohvi. Tegi mulle kalli ja musi, ja läks. Muidugi kutsusin teda ka Raekotta näitusele. Õnneks leidsin kommikarbi juurest ka proua telefoninumbri, nii et saan talle näitust ka meelde tuletada ja täpsemat infot anda.

Kas pole äge ja armas lugu :) ? Nagu Diana täna mulle korduvalt on öelnud - et varsti on sul FB-s või kuskil mujal fännklubi. Tuleb kuulsa inimese eluga harjuma hakata :P

Ärinõuandlas läks ka minu meelest väga hästi - kuigi kõige naljakam oli trepironija, mis ei tahtnud tööle hakata, kuna keegi polnud teda varem kasutanud. Lubasin iga päev Tartu Maavalitsuses käima ja trepironijaga ronima hakata. Kokkuvõte - ma polnud Tartu Maavalitsuses mitu aastat käinud, ja veendusin, et ta on täiesti ligipääsetav.
Nõuanded ja soovitused on head, täitsa samas vaimus, nagu isegi oleme mõelnud, aga mis meie MTÜ-ga nüüd edasi juhtuma hakkab, sellest on veel vara rääkida. Aga kindlasti hakkab lähiajal miskit olulist ja tõsist toimuma. Ja siis saate sellest teada - samm-sammult.
Ja veel Tartu Ärinõuandla plussidest - e-kirjas ma ei maininud, et olen ratastoolis. Minu jaoks pole see oluline asi, mida välja reklaamida. Ja ometi taipasid nõustajad Kadri ja Tiiu mind/meid Maarjaga  Maavalitsuse neljanda korruse avaras ruumis vastu võtta, mis oli superligipääsetav.

Ja see kõik, mis täna toimus, ongi lõppudelõpuks ligipääs elule - ja mitte ainult füüsilises mõttes.

Aasta täistuurid

lähevad käima tasapisi... :)

Nüüdseks hetkeks tean, et Tartu raekojas on minu näitus 21. aprillist 22. maini.

Homme Ärinõuandla.  Kindlasti muudab see käik me mtü majapidamist :)

Täna ka linna...

Nüüd on vaid vaja väga häid ja töökaid uusi isiklikke abistajaid. Täistuuridel ei tohi tulla suuri  takistusi...  

Tööpakkumine

Vajan isiklikku abistajat!

Sobid Sina, kui oled

kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!
Minust võid lähemalt lugeda www.lux.ee/tiia või http://ratastooli-tiia.blogspot.com .

Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317 (vastan ka sõnumile).

Tööle soovin ja ootan Sind hiljemalt märtsist.

 Olen tööandjana paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, saad uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, vahel reisimist. Töötasu tunnihind on üle keskmise.
Ma olen väga õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemasti 50 tundi - rohkem veel parem! Kuid mu abistajaskonnas on peaaegu alati  mitu isiklikku abistajat.

Teretulnud kõik kandideerijad :)

Kohe ei saa teisiti!!

Hüppasin järjekordselt peaga külma vette!
Hommikul veel ei osanud sellele mõeldagi. Päriselt ka! Ühesõnaga, olen oma maja KÜ juhatuses. Võib - olla alles homme jõuab kohale, millise vastutuse taas vastu võtsin... Kuid mind lohutab asjaolu, et  see pole mitte esimene kord juhatuses, kuigi KÜ-s küll.
Lihtsalt küsiti minultki... Kiirkorras kaalusin, mõtlesin. Ülikiiresti otsustasin.
Kiire ja hulljulge nagu ma olen. Samas  ega ma ise ei ole kuhugile kippunud... :) :P
Seda enam, et ma ei ole suhelnud omas majas eriti kellegagi,  tuli mu otsus mulle endale ootamatult ja üllatavalt. Kaagveres üldse kõik teavad mind, kuid mina olen ikka üksildane. Juba üle 25 aasta...
Eks näis, mis ja kuidas edasi saab!

Ja kui veel tulevasele kolmapäevale mõelda, siis - ehh - ma ei kujuta ette, mis see aasta veel toob :) Muudatused tulevad kindlasti  ka MTÜ-s, küsimus on selles, kui suured. Aga seda olen mõelnud üle aasta...

Teed tööd, tuleb ka armastus!

 Kuid seda viimast st armastust ei näe ma, kus külma vette hüpata ja öelda, et ma kohe teisiti :D

Järgmine nädal saab olema suht tihe...

Tänasest

Lubasin   mõni päev täna tagasi lennata ja lendasin ka!!!  Kuigi  veidi  teistmoodi, ette tuli ootamatu takistus, mis sai ka ületatud. Lihtsalt uus isiklik abistaja ei tulnud tööle,  ma veel ei ole temaga kontakti saanud, seega põhjust veel  ma ei tea.  Loodan vähemasti,  et temaga pole  miskit hullu  juhtunud... Tööandjana  sooviksin teada rohkem  infi, mis on  ja  mis  edasi saab.  Liiast vara rõõmustasin seekord  vist...   Mulle tundus/tundub Anet  suht kindel töövõtja....  Loodan  ja usun,  et tuleb tänasele  hea selgitus  ja...

Aga siiski  lendasin Käbitarre! Mind kutsuti muide  ka...  Diana Klas  laulis jälle seal  :) Ja Urbo  rääkis elu -  olust  ja  valimisest.... Huvitav oli  kuulata tema mõttedki. Kuid üldiselt   käisin Diana laulude pärast.  Sain aga teada, et ka Dianat saab linnas  valida.  Seda ma tõesti ma ei teadnud...

Ja praegu  mõtlen sügavalt järele,mida mina poliitikas ikkagi peale hakkan...
Oma sõnumit ühiskonnale ütlen nii või teisiti...
Muide,  homme  olevat  vallas sotsid, ning seda ma nagu ei teadnudki.... Eks  natu oma viga ka, ei jälgi hoolega infot, kuid...
Hetkel ma ei viitsi rohkem  poliitikale ega valimistele mõelda. Ausalt ka.

Väsimust on.
Kõik hea, kuid  jama palju...
Jamadest sooviksin vaheaega  :)

 Disko autos oli küll vaheajaks jamadele... ;) :P 10 minutit...

Armastusest lillade juusteni

IIHHIIIII,  olin täna natu ootamatult iseendale ka  "hullumeelne" :) Käisime Johannaga  kohvikus söömas.  Seintel olid maalid. Näitus. Uurisin, kuidas  sinna näitust saab. Teenindaja  ütles, et omanikult küsida, kuid  kontakte ei julgenud anda. Andsin siis omad kontaktid. Ma ei lootnudki kiirelt vastamist....   Õhtul seitsme aeg helises mobiil - ja ups näitus olemas! Tulge kas või homme päev üles panema!     
Ja omanikuneiu sai päris hästi  minust arugi.

Nii käivad siis asjad! :)

Käisin   Põllu tänaval    Sotsiaalkindlustusametis puude pikendamist taotlemast. Esmakordselt elus seal. Perearst Marge palus sinna minna. Sealne ametnik Urve oli sõbralik.  Kuid see asjaajamine ehk küsitlus on küll  ikka rohkem kui tobedus. Võõras inimene, kes nägi mind üle laua esimest korda  elus ja soovis aidata küsitluse täitmisega, soovis nii väga vastata igale poole "väga raske" või "ei saa". Tahtis isikliku abistaja Johannatki enda poole võida,  kuid  Johanna kordas mitu korda: "Usaldage Tiiat. Mina olen vaid isiklik abistaja." Kuid kui jõudsime õpinguteni, siis ametniku Urve hoiak automaatselt muutus. Tuli usaldust. Muidu ei usutud mitte kuidagi, et saan  ise süüa ja voodi ning see ei ole minu jaoks väga raske. Öeldi, et saage aru, taotleme sügavat puuet.
Sain aru. Vägagi.
AGA
milleks peab siis inimest kehvemaks tegema?
Motivatsiooni,  ise natugi rohkem hakkama saada, ära röövima?
Kas see ongi indiviidi lähedamine...
Ma lihtsalt ei või... või ma olen egoist....
Andsin lõpuks  uhkelt allkirju, kuigi mu varbakesed ei läinud taas kuhugile kirja.    Neid pole ametlikult olemaski!

Ma olen kuulnud ja arusaanud, et uus  süsteem jääb enam  - vähem samaks, see tekitab  hirmu... Vähemalt minule...
Mida ütleb 5 kg tõstmine nt inimese kohta? Väga vabandan, kuid mulle  küll ei ütle see kuigi palju....

Külastasin ka perearsti Marget. Vist üle kahe -  kolme aasta. Kontrolliti mind ka!  Loodan, et vereproovgi on korras,  muidu    kõik ok.

Juuksur Külli avastas, et mul halli vaid peas ühes kohas.   Vähemasti  näen oma vananemist :P Momendil aga juuksed taas lillad......

Super kolmapäev

Käisin külas.
Sellest ei oleks miskit erilist, külas ikka käiakse,  kuid kui inimestega ei olda kohtunud ega silmast silma  üle  paari - kolmekümne  aasta, siis on taaskohtumine ikka  väga erilist. Samas oli seda kohtumist väga oodatud.   Sõnadesse ei olegi võimalik panna. Ei olegi vaja.
Kuigi   ma  eile kirjutasin, et näoraamat on  vahel  nagu liivakastimäng, kuid  mõnikord toob taas tagasi inimesi,   kellega koos sai oldud lapse- või pubekaeas.  Kes on mingil ajal midagi olulist juurde andnud... 
Aitäh tädi Taima ja onu Valdeko väga armsa vastuvõtu eest!     
Veel avastasime täna, kui  väike on ikka Eestimaa. Kõik tunnevad  kõiki! :) Uskumatul viisil. Veel  sain oma lapsepõlvest päris naljaka, kuid ka  pisut hullu seika  teada.

Homme Tartu. Pikendama  oma puuet... Juuksed värvin ka  rohe -  sini - kolla - punaseks... :D

Uus maal, uus isiklik abistaja... vanad mõttedki

Mu uus maal Metsavalgus, mis hetkel tundub küll  valmis olevat,  kuid eks  näeb, kui kuivab mõni aeg laual... Üks koht ei meeldi eriti mulle....

Pildistas  Silver. Muide, eile  tõmbasin praeguse viimase värvitõmbe... 

Täna kohtusin  esimest korda Anetiga. Tegime kohe esimese tööpäeva. Nüüd on Anet ja Kristi ühel  tasemel - nägid mind ja kohe tööle, enne olime kirjutanud... Ma usun küll,  et Anetist saab ka hea isiklik abistaja.
Vahel on vaja  lihtsalt oodata õiget inimest, et edasi liikuda.... Ja üldse vaja oodata õigeid asjugi, mitte nende pärast  rabelema hakata enne õiget aega...

Aga facebook ajab mind naerma. Endiselt. Nagu facebookis oled olemas  või siis ka mitte. Oleneb, kas päriselt meeldid või mitte... Kuid  facebook ei ole päris elu. Pole oluline, kas olla kuskil listis või mitte... Kui olin väike tüdruk, oli ütlus: "Võtan pube lapid ja   lähen teise liivakasti!" Kuigi ümberringi jäi kõik samaks....  Facebookiga põhimõtteliselt sama värk...

Mul on vist...

... deprekas.
Tõsiselt. AGA mul  avaldub see hoopis omamoodi - ma ei suuda paigal istuda ja lakke vahtida, pean koguaeg tegutsema. On tunne, et kui  seisak tuleb, siis jäängi seisma...
See on eluaeg sedasi olnud.
 Ja just füüsiline tegutsemine.
Mitte mõtlemine ega kirjutamine.
Täna sai koristatud. Muide, mulle meeldib wc - poti küürida. Nüüd on küürimine veelgi mõnusam, sest saan uuest wc - potist elus esimest korda ISE vett peale lasta! Seda ei teatud arvatavasti, et seda väikest asja ma ei saanud teha. See häiris  mind, kuid leppisin. Kallasin pangega vett wc - potti ning mõtlesin, et ka kohandamine siin ei aitaks ja vett ise laskvat wc - poti vist veel ei ole... Õnneks eksisin! Uus pott sai täpselt õigesse kohta. Mu jalg ulatab vabalt veenupuni. Kui proovisin nalja pärast nädal tagasi, kas saan hakkama, siis lõpuks mängisin vee laskmisega nagu väike laps.
Ja ma olin õnnelik!
Huvitav, kui palju on veel pisiasju, mida saaksin ISE keerukuseta teha?
WC veenupuni läks 47 aastat aega, kui... Noo, parem hilja, kui mitte kunagi!

      Lähen nüüd magama. Võtan rohelise armukese kaissu. :)
Muidu kirjutan veel jumal teab, mida kokku :) Uskuge, et see kakapoti veevärk  on mulle tõesti puhas ja siiras rõõm.
Vähendab vaeva. Veepangega.
Nii vähe ongi õnneks vaja!

Kui deprekas ka jälle kaoks, siis võiks täitsa taas elada. Sest kaua ma ikka elamist suurelt koristan  - tolm saab nii ka otsa.  :D