MINU selle aasta  vana - aasta.
Mitmendat aastat  olen siiski  üksi.  Kuid püüan olla iseendaga sõber. Tegelikult olen rahul...  Andsin  lubaduse  iseendale: aasta pärast  ma kindlasti ei ole  ma üksi kodus.  Tüütab lihtsalt  ära.
Muidugi üks küsimus on  see, kuidas isiklike abistajaid uusaasta  möllus tööle saata, kuid ka see ei ole võimatu. Paljud  on  ju tänagi tööl...

Kass Pätu on juba kuskil peidus. Maja ees paugud... 

Ka mulle/meil tehti pauk. Päeva ajal. Mina olin sel ajal hoopiski dšussi   all. Soovisin, et oodatakse  paar minutit ... Kuid kus sa sellega! Silver ju jooksis tööle... Mõtlesin kaua, kas ostan vahuvein või ei.... Siis  mõtlesin, et üks pisipaukki loob  natu rohkem vana - aasta õhtu tunnet, kui üksinda  olen... Küünlaid nagunii ma üksi olles ei   põletada - Pätu pärast... Alkoholi ma ei ole  see aasta joonudki. Lihtsalt ei soovi enam, seda mõned aastad. Ega ma  pole kunagi  nii väga olnudki alko lembeline...  Hea tuju saab  leida  ka muus, kui alkoholis!!!!! Olen täiesti kainena rõõmust ja õnnest purjus :)

Täna oli jälle  kindel laks, mis on  aasta viimasel päeval kella 18 bussiga - sõitis linna  tagasi mõned minutit varem,  minu abistajata.... Täna Helerinita.... Aga  meil  sujus kõik,  Helerin sai siiski  koju :) Järgmine aasta 31. detsembril  pean meeles ja loobun üleüldse 18 bussi abist ... - ei aja närvi :)

Tund  veel   ja ongi uus, kus enam  - vähem  kõik on sama. Vaid "5" saab "6"... 

Rõõmsat Silveri nimepäevalist selle aasta viimast päeva  :)
Tulgu ja olgu 8784 tundi 2016 aastal head ja asjalikud, õnnelikud  :)  Uus aasta on 24 tundi pikem, seega jõuab rohkem toredat ja vahvat, ja ka vajaliku teha!!

2015 aasta 8760 tundi.....

... ongi pea läbi saamas.  On tunde, mis ei ole meelde jäänud,  on  tunde,  mis püsivad elu lõpuni meeles.  Kui mõtlen  mõnda aega  juba aastale tagasi,  siis tuli sealt  välja uusaastasoov iseendale. Oleksin pidanud sel aastal mõnel minutil julgem olema..., siis oleksin ehk pisut rohkem saavutanud või / õnnelikum olnud.... See on vaid oletus. 

2015  on olnud normaalne. Ei ülihea ega ülihalb.Lihtsalt võin  rahul olla.
Võib - olla endale ka pisut  ehmatav ja üllatav. Mu sees on alles tunnetetulv, mida olin arvanud, et enam ei ole ega tule ;)
Negatiivselt poolelt võin öelda, et sel  aastal jäid ette minu mitte - kõndimis - saamine ja häälduspuue. Ma tõesti ei mäleta aastat, kui  oleksin pidanud  nii palju  võitlema / sõdima / tõestama, et puuded ei määra kõige tähtsamat inimese olemise rollis, kui neist  piisavalt  rääkida ja olla oma füüsiliste puuetega sõber. Seni, kuni mu puuded ei hakka mind end piirama ega takistama, peaks olema ju  kõik vastuvõetav ka teistele.   Olen aga mõistnud, et kelle(de)le see ei ole vastuvõetav ega mu mõistetavad, see on  tema/nende probleem. Jumal selleta!  Mina elan  iseendana   ikka edasi ning mu puuded on osa minust.

 Minu jaoks on olnud olulisemad probleemid ja jamad, mis on olnud argised, mis võivad olla iga inimese, iga naise, iga ema jne elus.  On palju - palju - palju asju, mis jäävad tegemata või püsivad.

jamadena ka vähemasti uue aasta alguseski.
Usun, et siiski mõni probleem ja küsimus laheneb, saab positiivse vastuse juba jaanuaris.

Olen olnud  küll see aasta naeratav ja särav. Aga ausalt, olen ka päris palju nutnud.
Kui midagi muud rõõmudes või muredes ei jäänud    üle, siis kinkisin iseendale miskit head ja kenat. Näiteks lilli.

Jaanuar

Ega ma ei mäletagi jaanuaris eredaid hetki. Aasta algusest  saadik sai mitmeid - mitmeid kordi Tallinnas käidud. Sauelgi, kus käis koos minu  ja Maarja psühhodraamagrupp.

Üks asi on siiski, mis mind esmahetkedel marru -  sellest jaanuarist  saan wc - potile vett ise peale lasta  ning wc - poti pesta. See on mu lemmiktoimetus koristustes. Kujutage ette! "Tänu" wc - poti ja pesumasina katki minemisele on mu elus nüüd palju head. Iial ei saa öelda, et mingis katastroofis ei  või tulla kuhjaga rõõmu.  Uusi tutvusi, mis nüüdseks mõnedest saanud päris lähedaseks tutvuseks 


Ei mäleta enam täpselt,  kas jaanuari lõpus või veebruari alguses   kirjutas hr Luukas Terviselehes minu IAT kogumikust.

Maal "Jõuluvana"

Mõistsin, et mul  see aasta ei ole väga soovi poliitikaga tegeleda . Käisin oma sotside üldkogul Nokia majas. Nüüd aasta viimastel tunditel vaadates unistuste ja plaanide täitumisi   
üle, avastasin, et mul ei olnud ühtegi unistust ega soovi poliitikaga tegelemiseks. Kõike muud oli ja on olnud  rabavalt palju. 




Veebruar

Esimest korda elus  pidasin  sünnat Tallinnas. Tallinna  sõbrannade ja sõpradega. Reval Cafes.

Algas  3 - osaline koolitus "Naised,  ärgake üles!",  kus osalesin
kõik  kolm  korda. Olen suhteliselt rahul. Natuke ehk võib mõelda suhtumisele,  kuid ega ei olda ju harjutud, et ka ratastoolis naine  saab end  tunda õnneliku ja edukana. :)



Olen KÜ juhatuse liige.



Maal "Metsavalgus"

Märts

MTÜ LEEPÜ muutis edukalt nime. Nüüd nimi MTÜ TM Loovus.Päris õige nimi!!

Maal "Helisev"

Käisin omastehooldajate konverentsil, nii Tartus kui Tallinnas. Meeles on eredalt vaid see, et jurist soovitas abielluda rikka   abikaasaga  ja  ongi isiklik abistaja olemas - suurim apsakas,  mis üldse  konverentsil olla sai. SORRY, kuid ma ei jaksa abistajat sedasi armastada, kui oma  meest ja  meest  ei hakkaks ma iial abistajana kasutama.... Enam mitte ei läheks see isiklikult minu puhul läbi.  Liiga  ränk kogemus on selja tagga.... Ja kogu jutt oli kuidagi ümarik,  mida  mina olen terve elu  nii või teisiti. Kahjuks.

Aprill

Pildiallkirja lisamine

LARP - saime teada, mis see on - Käbitare    k

Toimus nagu psühhodraama esimene väike eksam, kuid ilma õppimiseta.   Ma olen assistendina küll juba nii mõndagi korda saatnud, kuid edasi  pole saanud  üle viie aasta. Lihtsalt puudub  grupp... Siiski usun,  et  olen  õppimiseta palju õppinud.  Selleski oma töötoas  õppisin palju. Enda etteastega grupijuhina ei jäänud  absoluutselt rahule, kuid rahule olen jäänud  arusaamisega, et vahel juhtubki kõiksugusi asju.

Mu näitus AMI-st (töötoaseintelt) läks kohe Tartu Raekotta.
Näituste korraldamise juures võlub mind end ülespanek. Kunagi ei tea  tulemus ette. :)







Mai   

Sel  aastal sai  sõidetud  mõned korrad  rongiga Sauele.  Sealses Päevakeskuses toimusid  psühhodraamagrupi töötoad, grupijuhtidena mina ja Maarja. Mais  usaldas  Maarja me  väikese grupi minu kätesse jäädes ise  tõbisena koju.
Mõned  korrad  sai  sõidetud   mõned korrad bussiga.  Muidu  võin 2015 aastat  nimetada autosõidu  -  aastaks. Sõitsin  tõesti hästi palju auto(de)ga  - seega mind  hellitati mugavusega.   Sest, mis muud auto on, kui  mugavus.  Ja aja peremees olla st ei pea bussi kellaaegu  jälgima.
Huvitavalt lähevad  mõned unistused täide!  Oma autost olin  unistanud aastaid...




Juuni

Juunis tehti mulle selle aasta kaks  suurimat  ja salakavalat üllatust.

Kristi ja Johanna  viisid mind salamisi Soomaale. Kristile oli eelmisest suvest meelde jäänud, et mu üks unistus on käia rabas. Seda  päeva mulle plaanisid  tüdrukud kaua nagu pärast räägiti.  Mulle öeldi vaid: "Joo hommikul päevane kohvi kogus ja  ole  valmis!"

Teine kord, kui pidin valmis olema  ja ei tohtinud  uurida, miks ja kuhu, oli jaaniõhtu  ja öö.  Leho viis mind Valgamaale. Üle mitme aasta oli südamlik  ja vahva jaaniöö.   Muidugi vihmane!  








Ostsin uue pesumasina  ja  külmkappi.

Juuli

F. Goya kontsert Elva laululaval.  Ja pärast   kontserdi õhtu Waide motellis. Olin õnnelik!

 August


Kihnu - sellest  sõnast ehk piisab. Selle suve puhkus, lõõgastus ja suurim   rõõm .  Elus esimest korda magamine aidas.
                                                                                  

Arvamusfestival Paides. EPNÜ kutsel ja soovil, ja loomulikult olin nõus.
Rääkisin " Kuidas ja kas olla eriline naine". Täna ütlen, et kindlasti olla eriline  naine kas või  eelkõige iseenda jaoks. Siis tuleb sosin kõrva ja südame, et ollakse sinu  üle armsasti uhke. See on see hetk,mis annab jõudu edasi minna ja särada.  :)

Arvamusfestivalil oli ka mul imepisike ja  paari tunniline näitus.  

Hästi tore  ja töine päev lõppes küll pisut nukrat ja ootamatult, kuid alati  ei saagi ühel päeval olla vaid rõõm  ja  sära  :)
Lihtsalt   selle õhtu nukrus on kuidagi rohkem  hinge jäänud. Ma tõesti tavaliselt  ei jätta meelega negatiivsust meelde jätta....

Kohtumine  Olustveres. Psühhodraama  konverents ja  selle raames tegin ka oma  näitus
Olustvere  lossi akendel.









Veel jõudsin suvel  kinno, kontserdile, sünnipäevadele ja olla sõbrannadeg - sõpradega

 September 

35 näitus Jakobi Mäe   Kultuurikojas.

Kahjuks või õnneks sai sinna mu näitus sellepärast, et Pärnus loobuti ruumi puudumisel näitusest. Usun, et see oli pigem õnn, sest Kultuurikojas ja Katoliku Koolis oli  olla näitusega mul  armas ja asjalik.

Üks näituse pakkumine mulle kadus lõpuks hoopis kuhugile õhku st sellest ei tea ma midagi, miks see ära jäi.... Ega ma seepärast väga kurb ei ole. Kõik ei saa ju alati nii nagu plaanitud ja kõik ei sõltu ka minust...




 Selle  aasta  parim maal "Igatsus". Minu enda meelest. Seda maalisin tõepoolest  südamega...  Päris valmis sai, lakitud  ka oktoobris.

 Lubasin veel  ühel pisiunistusel täituda. Terve sügise nädalas kord käisin massaažis.

Oktoober 

Leitud õnnevalem 

Nordic Boardi of Examiners'i egiidi all korraldatud Avatud Laval. Usun, et see oli parim koostöö "Kuidas kõndida õnneni" meil Maarjaga. Soovin looda, et hästi hea koostöö Maarjaga jätkub ka uuel aastal ja veel kaua - kaua.

Käisin 4 x 45 minutit Katoliku Kooli õpilastega rääkimas kui kunstnik. Väga vahvad kohtumised!!

November   

Esimest korda elus kruiisil. Esmakordselt elus pikas kleidis.

Valmis minu kolmas kalender  ja uusaasta kaart. Kujundaja Martini abiga taas. Kalendrid on vaid kingituseks ja rõõmuks kallimatest kallimatele. Loodan väga, et ükskord saabub aeg, kus võin ka natu müüa, kes soovivad. Praegu on  mul Suu- ja Jalaga Maalivate Kunstmike Ülemaailmse Ühingu kinkimise nõusolek.
Loodan südamest, et minu leping oma Suu- ja Jalaga Maalivate Kunstmike Ülemaailmse Ühinguga taas pikeneb märtsis. Enda meelest olen ikka kolme aasta jooksul head tööd teinud - maalinud ja näitusi korraldanud, suhelnud inimestega. Ja natu riskinudki - riskimata ma ei areneks. Hakkaks igavgi.

Detsember 

Põltsamaal. Aitamas psühhodraama eksameid teha.

Selle aasta tõeline tantsuöö.

Kohtumised vanade ja uute tuttavatega. Üle viie aasta nägin oma psühhodraama õpetajat Ruudat, kellest on saanud mulle eeskuju. 

Taaskohtumisi oli sel aastal mitmeid - mitmeid. Mõni neist imelisem :) Mõni kaua oodatud kohtumine jääb uute aastasse.

 Pealinna leht

 http://www.pealinn.ee/newset/jalgadega-maalija-olge-sallivamad-me-koik-oleme-erilised-n159336

Aastaga on Pätu Kiisust  kasvanud  Kass Pätu. Nimi on küll tal õige.Ta teebki  lihtsalt pätust.  Kogemata. Vahel paneb meelega süütu näoga minu kannatuse proovile. Tegelikult on tark kass.

IAT tunde saab pisut  - pisut üle 1700. Esimene aasta 16 aasta jooksul, kui IAT tundide arv ületab 1500. See tähendab, et mul on olnud meeletult palju tegemist ja toimetamist.
Ma ütlen suure aitäh kõikidele isiklikele abistajatele: Johanna,
                                                                                      Triin,
                                                                                      Kaie,
                                                                                      Joonas,
                                                                                      Greete,
                                                                                       Kaari,
                                                                                       Triinu,
                                                                                       Hanna - Liis,
                                                                                       Leho,
                                                                                      Helerin                    :)
Teieta poleks olnud nii normaalset aastat! Päris kindlasti!      
Raha, mis olen ise IAT-le kulutanud, on päris palju 5000 euro. Mul ei ole rahast üldse aga kahju. Olen saanud  elada!
Meele teeb aga mõruks see,  et Eesti riik, ei mõista  puudega inimese täisväärtusliku elu ja IAT omavahelist tähtsust  ega väärtust.
Mis uusaasta toob IAT suhtes -  ma veel tõesti ei tea. Palju asju on täna veel lahtised... Siiski loodan väga -  väga,  et aasta pärast  saan kirjutada/öelda/mõelda, et 2016 oli veel parem kui 2015!

Selline on saanudki minu 2015.

 2016 aastaks soovin kõikidele selles hulluvas maailmas:
Julgust armastada ja olla armastatud tõeliselt,
unistada suurelt ja naeratada eluraskusele,
hästi meelepäraseid töid, tegemisi ja toimetusi, 
tarkust jääda iseendaks ja anda endast parim   ,
vähemasti ühte  rõõmu ja õnnesära igas päevas,
hoidke tervist,
teadke, on asju, mida raha eest ei saa iial osta,  
 koduaknatuld

Pätu - päkapikk ...

Jõuluõhtu 2015

Väike Kass Pätu uuris Jõuluvana maali aasta alguses

   

Hästi head jõuluaega kõikidele! Oodake kedagi koju, minge ise koju. Andestage. Ärge alla andke vastupanuta. Hoidke alles rõõm :)








Olen küll praeguseks üksinda jäänud, kuid jõululaupäeva päev oli rõõmsameelselt tore ja südant soojendav. Ei midagi erilist, kuid  siiski tänane  jõululaupäev on  olnud pisut omamoodi. Need  väikesed  rõõmud kindlasti annava jaksu unistada järgmistest parematest jõuludest. Uutest aastatest. Uutest algavatest päevadest.
Usun, et  nädala pärast teen ka selle aasta kokkuvõte. Praegugi  saan öelda, et 2015 on olnud normaalne aasta. Just nimelt  ei ole olnud väga hea ega väga halb aasta. Võib - olla mõnes mõttes pisut jahmatav ja üllatav, kuid ikka positiivselt... Loodan, et nädala jooksul võivad veel mõned minu väiksemad ja suuremad sala ja  mitte nii salajased unistused ja plaanid täituta...
Täna on küll kõik nii nagu  peab ja rohkemgi veel. Ei ole seda ehtsat ja päris jõulutunnet... Naljakas, pea iga aasta on seegi  küsimus. Siiski on   olnud jõule, kus on olnud tõeline tunne  :)
Seekord õues ei ole pakast.
Ei ole lund....

Jõulumöllust kuni... nukruse äratundmiseni

Sai käidud linnas.  Üks tähtis pakike ja kaart - kiri oli vaja postitada - muidu ma ei oleks enam üldse und saanud.... Rahva möll  oli piiritu ja ääretu....
Kuid
siis sai  süüdatud küünal Raadil. Papa ja vanaema haual. Tegelikult oli surnuaias ilus. Kõikjal põlesid küünlad. Kummaline oli see, et sadas vihma, mitte valget laia lund ja  soe oli   nagu mõnel jahedamal jaaniööl. Aga  siiski  oli neid haudu, kus ei olnud keegi kuid käinud... Kuidagi kurb oli teada saada, et lähedased elavad praktiliselt üle tänava. Olin ikka mõelnud mõne hooldamatu haua juures, et omaksed elavad kaugel ja ei saa tulla... Olen vahel sinisilm küll! Me tormame ja ajame miskit suurt ja sähvatavat taga, kuid meil ei ole hetkekski mõelda aega, et ka me elame vaid viivu siin... Me ei võta ju sinnapoole miskit materiaalset, ehk vaid hingesoojuse.... Mina mõtlen vahel nii. Mõtlesin tänagi.
 Veel kuulsin mööda minnes arvatavasti vanaema selgitus lapselapsele, et mulla all on tuba ja vist voodist oli jutt.... Ei tea, kas mina räägiksin sedasi... Vist mitte. See pole see!!

Muide, veel tuli surnuaias teha avastus, et pole ühtki töötavat kaevu ega vee saamuskohta....  Vihmaveeloigud olid, mis hädaga ajasid asja ära.


Kõik on. 
Seda päris jõulutunnet siiski ei ole.

Kinkija - tüübid

Kuulasin hetk tagasi psühholoogide  top 10 kinkija - tüüpe. Kõik tüübid ei jäänud meelde. Mina ise arvan, et arvatavasti olen siiras kinkija ning sellega teen iseendale ka kingituse.
Lihtsalt annan.  Annan, mis saan anda ja annan, mida on anda. Raha mitte olemisele või  /  ja väärtusele ma ei mõtle. Muu on minu jaoks tõesti tähtsam... Hea mõte kellegile paneb ju mind ennastki naeratama - kas see ei ole kink mõlemale...
Kindlasti ei ole ma hunt lamba nahas ega vinguja kinkija tüüp, kes arvutab tagasi saadud kinke rahasse ümber või kes vingub iga asjaga.... ning seega röövin iseendalt selle hea andmis - saamistunde. Sedasi võibki sattuda masendusesse.
Usun, et kinkija - tüübid on muul ajalgi, kui jõuluajal.

Kinkige südamega!

Pealinna lehelugu

 http://www.pealinn.ee/newset/jalgadega-maalija-olge-sallivamad-me-koik-oleme-erilised-n159336

Tänases Pealinna lehes võite lugeda lugu minust ja mu arvamustest maalimistööst eelkõige   Neti lehes ei ole veel, ei leidnud...

Märkan peagi joobudes, et maksin õige hinna.....

... Nii laulis Nele -Liis Vaiksoo "Jõuluingli" kontserdil Pauluse   kirikus. Täna nii tähendusrikas laulusõnade rida...  Kontserdil  esines veel Tartu  Noortekoor, kus  laulis/laulab mu isiklik abistaja Kaari.  Saal oli rahvas tulvil. Kaarit  nägin ilusti, aga Nele - Liisi ja hr Ehalat paar hetke vaid. Istusin seekord küll ratastoolis vahekäigus, selles suhtes on vahel kaval istuda ratastoolis -  näeb paremini. :)

Kuid täna  oligi kuulamine parem.
Olin mõttetest ja tunnedest üle voolav. :) :) :)
Täna on olnud super uskumatult parim päev. Sel kuul. Üle pika - pika - pika aja. Olen tõesti õnnelik. :) Ema. Õde. Tädi.
Alati tuleb looda ja uskuda ja armastada - isegi siis kõik näib lootusetu ja uskumatu.  

Selle aasta jõuluime on  olemas!

Nagu sündis jõuluime 25 aastat tagasi  jõuluvana suust, kui ta esmakordselt avalikult ütles mu uue nime :) Võib - olla just see hetk oli see, kui tundsin, et mina  olen ikka mina, kuid miski hoopis uut uue nimega tuleb mu ellu... Huvitav, palju on neid, kes mäletavad tolle aegset  invaühingu jõulupidu praeguses E - kaubamajas :) Mina pidu iseenesest ei mäleta, mina mäletan tervet 20. detsembrit 1990... ja üle voolavat tunnet...

Alles see nädal sain taaskord aru, et tegelikult võin päriselt ka  õnnelik olla, et olen   elus  maksnud  õigeid hindu.... Kõrgete õigete hindateta ei saaks ma täna kõike selle hea, mis on olnud ja praegu on ja mis tuleb, eest täna tänulik olla. 

Üritasin jõulutunnet otsida/leida

Ausalt see nädal pole olnud mul päris see,  mida lootsin ja uskusin tulevat...  Küllap on olnud sellest blogimistestki tasane kaja... Täna hommikul ärgates mõistsin, et pean kuidagi takistama kippuma tulevat deprekat. See pole enam mina, kes ei taha voodist tõusta ega taha ka süüa... Kes siis veel minust hoolib, kui mitte mina ise! Ma ei saa iseendale lubada deprekat. Tegelikult on ju elus kõik  päris hästi.
Linnast koju jõudes otsustasin,et võtan

aja maha. Tegelen vaid rõõmsade  ja mõnesid mõtteid eemale viivade asjadega. Jõulud ju ukse ees.... Aastas ükskord saab kuuske ehtida, saab päkapiku kinke pakkida....

Mamma tõigi taaskord kuusepuu. Pisikese nunnu jõulupuu. :) Ma soovisin väikest ka. Iga aasta on plaan ise minna metsa   - alati lõpuks ei ole kellega minna. Iga aasta on keegi lubanud mulle kuuse tuua - alati on lõppude lõpuks lubadusest mitte kinni pidanud. Ja nii siis palungi iga aasta mammat, et tooks kuuse. Aajah, üks aasta, vist kolm aasta ei toonud mitte mamma, vaid alumine naabrimees,kes ammu elab mujal....

Jõulupuu peab olema toas.
Vähemasti jõulupuu jõuludeaeg.
Siis ei ole jõuluõhtugi uhkes üksinduses nii nukker. Usun, et see jõuluõhtu ja öö olen taas üksinda... Nojah, Kass Pätu on ka, kuid...  Kallid inimesed on aga kuskil mujal oma kallide inimestega. Loodan vähemalt seda. Mulle ei jagu neid sel õhtul.   Ja seda päris ühte oma inimest mul ei ole.... Paljudele - paljudele kallidele inimestele mõtlen ma jõuluööl küll.....
 Aga pühadeaeg on lubatud külla tulla... Ootan mitut sõbrannat näiteks... Seegi suur rõõm.

Tänase reede eest  aitäh isikliku abistajale Helerinile ja  autojuhile Annikale, kellelegi pooljuhuslikult koju sain!

Ja uue aasta üks oluline  lubadus mul iseendale: masendusesse mina ei lange, ikka ja iga päev ja öö täiskäigul edasi, olgu mis iganes,  aga püstipäi ja iseendana edasi. Punkt.

Kust leida sobiv ERIPLANEET ?

Mõtleme veel - aga kas keegi oskaks mulle praegu nõu anda, kuidas MITTE mõelda, lihtsalt kulgeda ilma mõtlemata ja vaadata, kuidas aasta lõpeb... Ja unistada uueks aastaks suuri unistusi, mis on tegelikult nii minulikud - ja nii lihtsad.

Ja veel - ma ei saa aru, mis selle viimase poole aastaga on juhtunud. Vist mitte kunagi varem ei ole ma oma puudega nii palju kokku puutunud, nagu viimasel ajal... Ometi olen ju terve elu sellise natuke teistmoodi inimesena elanud. Praegu on mul igatahes tunne, et ma pole nagu ise mitte kunagi oma puudeid märganud, ja nüüd tahetakse neid mulle "pähe määrida". Ma justkui ei mõista ise, kui raske on minuga suhelda (kuna mul on häälduspuue) ja kui keeruline on mind füüsiliselt aidata. Ja et miks ma ikka ei ole nii, ja miks ma ei ole naa. See ajab mind hulluks. Päriselt ka. Kas jõuame jälle sinna tagasi, et puudega inimene ei või olla tema ise, vaid peab olema teistele sobiv... Kas ei peaks me siiski kõik siia ühele planeedile ära mahtuma ? Mul hakkab tunne tulema, et minu jaoks on planeet Maa täitsa vale koht... aga kust võtta üks piisavalt väike (või piisavalt suur) ERIPLANEET, kuhu mina kõigi oma vigade ja puudustega ära mahun - kus võin nutta, naerda, lollitada, armastada, vihata. ja olla just nii puudeline, nagu ise tahan ?

Mul on täna juhe koos, aga õnneks olen linna peal laiamas. Usun, et see mõjub hästi.

Mõtted koostööst isikliku abistajaga ja muustki.... taaskord...

Usutavasti uuest aastast vajan uut isikliku abistajat. Tegelikult olen sellele mõelnud juba pikemalt aega. Kõik nagu on toiminud elu - olus, kuid just kodus on pisikesi argipäevaseid pisiasju, mis tahavad ikkagi teha, aga on jäänud kuidagi viltusse olekusse. Tõsi, saan needki kuidagi ikka tehtud, kuid isikliku abistaja abiga saaks paremini, kiiremini ja järjepidevalt. Samas  saaks need  tehtud   tunni paariga kahel - kolmel päeval nädalas.
Ma ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada,  kuid minu puhul võetakse positiivne hoiak, et Tiia saabki ikka ja alati hakkama. Ja saangi. Lihtsalt pean saama. Olen harjunud hakkama saama. Eesti naine :) Pean vist  siiski rõõmustama selle üle.
Samas rõõmustan ka selle üle, et suudan olla suht painlik ja kannatlik tööandja. Mõistan, kui näiteks isiklikul abistajal on olulisem mõni teine isiklik käik ja asjaajamine. Kuigi, minu meelest on ka tööl käimine sügavalt inimese  isiklik asi.
Sageli on see üsna kummaline, kuidas isikliku abistaja lähedased ei saa aru, et isiklik abistaja töö ongi päris töö. Mitte sõprussuhtes kohvitamine. Kohvitamist tuleb küll pidevalt ette. Sõbra roll on aga hoopis muu. Seda kõike ei saa ega tohi segi ajada.  Siiski sõbralikud ja usalduslikud suhted selles töösuhtes on väga tähtsad.
Ja,    kui rollid hakkavadki sassi minema - ikka juhtub, see on ka normaalselt inimlik :) - siis vaja vaid rääkida. Rääkimine aitab  alati. Saab leida   uued teed edasi minna... 
Nojah,  kuid  kui järeleandmisi abistajale tuleb mul kui  tööandjal/kliendil palju, siis viimaks  avastan ikka, et minu oma elu -  olu kannatab...  Olen aus! Ja tõesti heaga. Siin ei saagi küsimusi tulla. Iga tööandja tahab töövõtjalt näha head töö tulemust, siis ongi isikliku abistaja hea töö tulemus kliendi rahule jäämine oma elu - oluga.
Kurvastan aga  jätkuvalt, et Eesti ei väärtusta endiselt isikliku abistaja tööd. Rõõmustan aga, et olen suutnud siiani oma rahaga  "mängides"  üsna head (keskmist) tunnitasu. Loodan südamest. et see suutlikkus jätkub ka järgmine aasta. Kuigi täna on veel mul küsimusi, kas ja kuidas - kuid usun, et asjad laabuvad   positiivselt.  IAT 2016 eelarve on juba oktoobris koostatud.
Mu elu peab olema jätkusuutlik, kui väljendada popilt! Nagu igal teisel inimesel...   Keegi ju ei unista, et ta kukub aastavahetusega kuskilt alla... Ptüi 3x üle vasaku õla!  

Ei midagi uut nagu... Need mõtted ja tõed olen korduvalt endamisi läbi mõelnud. Vahel tüdimuseni...
Vahel leebemalt, vahel julgemalt...
Tõsi on see, et vajan jätkuvalt häid abistavaid käsi ja seda tean une pealtki.

Täpsustava töökuulutuse panen lähiajal. Kindlasti vajan uuest aastast  nais - isikliku abistajat.  Mitmeks  tunniks jm - seda pean veel hoolikalt läbi mõtlema... Kui keegi teab kedagi, kes soovib natuke tööd, võite kohe  mind pakkuda või/ja mulle kirjutada.   

Rõõmu 3.  advendiks!
Rahu jõuluajaks!

Mulle meenus ammune 13. detsember, kui poeriiulid olid tühjad ja siiski oli  jõulu sigin -  sagin, kinos näidati ikka filme ja parim koht oli tagareas, lifte polnud, lumine pori...  oli  nukrus, oli õnn... Tagant järele saan vaid endamisi mõelda ja küsida, kas siis oskasin teada, kui õnnelik olen, et  ei tea, kui pööraseks elu - olu läheb :)  Oli õnnepäev. Mina selles.  Kõigele vaatamata.
Elu pole tunnetes muutunud.
Usun seda.

Täna ka ei oska  mõelda vist, et kõigele vaatamata jääb õnn.... Jääb ka nukrus....    Iial ei ole nii hea,  et halb  kaoks ning vastupidi.... Minu meelest see ongi tunne, et elu kestab....      

Raamatupidamisest massaažini

Tänased rõõmu tänud kahele inimesele, kellega  kohtusin töö ja muudes asjades.

Leale KS Kontoris, kes on mu/me TM Loovuse raamatupidaja. Vist juba kaheksa aastat. Ma täpselt ei teagi, kui kaua on olnud me suurepärane koostöö. Igatahes kaua. Mul tõepoolest väga hea meel, et kunagi saime kokku Leaga. Ja kes on mind uskuma pannud, et  mulle  nii kuiv ja hall tunduv raamatupidamine võib olla nii värviline ja   säde.
Tuletan eelkõige meelde, et olen isegi aasta kunagi ammu õppinud - kui seda saabki õppimiseks nimetada, olin vaid kooli nimekirjas! - noo, ei olnud see ala minu jaoks. Lihtsalt ei olnud! Ja arvan siiani, et ma ei ole miskit kaotanud, et minust ei saanud raamatupidaja. Mina poleks särav ega asjalik raamatupidaja.


Johannale. Olen tõesti sel sügisel igal nädalal massaažis käinud. Üle paljude aastate. Täiesti  naudinud! Mu jalad ei sure magades.... Arvan, massaaži tulemus. Hingki kuidagi säravam ja värskem :)
Mulle  endale meeldib massaaži teha. Kellele olen massaaži  teinud, on öelnud, et  masseerin hästi. Mitmeid on soovitanud edasi õppida. Vähemasti Eesti pole jalgadega masseerijat usutavasti. Võib - olla olekski see põnev väljakutse! Ma ei tea...                                 

Mänedzar iseendale!

Tänane päev läheb mänedzari tööks.
Jäin mõtlema, et  mul on olnud veel üks roll mitu aastat. Sellele mõtlemata... Olen iseendale ka mänedzar! Kuidas muidu saab tulla jaanuaris juba 36. näitus... Usun, et mitte  keegi  ei viitsiks pidevalt mulle näituste korraldajaks olla. Ja  miks peaksin kellegile veel näiteks maksma... Pigem luban iseendale mänedzari töö eest väikese šokolaadi  ja tunnen rõõmu tehtust. Tegelikult ja ausalt, mulle   meeldib korraldaja ja juhtimise töö. See annab värvidele ja lõuenditele palju teistmoodi juurde.
Eile öeldi "Radaris", et hea kunstnik peab olema ka hea suhtleja. Olen sellega vägagi nõus.

Niisiis,
Kärdla Kultuurikeskuses on mul näitus 15.  jaanuarist 10. veebruarini. Arvatavasti avamine toimub  päev varem s o 14. jaanuaril. Kultuurikeskuse soovil... Aga avamise asi veel poolik. Lubasin, et 14.   näituse üles panna.
Selle poolega on seega korras.
Veel ei tea, kus ma ööbin. Fb sõbrad/tuttavad soovitasid juba  mitut kohta... Valin sobivama ja parima!
Suur küsimus on aga see, kes need päevad Hiiumaal on mu isiklik abistaja. See on küsimus üsna tihti viimase minutini. Olen harjunud. Olen rahulikki,  sest alati on seegi küsimus lahenenud.

Hiiumaale lähen elus esmakordselt. Hea märk aasta alguses. Öeldakse ju, et sattuge igal aastal ühte kohta, kus ei ole  varem  käinud... :)  

2700 postitiust blogis

See siin on 2700 postitust. Ilus number!  Mu õnne number "7" sees.
Pooleteise kuu pärast, jaanuaris 2016 saab  mu blogimisest 10 aastat. Väike uskumatu tähtpäev.  Arvan, et võiks  teha sel puhul  pisikese peokese  ning kohtuda blogi lugejatega.  Usum, et mõned oleks kindlasti kohtujad :)      Kuid kohtumisest edaspidi...

Päkapikk saatis  paki Omnivasse. Pakis olid kaks tuttmütsi ja sall jõulukaardite kampaania   tänuks. Kuid leidsin ka üsna kibestunud kirja,  kuid avameelse. Ma tõesti saan aru, et paljudel on olukord kehvem, eriti lastel -  kuid kas see pole hoopis suurem probleem, kui.... Kordan, kui tõesti ei taheta kaarte, palun pöörduge SJK Kirjastuse poole. Ja kui soovitakse  kunstnikule  kirjutada kurjalt,  palun, kirjutage kirja lõppu siiski oma nimigi!
Jah, kõik ei saa ega oskagi maalida...  Ja kõik ei saa olla ka näiteks koristajad ega ministrid. On ju nii! Usun,  et kõik peab siiski olema tasakaalus. Koristajad on vaja. Ministreid on vaja. Kunstnike on vaja. Me ei saa  üksteiseta.

Eile õhtul sain jagatud rõõmu osaliseks, kui räägiti  õhinal, kuidas me ühingu kaardid teevad  saatmisrõõmu juba mitu aastat järjest. Rõõmu jagajat Andrest nägin  mina elus esmakordselt - seda suurem oli minupoolne  rõõm kuulata...

 Nii palju täna  kaarditest ja kampaaniast.

Täna  on puuetega inimeste päev. Facebookist avastasin. Olin sellise päeva hoopis unustanud.... Küllap  olen kuidagi puudest mõtlemisest välja kasvanud. Ei ole nagu isiklikult minu päev  mis ei tähenda seda, et puudega inimestele ei võiks ühel päeval rohkem mõelda.  Vastupidi.
AGA, igas sihtgrupis on alati piisavalt probleeme - nii erivajadustega inimestel kui  nö tava inimestel, lastel... Ei saa öelda, et mina kui puudega inimene ei mõista tava ehk "terveid" inimesi.
Minu meelest   suhtumine iseendasse ja teistesse on saanud probleemiks. Kas suudame iseend mõista ja hoida, ning siis teisi....

Nädalavahetusel olen  Põltsamaal.

Olge ennast ja teisi  hoidvad ja mõistvad!

PS Aitäh päkapikkudele !

Nagu testin

Jälle on tekkinud reklaamijad - helistajad.  Mina olen hakkanud nendega nimme  vestlema, soovin teada saada, kui kannatlikud neiud, harvem noormehed mu kõnest arusaamisega on. Vahel katkestavad kohe kõne  ära, piisab kui ütlen "tere". Vahel vestleme seni, kuni ütlen ise viisakalt "ei soovi".... Aga selliseid reklaamkõnesid nagu täna, on sageli  , et poole pealt  pannakse toru ära... Ei "aitäh" ega  "nägemist"...
Päeval helistati mingist ilusalongist, kas ei sooviks tasuta näohooldust kampaania raames. Jõudsime ilusti aja kokkuleppimiseni, kui  katkestati lihtsalt ära. Ütlesin, et ehk järgmine nädal... Nii palju siis näohooldusest! Kuna oli mobiilinumber, siis saatsin nalja pärast sõnumi, et mul häälduspuue ja suhtleme sõnumidega. Vastust pole...
Päris hea test!

Klienditeenindajad ja reklaamijad peaksid ikka arvestama, et mõnel kliendil võib olla  kõnepuudega. Siis on rohkem lootust,  et  neil õnnestubki oma kaup mõnele pähe määrida!

1. advendi head!

Uskumatu küll, aga on selle aasta 1. advendi  öö...   Eile s o laupäeva hommikul  olin uimetis ega teadnud, mida päeva  ja  üldse eluga pihta hakata,  siis praeguseks, pühapäeval pool üks  öösel tean, mida peale hakata  selle aasta ühe kuuga  ja uute aastatega, mis ees - edasi elada :)

Täna sattusin mitte plaanitud linna. Shoppama. Ausalt selliseid päevi on viimasel ajal väga - väga vähe olnud, kus mõtlen, et vot tahaks minna ja saangi minna. Ka selliseid päevi on aga   vaja.  Lihtsalt olla. Naudida hetke. See mitte plaanitud aeg võib kesta tund  või paar, kuid annab energialaksu. Sellise energialaksu, et võib hakata enne südaööd põrandatki pesema... :)
Minu  ostmine käib tavaliselt nii, et jätan ostmata. Jään mõtlema, kas seda asja on ikka vaja või kas on ikka päris see õige asi, mida soovin või ehk mujalt saab odavamalt jne. Vahel  on mõnus  vaadata, mida müügil üldse on. Tegelikult seekord soovisin uusi elektriküünlaid -  need jäid ostmata. Ei olnud neid, mis oleks  võluvat naeratanud mulle: oleme sinu omad.... Käisin ka vaid ühes poes...

Mu elamine on natuke jõuluootel....  Iga aasta mõtlen,  kas 1. advendil hakata  kaunistama tuba ei ole ikka vara, kuid kui mõelda, kui raske on jõululaupäeval kedagi abistajatest tööle  paluda, siis jah võibki jõulu tekitamise  tunne olematuks jääda... Parem ennem tasakessi alustada jõulutunde loomisega, siis on mul jõuluööl üksi olles  ka hea jõulutunne. Arvan jälle küll, et  nii  jõuluööl  kui uusaaasta   olen  taas üksinda.... Kõik tore ja vahva toimub enne ja pärast mul. Muidugi nüüd saabub imedeaeg - võib ka teisiti minna.... Samas mõtlen sedagi, et olen  juba nii  vana ( :P ) , et mis imesid ma  ikka võin oodata....

Aitäh, Helerin ja Silver olnud laupäeva eest!

Ja kõikidele head 1. advendi!

PS. Meie maja ees särab küla kuusepuu!

Kadripäev ja üle-maailmne naistevastase vägivalla päev

Täna, 25. novembril tähistati peale kadripäeva ka üle-maailmset naistevastase vägivalla päeva. Teadsin kohe hommikul. Oleks  võinud ehk osaleda konverentsil "Kuidas edasi"... - kuid mõtlesin liiga kaua,  kas minna või  mitte, kas on  võimalust pigistada abistaja tunde juurde  jne.   
Ja vägivalla teemadel ei ole ma  pika aega kirjutanud  ega  rääkinud avalikult. See vist tähendab, et olen  läinud oma  eluga edukalt ja õnnelikultki edasi. Aga see ei tähenda kindlasti seda, et olen olnud õudsusi jäävalt unustanud. Arvatavasti varjatud hirm on minu sees elu lõpuni,  kuigi olen   selle kuhugile sügavale pakkinud ja  pakki enam lahti ei aruta. 
Samas saan mõista seda rasket teemat. Ilma, et oletusi välja mõtleks või ohvreid süüdistaks... Minu meelest oletusi tuulte lennutamine ja  mitte mõistmine on sama hull kui vägivald. Vägivalla teemal ei ole hea naljatada  ka. Vähemasti mina ei soovita. Kuigi, tõsi, nüüd olnud  mõni  jube hetk ajab mind naerma - nüüd  ma  nagu ei näegi suurt koledat põhjust, miks siis tol hetkel tundsin valu.... Siiski oli ja on  asi naljast väga kaugel. 
Lähisuhte vägivallast võin vajadusel vabalt rääkida.  Jagada kogemusi.
 Kuid olen  väga kurb, et riik on ikka veel jõuetu ja mitte toetav. Ikka veel. Nagu paljudes teistes asjades. 

Lähisuhte vägivald ei avaldu  siiski vaid mehe - naise suhetes. Sellega oleme juba harjunud. Sellest räägime palju juba. Õnneks. 
Aga  vägivald võib olla  ükskõik millises lähisuhte vormis. Nt hooldaja - hooldava.... KUID sellest kõvasti  ja julgesti ei rääkida veel. Kahjuks. 

Hoidkem üksteist!

Mõte sallivusest - mitte sallivusest

Mitmeid ajad olen omaette mõelnud,
kui me ei salli ega mõista noori,
kui me ei salli ega mõista vanu,
kui me ei salli ega mõista erilisi inimesi,
kui me ei salli ega mõista tavalisi inimesi,
kui me ei salli ega mõista kodutuid,
kui me ei salli ega mõista rikkaid  inimesi,
kui me ei salli ega mõista homosid,
kui me ei salli ega mõista erivajadustega inimesi,
kui me ei salli ega mõista lahku läinud peresid,
kui me ei salli ega mõista koosolevaid õnnelikke inimesi,
kui me ei salli ega mõista vägivallaohvreid,
kui me ei salli ega mõista pagulasi,
ja nii edasi
ja nii edasi -
lõpmatult ikka me salli ega mõista...

Siis,
kas me sallime  ja mõistame iseend? Igaüks iseend?

Kas siin ei peidugi mitte salliva ja mitte turvalise, kurja maailma olemus...  

Natuke suured külma värinad tulevad mul peale...

Nagu järjejutt...

Üleeile öösel  enne magama jäämist sain   sõbrannalt sõnumi, et err uudis:  Tallinn  kavatseb tuleval aastal 64 % IAT kokku tõmmata... Ei olnud eriti meeldiv unejutt!
See küll ei puuduta otseselt mind,
KUID
murelikuks teeb mind küll IAT ümber toimuv!  
Nüüd saan aru ehk, kuigi mõistust tõrgub  seda veel uskumast, miks kevadel omastehooljate konverentsil rõhutati hooldekodude juurde ehitamise vajadust, aga mitte teisi võimalusi. IAT kättesaadavuse vajadus oli nulli  lähedane. Ei  noh, peidame  jälle kõik puudega inimesed kuskile  - ja oleme sellega väga rahul. Nagu aastaid tagasi... Kas  meil saab olema samm tagasi,  mitte pool sammugi edasi...
Loodan südamest,  et see uudis on eksitav!

Mäksa vald leidis võimaluse  raha juurde panna 2016 IAT-le. Õige pisut, kuid siiski. Ma olen tänulik sellegi eest.
Muidugi pean suutma umbes kolmveerand IAT eelarvest ise kandma. KUI soovin edasi elada nii nagu täna ning jääda iseendaks... Septembris juba koostasin 2016 IAT eelarve ja projekti. Iseendagi jaoks. Summad on väga ilusad!
Usun, et paari aasta IAT  raha eest,  mis olen ise oma isikliku abistaja teenusele "annetanud",  oleks mul tuttuus korralik auto või elamine...
See  on küll minu valik, kuidas ja kas olla või mitte olla!     
Aga kõik see paneb mõtlema sügavalt...

Kas ellu  peaksid jääma vaid need, kes on eriti  tugevad...
Ma ei lepi sellega.
Mina minuks - mina ei oskagi teistmoodi olla ega elada.  Võin tunduta vankumatuna ja tugevana, aga vahetevahel olen tegelikult nõrk... Tahan alla anda...  
Mis kasu saaks maailm minu alla andmisest?
Praegu olen kasulik vähemasti niipaljugi, et väikese tööandjana maksan makse... :)

C - komando Saverna hooldekodus

Vaatasin just Kanal2-s  "C - komandot,   saadet Saverna hooldekodust. MIKS mina  ei imesta sealse elu - olu üle? Hämming  on mul vaid see, et ligi 17 aasta jooksul ei olegi midagi muutunud... Loodan siiski südamest, et on järjest rohkem kohti st hooldekodusid, kus võetakse   sealsed elanikke väärikate inimestena.
Mina ise olen olnud vähem kui aasta kokku kaks korda 17...18 aastat tagasi hooldekodus "Härmalõng". Tol ajal oli minu elu kõige jubedam periood. Läksin sinna vabatahtlikult, ma ei teadnud, mis saab või kuidas edasi...  Nägin nii head kui ka  halba. Ka  surma, kui lihtsalt  ei pandud tähele, et memm vajab arstiabi.  Tol päeval jooksin (ratastoolis muidugi) mitu korda medõe juurde ja palusin abi... Viimaks ütles memm mulle: "Ära karta, kullake, mul on hommikul juba parem." Ta läks wc-sse ja ...tagasi tulles vajus toaukse taha.... See memm oli mulle kuidagi armsam... Teisi nagu ma ei mäleta enam eriti....
Samas ma ei saa öelda ka seda, et kõik oli halb. Palju head oli ka.  Võib - olla mina olin  noor ja siiski kõigele vaatamata enda eestki väljas, võib - olla just sellepärast võetigi mind  natuke teistsugusena. Juhataja Vaike ütles pidevalt, et mina ei ole hooldekodu jaoks, ma lihtsalt ei kuulu sinna... Samas ta ei teadnud ka, kuidas aidata ja mida teha... Minu Õnneks tuli idee isikliku abistaja teenuse projektist, mille mina ise valmis kirjutasin...

Täna olen Õnnelik ja Tänulik, et mul on oma kodu ja elu.  Kõiki raskuste kiuste olen särav parimates aastates naine. See kõlab ehk küll natu üleolevalt, aga olen ka iseendale tänulik, et olen suutnud luua sellise vahva ja asjalikku elu nagu mul on  täna :)
Ja samas on mul hea meel, et on olemas hooldekodu elamise kogemus. Aga seda ma ei soovitaks kellelegi, kui vähegi võimalik on.
Seega,
hoidke iseenast ja lähedasi! 

Kaagvere - Stockholm - Kaagvere

Pildiallkirja lisamine

Reede hommikul enne Stockholmi kruiisi. Mind abistas end sättida isiklik abistaja Kaari. Kaari klõpsustas esimese pildi.
Järgmised pildid tegi juba laevas "Romantika" ja Stockholmis isiklik  abistaja Helerin,  keda mul ei õnnestunudki ühelegi pildile meelitada. Selle eest sai meil 103 pildiklõpsu kokku. Püüan parimatest parimad välja valida...

Esimesi minuteid laevas

Isikliku abistaja Lehoga

Kajutis.
Ega ma ei öelnudki broneeringu tegemise ajal, et olen ratastoolis. Ei näinud nagu vajadust. Sai ilusti hakkama. Isegi dšusinurgas.   

  Eilne hommikusöök. Klienditeenindaja  Triinu oli hästi abivalmis. 

Saime  Heleriniga teada, et puder on  tal endal oma vanaema retsepti järgi tehtud. 

                                                               

                                                                    Puhkame jalgu :)

 TV-s kohutavad uudised Pariisist. Tegelikult ma ei naera üldse neid.... Siiski mulle väga meeldis kellegi (ma ei mäleta kelle), et parim vasturelv elada rahulikult oma elu edasi. Hirm on eesmärk  terroristidel... Aga siiski: kui habras on elu ja maailm. Meie läksime rõõmsasti lõõgastuma ja... hetkega olid meil tõsised näod... Ja siiski peab edasi elama maailm. 

'

 Õhtune riietumine kajutis.
Tõeline üllatus iseendale kui ka teistele - printsessikleit. 

Ausalt, eile oli mul seljas pikk kleit.Esimest korda elus! Ma ei olnud teadlikult pikki kleite selga pannud ega ostnudki, muretsenud. Kartes, et sabad jäävad rattade alla... 
Paar päeva tagasi tegin nalja ja ostsin. Ise mõtlesin, kuhu ikka sellega lähen.....

Võiksin olla modell...

Tegelikult ma tundsin tõesti hästi. Kleidis, mis maani.
Üllatasin kõigepealt iseend... 

Täna hommikul laevast maale minnes.


Romantika on läbi! Usun, et peagi tuleb  taas miski lahe asi... Stockholmi satun taas varem kui 25 aasta pärast.  Nüüd oli möödas 25 aastat, kui seal käisin....
Kruiis oli  vahva, kuigi alati saaks vahvam olla!

Aitäh Helerin ja Leho!