Oli...

... 36 aastat tagasi ka 25. detsember. Ainult täiesti tavaline tööpäev. Näärideni oli mõni päev aega. Ma just täna mõtlesin, et  nääridel polnudki konkreetset kuupäeva... Jõuludest ei olnud õrna aimugi, kuigi kodus algasid näärid ikka 24. vist...
Aga tol  päeval lebasin Maarjamõisa haiglavoodis. Pea paksult sidemetes. Hommikul oli tehtud pea opp, et mind kõndima panna. Kui toibusin, haaras mind šokk - mu juuksed olid maha aetud. Mul oli paanika, et juuksed ei kasva iial tagasi... Mõtlesin juustele, mitte jalgadele... Ma ei öelnud sellest sõnagi kellelegi...
Öökapil säras väike, aga päris  kuusepuu.  

Millegipärast tuleb see iga aasta meelde...

Enne opi lugesin läbi "Kevade". See ka on hästi meeles. Üldse lugesin nädala jooksul vist kolm paksu raamatut... Mis teised olid - tõesti ei meenu... 

Pärast haiglat ei vaadanud poolaastat peegli. Arvan, et sedagi ei pandud tegelikult tähele. Tähelepanu punkt oli mu kõndimine ja jalad.
Minule oli aga teinegi šokk. Ma ei suutnud enam pastakatki varba vahel hoida. Ja see  oli mu jaoks suur katastroof. Mitte kõndimisega olin harjunud ja see, et pärast opi muutus ka kõndimine kuidagi kehvemaks -  noo see polnud minu jaoks nii traagiline, ma ei mõelnud sellele. Aga see, et jalgades ei olnud enam  jõudu toimetada, see oli küll tõeline traagika.
Olin siis üksteist.
Praktiliselt õppisin teistkorda jalaga kirjutama. Toimetama. Ja ka joonistama. Sest teadsin, et oma käte abiga ei jõua elus kaugele...

Kindlasti oli peaopi kogemus mulle vaja.... Ma ei ole veel välja mõelda, milleks...