Tartu Kesklinna Koolis näitus ja varvastega joonistamine. Usun, et see päev, 16. jaanuaril jääb kauaks üheks lemmikumaks näituse avamiseks. Ja 7a klassi poiste esimene email ei unune vist iial - see oli armsalt asjalik, kuid kooli nime ei olnud. Selles koolis oli mu näitus tõesti oodatud.
Jaanuaris sain teada uskumatu arvamuse, et ma ei võigi nagu head teha, sest mul olevat niigi raske elu - olu. Kui see jõudis lõpuks mulle kohale, olin lihtsalt sõnatu. Kuid, kui saan ja suudan, siis teen ikka head, nii hästi või halvasti kui oskan, edasi.
Käisin lõppude lõpuks lasteaias. Mellistes, Mürakarude rühmas. Neil oli meelte nädal. Mängisime ja joonistasime kõik jalgadega. Lapsed proovisid sõita minu ratastooliga. Leidsime, et me oleme ühesugused :) Minu jaoks oli töiselt vahva päev.
Kindlasti, kui avanevad veel võimalused lastega töötada või vähemasti lastega olla ja neile midagi õpetada / jagada, võtan kahe käega vastu.
18. veebruaril panin näituse üles Ahjale Tuglase muuseumi. Kahjuks mul pole näituse lõpetamise pilte märtsist, kui kohtusin 6. klassi õpilasega.
Sünnipäev tõi mõned ootamatud üllatused, muidu oli vaikne. Ja kindlasti tumestas veebruari lõppu aimatav torm, mida ma tegelikult ei soovinud veel näha. Sulgesin silmad ja südame. Mängisin omaenda elu - oluga head mängu. Ma ei osanud jälle õigel ajal öelda, et nii see EI lähe...
Märts
Sai Tallinnas käia, kuid selleks, milleks läksin, jäin väga hiljaks. Mitte oma süül. Selleks on väga proosaline põhjus, kuid ma lubasin juba suve alguses iseendale, et ei hakka meenutama ega väga rääkima isikliku abistaja Siimu imelikke külgi ja pooli... Lihtsalt võin öelda, mitte kõik inimesed ei saa olla head ja turvalised isiklikud abistajad. Hea on see, et märkasin, et töösuhtes on miski väga viltu... Kui oleksin veel kinniste silmadega leebet ja lahket inimest ja tööandjat mänginud, siis mine tea, mis oleks minust tänaseks saanud... Ta jutus kõlasid minu jaoks hoiatavad noodid, nt mul olevat sotsiaalkorteris parem elada, kui omas kodus...
Aga püüdsin siiski talle häid võimalusi anda ... aprilli lõpuni... Siis sain aru, et minu mõõt on täis. Ja hiljaks jäin isiklik abistaja Siimuga igale poole.Ausalt ka, elu sees ei ole ma nii palju hilinenud, kui veebruaris - märtsis - aprillis. Mitte hilinemine tööle on juba esmane nõue tööandjal. Mõni hea hetk jääb siiski ka meelde, kuigi teiste abistajatega on häid hetki lugematul arvul rohkem
25. märtsil avasin Sargvere mõisas näituse. Õhtul oli hästi tore Maarjapunapäeva tähistamine. Muide, minu mõisapreili näitus oli Sargvere mõisas esimene näitus üleüldse.
Märtsis lõppes saagga smslaenuga, mis oli kestnud üle 5 aasta. Seda tänu võlanõustaja Üllele, kelle soovitusel kirjutasin palvekirja ja millele tuli ootamatult kiiresti mulle positiivne vastus. Kõik varasemad abipakkujad kahjuks ei osanud vajalike ja julgeid nõuandeid anda, mis tõttu nõiaringi probleem aina süvenes. Mul on "hea" meel, et suutsin smslaenu omakorda toetada 4 kordse tagasimaksega ning väga hea meel, et kiirlaenude reklaamid keelustatakse.
Vahel on siiski laenu vaja, kuid mitte kiirlaenude näol.
Olen rikkam ühe või kogunisti mitme kogemuse võrra, mis seotud röövlike kiirlaenudega. Suudan mõista neid, kel see murelik nõiaring on.
Aprill
Aprillis oli parim
hetk (taas)kohtumine Johannaga. Seekord teistes rollides, tööandja - töövõtja ehk kliendi - isikliku abistaja rollis. Olime kohtunud Olustveres 2013 psühhodraama konverentsil. Juba siis arvas Johanna, et tore oleks abistaja tööd natu proovida. Tänaseks on saanud natukesest juba pisut rohkem kui natu tööl olemine.Tänu isikliku abistaja Johanna leidmisele tuli minusse tagasi tasakaalulik mõistmine, et olen siiski omaenda elu boss :)
Käisime Maarjaga Tallinnas Invamessil. Kuid ka selle päeva plaanid läksid hoopis teisiti kui olime plaaninud. Esmalt juba sellepärast, et me mtü voldikud jäid printrimata. Martin kujundas taaskord tellitud töö hästi ilusti.
Sel päeval oli ka mitu üllatust, mida ma ei osanud uneski näha :)
Mai
oli aasta hullem kuu. Tõsiselt ma ei mäleta mitmeid aastaid nii hullu ja pingerikast kuud. Ka juuni oli seesugune, kuid olin suutnud end taas koguda ja lubasin iseendale jamadest ja muredest väljalülitamist. Sain aru, et kõiki teiste valikuid, otsuseid ja elusamme ei saa mina lahendada ega kaasa rääkija... Kõige kallimadki peavad oma elu ise elama. Otsustasin iseendana edasi toimetada, olla ennekõige endale jaoks olemas. Ainult saan olla vajalik ja kasulik vajalikul hetkel ka teistele, kes mind siis vajavad.
Leidsin end taas üles tänu jälle kahele mehele, kelledeta ei oleks ma täna see kes olen ja kes on mind läbi aastate ikka julgustanud ja toetanud üksteisest sõltumatult. Kaupole suur aitäh! Toomasele suur aitäh!
Otsustasin hakata käima pidevalt kontserditel, kinos jne - lihtsalt kultuurne olla rohkem. Mais kuulasin taas Urmas Alendri laule Taavi ja Kaiti esituses.
Mais, kui mul polnud mõned nädalad üldse mitte abistajat (Johanna läks praktikale jne), siis oli mulle toeks ja abikäeks Helena. Sai käia isegi Sauel psühhodraama gruppi eestvedamast.
Ja ka Märt toetas mind. Ja Signe.
Piretki.
Panen ikka ja jälle tähele, et head inimesed ilmuvad just täpselt õigel momendil välja ja nende abi võib olla nii vähene ja väikene, kuid see saab suureks ja viib sind elus sihikindlalt edasi....
Aitäh õigete hetkede inimesed!!
Selle aasta maid jääb meenutama ka üks kallistus...
Juuni
tõi mu juurde üllatuslikult oodatud isikliku abistaja Kristi. Kristist sai mu selle suve tüdruk :) Kristi on ainus isiklik abistaja, kellega julgesime töölepingu teha teineteist nägemata. Kuid me mõlemad ei kahetse seda vist... Mul on järjest raskem mõelda abistajate top 3-le - tüdrukuid on palju, kes ongi ühel real. Kindlasti on Kristi ja Margot rohkete suvetundide arvude tüdrukud ja mõlemad on parimad, nii nagu parimad Sandra, Pille, Vamps (tema küll noormees), Ave, Erika ja paljud teised... Edaspidi ma ei püüagi abistajaid reastada - võimatu lihtsalt :)
26. juunil ilmus artikkel Naistelehes.
http://www.naisteleht.ee/content/ratastooli-tiia-%C2%ABunistan-kellestki-kelle-olale-toetuda%C2%A0%C2%BB
Olin just mõelnud ja öelnud, et meedia on mind rahule jätnud. Mõtetöö töötab...
Jaanide aeg maalisin ilusama maali "Hooliv kallistus"
Sai viimaks rahulikult ja
Nüüd saan aru, miks veebruaris / märtsis peaaegu kogu remondivärk karjus tegelikult mulle näkku - sealt puudus absoluutselt südamerõõm ja soojus, lihtsalt oli salajane surve... Ja mina ise teekslesin momendiks oma rõõmu. Vähesed inimesed panid seda tähele, et minuga pole kõik korras...
Juuli
Soovitud suvekuu ja puhkus olid sajaga olemas. Lubasin natukene rohkem IAT tunde, isikliku abistaja Kristi töö oli suurepärane. Mina puhkasin ja töötasin samaaegselt.
Laulupidu.
Laulupeo öine rongkäik kesklinna tagasi - omamoodi elamus, mis jääb surmani meelde. Laulupeo elamusi ei ole võimalik sõnadesse panna, neid peab tundma. :))
Kahju, et Tantsupeo piletid "magasin" maha. Ise olin totu, mõtlesin liigkaua, kas olen Tantsupeole minemisele ikka tubli olnud. Totu mis Totu!!!
SDE suvepäevad "Halloo kosmos" Voorel, mille raames oli ka mu näitus. Kohvikus.
Esimest korda elus vist osalesin mälumängus. Läänemaa võistkonnas. See oli igati tore, et Neeme kutsus oma võistkonda lisaliikmena. Muidu ei oleks mul eriti midagi teha olnud. Aga jalkast ma ei teadnud ikka midagi :D
Tantsule võeti mind ka!
Kuigi, keda meelitasin mina tantsima, kui oli naiste valik - noormees ratastoolis - see naeratas ja keeras selja mulle... Noojaa, võib - olla, et ei olnud ta ratastoolis kunagi tantsinud... Aga mul oli lõbus!
Minu jaoks oli suve tähtis kuldvõtmekese päev. Waide motellis. Kahjuks kõik ei läinud nii nagu kavatsetud oli. Inimesed lihtsalt "kadusid" suvve!!! Kohale tulid 13-st neli inimest. Meiega oli ka Mäksa valla vallavanem Timo. Sellest päevast kirjutasin valla leheski: http://www.maksavald.ee/documents/121985/1464903/Meie_Kodu_august_2014www.pdf/65b34dcb-141c-4189-a139-4fe516f0c4e8
Näituse avamine Tervisekeskuses.
Nii nagu mina pidin harjuma Kihnu keelest arusaamisega, nii pidid nemad minu hääldusega harjuma - tegelikult meil polnudki suurt probleemi üksteisest arusaamisega. Vastupidi.
Aitäh Silverile ja Kristale, kes aitasid maale üles panna!
Tänu Kristile ujusin mitu suve tagant järele. Ületasin eelarvamuse piiri, et ma ei julge siinsamas, Kaagvere ujumiskohas Emajõkke minna. Tõsiselt, novembris sai siin kodus oldud ja elatud 25 aastat ning iga suvi olin korduvalt ujumiskohas niisama käinud, kuid eales polnud julgenud jõevoolu tõttu vette minna...
August
Käisime Maarjaga järjekordselt Sauel psühhodraama gruppi läbiviimas.
Mitmeid kordi sõitsin Elroni rongidega, mis on mugav. Ainult segadus piletitega on olnud suur nali.
Olin päev Valgas. Kuulasin Töövõimereformist arvamusi.
Torrmisel augustiõhtul olime Kristiga Jaan Tätte laulude lummuses.
Ja 22. augusti keset päeva kadus Kass Bongo...
Kurb...
Usun, et kirjutan Bongo raamatu sisse, kui uuel aastal ostan uue kallikese ehk arvuti...
Suur aitäh Kristi, et sain selle aasta suve muuta täpselt selliseks nagu igatsesin pärast poolaastat olnud hullumaja!
September
Kuu oluline sündmus oli Puuetega naiste foorum. Seal rääkisin oma kogemustest IAT-st.
Selles majas on Edithi soe ja hubane kodu, kus saan alati vajadusel Tallinnas öömaja. Aitäh!
Oktoober
Kuid armusin taas Kihnu :)
Ilmus Tiina Jõgeda koostatud raamat "Kiri iseendale", kuhu kirjutasin ka ühe kirja. Raamatus 20 kirja 20 inimeselt. Käisin raamatu esitlusel Viru Keskusse Rahva Raamatu poes. Aga ühte asja selle kirjaga seoses pole ma veel avalikult öelnud: nimelt sain Tiinalt märtsis emaili palumisega kirjutada - sain just siis motivatsiooni olemas veel olla, kui mul oli kohutav masendus, mida ma tegelikult ei soovinud tunnistada... Keegi ei pannud seda eriti tähelegi...
Veel käisin isikliku abistaja Triinuga onu Mihkli raamatu "Invavanaisa - Mihkel Aitsami lugu" esitlusel. Toompeal. Muide, seal viibisin elus esimest korda.
Kuu lõpus käisin konverentsil "Õigus väärikusele".
November
Artikkel "Õhtulehes"
http://www.ohtuleht.ee/603677/terve-elu-ratastoolis-veetnud-tiia-jarvpold-toohoivereformist-ei-saa-oodata-et-koik-sinu-jaoks-ara-kohandatakse-ise-tuleb-end-ka-kohandada-
Infotund Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis.
Kodus järjekordselt remondimöll. Suur tuba sai põranda.
Detsember
Ilmavalgust nägi mu kirjutatud pisi kogumik "Kuldvõtmekese IVT ehk Tiia isiklik abistaja teenus 15". Olin sellest ammu unistanud. Muidugi oleksin võinud rohkem ja paremini kirjutada... Aga hakkasin sügisel igavusest kirjutama, ja ei uskunudki, et see leiab nii suure meedia kaja.
Toimus kohtumine ja kogumiku esitlus Tartu Töötukassas, mis oli väga - väga meeldejääv.
Seejärel esitlesin koduvalla kohvikus "Käbitare", kuhu kutsus Urbo kohale ka Tallinna tv http://tallinnatv.eu/index.php/uudised/uudislood/1927-2014-12-09-tiia-jaervpold-uellitas-enda-kogemuse-pohjal-isikliku-abistaja-teenusest-raamatu
Vahel mõtlen, kas mulle on vaja kära ümberringi. See ainult üks näide paljudest, kuidas elus lihtsalt toime tulla. EI MIDAGI ERILIST!
Naudisin ka Ivo Linnat Peetri kirikus
Näitus AMIs
üleeilsest elab meil kiisu, kellel ei ole veel nime. Silveri musu.
Selline on olnud minu 2014. Kas olen teinud vähe või palju - mina ei tea. Vahel tundub , et aasta on olnud tühi, kohati kõle... Samas on olnud tohutult palju rõõmu, tegemisi... Kuigi ma ei ole armunud, on mu elus armastus. Kuigi ma olen sageli üksi, on mul palju uusi sõpru ja tuttavaid.
IAT tunde 1414 - ilus arv :) Arvestasin aga minimaalselt 1500 tunniga... Aitäh, mu head isiklikud abistajad! Aitäh, Diana ja Kaie ka, neid polegi siin nimetatud. Te käed ja jalad on olnud mulle väga tähtsad !
Õnn on, et pooleliolevaid asju saan jätkata uuel aastal :)
Küllap leiab mind ka tõelise armastus ;)
2 kommentaari:
väga vahva postitus! :)
:)
Postita kommentaar