Homme konverentsil "Õigus väärikusele"

Rahvus Raamatukogus.
Loodetavasti jõuan edukalt kohale.
Kuigi minekuplaan õige pisut muutus täna hommikul... Jõudsin juba ilusti - kenasti mõelda, et loobun väärikalt minemast. Aga on ju hästi minulik,  kui miskit väga soovin - siis saab lahendust leida...   ST et hommikuse rongile jõuda, siis pean täna õhtu  linna ööbima minema. Ja täpselt  nii see on!
Lihtsalt tänane isiklik abistaja, kellega pidin linna minema, jäi haigeks. Loomulikult soovin, et ta terveks saaks ja ma lubasin mõistva meelega tal mitte tööle tulla... Õnneks isiklik abistaja Kaie saab ka täna õhtul tulla  tööle ja hommegi olla.    Seega, saan siiski täna linna öömajja minna. Saan jälle usutavasti elektritaksoga sõita õhtul! Mulle meeldib muide elektritakso: hea hind, hea teenindus...
 
Sageli on niiviisi, et enne edukalt kohale jõudmist on sebimist palju! :) See ka minu moodi...  

Kohtume homme niisiis Tallinnas!

See kuu kolmandat korda pealinna... Täielik rallimine!

Küsimus MIKS

Mind kummitab aastaid - aastaid üks MIKS... Kindlasti olen sellest varemgi bloginud... Aga iga jumala kord, kui sõidan bussis/rongis uue isikliku abistajaga küsib ta minult: miks liikumispuudega inimese saatja/isiklik abistaja ei saa tasuta sõita, kuid nägemispuudega inimese saatja saab...
Ma ei oska MIKSile  vastata. Olen küll palju mõelnud. Ja sedagi, miks linnas saab ka liikumispuudega inimese saatja/isiklik abistaja tasuta,  aga maal ei saa...
Ise olen ise harjunud saatja/isikliku abistaja eest maaliinides maksma. Tegelikult ei ole olemas tasuta sõite!
Peaks uurima kellegilt targemalt.
Lõppude lõpuks.
Oleks vähemasti selgem.

Veel olen avastanud, kui osta sügava isiku bussipilet internetis, tuleb maksta teenustasu 1 eur.

Saan aru, et kõik ei saagi olla tasuta. Päris tasuta elamine ei ole iseseisvus ega oma raha eest vastutamine. Neid kahte asja praegu soovime ju rõhutada, mis peab tekkima,  kuid kindlasti on neid tänapäeva ühiskonnas, kellele on eurogi väga suur raha järsku ootamatult välja käia...     

Maailm...

... ei ole see, mis oli..
.
Ma pole eilsest Viljandi   tragöödiast ühtki sõna kirjutanud, kuigi minagi olen jahmatanud ja mõtlen kaasa...

Olen mõelnud oma kooliajale tagasi... Mul ei olnud hirmu kooli minna, ma austasin õpetajasid... Oli vahel probleeme nagu lastel ikka... Sõnadega sai kõik selgeks räägitud...
Ma ei tea tõesõna, mis on koolivägivald. Teatavasti käisin mitmes tavakoolis.
EHK tulekski teistsuguseid lapsi rohkem kokku panna, et lastel saaks olema rohkem üksteise suhtes mõistmist ja sallimist... EHK oleks vaja erivajadustega õpetajaid vaja...
Mina usun, et koolielu ei ole veel hukkas...
Tänaval võib ka kõike juhtuda...
Koduski...
Kas emadel - isadel on aega lastele... Mitte mööda minnes küsida, kuidas läheb...
Kas lapsed julgevad ja oskavad rääkida...
Mäletan lapsepõlvest õhtuseid söömaaegu, kus me pere istus laua ümber ja igaüks rääkis. Ütles oma arvamuse. Ka mina, kuigi olin viiene kuuene...
Praegu ei saa kuidagi paljudel juhtudel laua taha söömagi...

Ja vanaaja multikad - oojaa, mõnd mäletan  siiani...
Uuema aja multifilme ma ausalt ei soovigi vaadata... Olen vana... Ma ei ole päris kindel, et siin vanadus mängib rolli...

Maailm ei ole see, mis oli eile... Ja homme pole see, mis täna...
Maailmas on miskit viltu. Kuid maailm pole hukkas.
Maailm on siiski parim paik elamiseks... Sest mingil teisel planeedil ei ole ju meid , inimesi ning võib näida seepärast parem, kuid sinna me ju ei pääse... Õnneks või kahjuks...

Armastust võiks küll maailmas rohkem olla.        

Psühhodraama info

Meie -  minu ja Maarja juhitav - grupp saab taas kokku

15. novembril kell 13.00 - 19.00

Saue Päevakeskuses

Me soovime anda grupiliikmetele julgustust usaldada omaenda loovust. Kasutame selleks psühhodraama meetodeid.

Ootame vanu ja uusi grupiliikmeid ja huvilisi. Ootame neidki, kes veel ei teagi, mis on psühhodraama. Kõige olulisem soov, mis peaks tulijal olema, on soov, et kohtuda iseenda ja teistega ning see läbi hakata iseend rohkem usaldama.  Grupis on vabu kohti.

Osavõtt 15 €.

Infot juurde minult tiia.jarvpold@gmail.com ja/või Maarjalt mkaplinski@gmail.com

Nüüd kindel...

... et selle nädala lõpus algab taas me maalimisühingu jõulukampaania. Loodan südamest, et see aasta saab olema rohkem mõistmist! Et ma ei saaks ühtki negatiivset emaili, kus lubatakse mind lihtsalt kunstitöö eest tappa... Eelmine  aasta sain  just niisugune emaili. Kehitasin õlgu. Vajutasin "delete" nuppu... Tegelikult juba eelmine aasta oli hästi positiivne vastukaja me jõulukampaaniale! See parim töötasu!
Ütlen kohe, et minu kaart on ikka veel puudu. Küllap teised ülemaailmse ühingu kunstnikud on minust paremad :)  Pole hullu, usun, et minu aeg tuleb varsti! Ja kaardita ma siiski ei olegi. Kõige kallimad said kingituseks eelmiseks uusaastaks minu kaardi, mille kujundas imeilusti Martin :) Ja mine tea, mis see aasta veel toob ja loob ;)  
Selle aasta kunstitooteid  saate näha ja tellida/osta http://sjkkirjastus.ee/?doc=10014

Kunstiga rõõmu tegemine on kunstnike töö!
Saadetise saamisega postkasti ei ole kohustust midagi osta. Kui ei ole soovi ega huvi, siis võib julgesti kaardid sinna paika jätta.

... et me kodumaja ette tulebki maantee :( Täna hommikul hakkasid muruplatsil tööd pihta... Kaagvere kool ehitab juurde... Aga miks on uut teed vana teed kõrvale vaja  - seda ma ei ole poolteist aastat vist juba mõistnud ja seda ei hakkagi vist iial mõistma... Pihlakad kiskus kopp jõhkralt välja... Laste väike mänguväljak kadunud... 
Kaagvere ei ole see, mis oli...
Kurb.
Tulin siia peikaga 25 aastat tagasi oktoobris lõpus -  novembri alguses... Kõik tundus juba kodune... Lootsin, et siin ei saa olema suurt teed otse maja ees... Kuigi teed ju olid....

Mollutamise laupäevaõhtu. Imepisike tähelepanek.

Ma ei viitsi hetkel miskit teha.
Kirjutan uute kalender - märkmiku sünnipäevi näiteks. Ja mitu aastat on mul kirjutada iga kuupäeva juurde hea. Näiteks 25. oktoober hea - ja ongi tõesti hea. Täna oli hea rahulik päev. :)
See on väikene positiivne nipp iseenda jaoks.
Ja kui ongi päevas miskit väga halvasti olnud, siis see ei jää domineerima - tuleb vaadata   vaid märkmiku ja meenub natuke headki :)

Öösel kella keeramine.
Ei meeldi.
Ei meeldi õhtune pimenemine. Muu mind ei häirigi.

Reedel lähen jälle Tallinna. Konverentsile "Õigus väärikusele". Registeerimislehel aga häiris kuidagi seekord, kas lähen ratastooliga... Sorry, kuid ratastool ei ole mu kaaslane! :) Ratastool on vaid abivahend, milleta ei saa. Saan suurepäraselt aru, et teada on vaja. Küsida   saab ilusti teisiti ka: kas olete ratastoolis või muul taolisel viisil. Ja vastus kõlaks: jah, olen ratastoolis ja mind abistab isiklik abistaja.
See oleks väärikas küsimus ja vastus!  
Või ajan pilli lõhki :)

Nii tore

Eile sain nö aidata (nõustasin) esmakordselt rollimängu. Kuigi ise ei ole iialgi larpil käinud. See oli minu jaoks uus kogemus. Külma vette hüppamine :)
Sain aru, et nii tore on ka algavaid suurte inimeste mõtlema panevade mängude töötube ettevalmistada. Alati ei saa tegeleda päris probleemidega. Ja larpil ja psühhodraamal on sarnaseid jooni - siis miks mitte anda häid mõtteid mängujuhile, et mäng hästi õnnestuks.

Täna kohtusin sõbranna Kristaga.  Me polnud vist aasta näinud, kuigi oleme sõbrannad olnud peaaegu eluaeg. Krista pani mulle südamele, et poliitika ei sobi minule. Õigus tal! Suur poliitika ei sobi tõesti mulle. Tean. Aga vahel on hea seda arvamust kuulda kellegilt teiselt :) Aga ma arvan siiski, et pisikene poliitik peitub igas ühes meis.
Jään siiski enda juurde ja reale.

Muide, järjest enam klienditeenindajatest kuulavad ikkagi mind. Tasku "Rahva Raamatu" poes nt oli eile imetore mees - müüja. "Kiri iseendale" on Rahva Raamatus täitsa olemas! Ja minu meeles normaalse hinnaga. Facebookis on küsitud, kus raamat müüa ja mis hind.

Eile võttis Vana - Kastrest mikrobuss meid Johannaga peale. Tuli kaks mikrobussi järjest. Ehmatasin juba, et jääb linna minemata... kuid ei tulnud teise mikrobussijuhiga ühtki probleemi: tulge. Ratastool mahtus istme vahele. Juht oli üldse sõbralik. Järgmises peatuses ootas sõirjat, kes oli jooksmas ning bussi jõudes palus andeks, et ta on purjus... See purjus mees oli kuidagi isegi sümpaatne, arvatavasti - ma arvan nii - et tal oli mingi mure... Tavaliselt ma nii ei mõtle, alkoholi ei saa olla vabandus...       

Esimest korda elus...

... on mul olla täna piinlik olla puudega inimene.
Ausalt!
Lugedes/kuuldes pressiteadet "Puudega inimeste esinduorganisatsioonid, omastehooldajad ja nende toetajad ei näe mõtet hea tahte leppe koostamises ja sõlmises aktiivselt osaleda." 
Andke andeks, mina olen isiklikult teisel seisukohal kogu selle Töövõimereformi  probleemis! Kogu negatiivsus, mis on  nii väsitav...
Mina kavatsen maksu mis maksab edasi elada aktiivselt, kuigi ma millegipärast arvan nüüd, et järgnevatel lähiaastatel saab see hoopis keerulisem ja raskem...
Kordan veelkord oma arvamust, et kõik hea ei saa tulla võluvitsa väel. Tuleb isegi miskit positiivselt vastu anda, näidata...

Mind on siiski vaid üks ja ainus.
Õnneks saan üheainsana muuta omaenda maailma paremaks.

Ma ei kuulu hallimassi.
Ei suuda seda. 

Enda teha ja valik on palju...

Tänaseks tean, et mitmed asjad sujuvalt plaanipäraselt. Kindlasti soovid ja plaanid ei saa täituda n ö üle öö. Seda ma aga ei taha ega unistadagi. Vahel siiski ei tohi liiga suurelt unistada või absurdselt suurelt!
Loodetavasti saan õigepea video tegemistele nõu või/ja võib - olla rohkemgi. Rohkem ei ütle hetkel. Egas  ma isegi ei tea väga rohkem. Igatahes veendusin taas, et alati blogi (loe: räägi inimestega!) ja asjad hakkavad mingil hetkel taas ootamatul kombel edasi liikuma :) Isegi  siis, kui kahtled...

Kindlasti saab aasta viimased kuud tegusad. Töised.

Kuigi eile helistati SDE-st, et tule homme Tartu koosolekule. Üleüleeile potsatas postkasti kutse tulevikugrupi nõustamisprogrammi teabepäevale, mis toimus täna Tallinnas.
Noo kuulge, isegi siis, kui saaksin joosta igale poole, ei suudaks jõuda kõikjale, kuhu tahaksin minnagi - võib ju olla, et mul on omad plaanidki tehtud juba. Ja teiseks takistuseks on ikkagi isikliku abistaja puudumine vajalikul ajal. VB homme ehk lähekski koosolekule, kuid tõesti homme pole ühtegi isikliku abistajat käepärast. Seega, mulle meeldiks, kui öeldakse ja saadetakse kutseid pisut rohkem ette...
Veel olen mõelnud, et igas tegevuses, mida teen või püüan teha,  peaks olema selle tegevusega tegelev isiklik abistaja mul. Nt kuna olen SDE liige, siis võiks olla ka SDE -ga seotud isiklik abistaja. Päriselt! Siis ei tekki probleemi ega küsimusi, miks soovin poliitikaga ka vahetevahel tegeleda. (Kuigi suurt poliitikat ma siiski ei suuda ega soovi teha, pole minu teema...Vähemasti siiani on  see nii.) Suvel oli näiteks see endastmõistetav, et läksin erakonna üristustel, sest Kristi sai aru.... Arvan, et mul endal tuleb teadlikult silmad lahti hoida, et ehk leida omas piirkonnas isiklik abistaja ja siis ehk hakata mõelda ka kuhugile kandideerimisele.       

Siiski tegemisi palju.
Novembris saab tegelda psühhodraamaga.
Arvatavasti saab olema veel näituse ülespanek lähiajal.
Kodus olles püüan jagada töö ja kodutoimetuste ja puhkeaega. Ka see on omamoodi iseenda teostuse kunst! Pagana kerge on igal hommikul mõelda, et täna ma ei tööta, sest olen ju kodus ja ei pea ju alati tööd tegema... Mina küll tihtilugu mõtlen sedasi. KUID samas tean hästi, kes ei tööta, see šampust ei joo. Isegi mitte ei söö!

Viimasel ajal läheb mõte sageli tööreformile. Ma olen sageli hämmingus ja nõutu... Mul on Töötukassast pisut kahju. Tõsiselt. Olen ise tööandjana suhelnud Tartu Töökassaga mitmel mitmel korral ning teinud seal infotundigi. Mul ei ole olnud Töötukassas mõistmisega probleeme.  Tõsi, on olnud töövõtjate asjaajamisel minu kui tööandja poolseid apsakaid, kuid ka siis jäime mõlemapoolselt rahulikuks ja ajasime asjad korda. Huvitav, kas siis puudega tööandja on samm eespool kui puudega töövõtja? :)
Küll olen näinud töö otsijaid, kes arvatavasti ei leia kunagi endale sobivat tööd. On neidki nähtud,  kes unistavad puudest - siis ei peagi ju  ametlikult tööd tegema, aga raha saab ja sotsiaalseid garantiid...
Mõtlen, peaksin ise ka töö otsijana minema Töötukassasse ja nendega sel viisil suhtlema. Mitte ei tahaks uskuda, et Töötukassa on nagu kurjajuur... kes ei olegi puudega inimestest huvitatud... Samas ei saaks kõike veeretada neile.
Töö tegemise soov peaks ikka esmalt inimese sees olema. Loomulikult peab olema kindlasti hea suhtlemisoskus ja samuti iseenda tundmine.
Muidugi Töötukassa minnes tean jälle, mida mina soovin. Kardan, et just neid soove on Töötukassal raske mulle pakkuda. Seda enam, et tean sedagi, mida ma ei saaks teha ja mida siiski saaks teha... :) Ja siit tuleb mul kohe uus küsimus:
kui mul on väga kindel soov ja eesmärk, mida teha, kas siis ongi vaja minna ilmtingimata Töötukassasse?

 Usun, et jõuluks ostan uue kallikese. Saan rohkem ja paremini ja kiiremini kirjutada. St tööd teha.
Ma olen parimates aastates ja mul pole aega oodata, kuna mingi reform mind aitab kuhugi heaolule :) Ja lõppude lõpuks, elu on muutunud tundmatuseni paremaks - ärgem sedagi unustame. Võib nõuda veel, mida iganes, kuid kas on siin maailmas miskit uut... Pigem rääkida, mida veel paremaks samm - sammult muuta.
Mida mina tõesti soovin, on RAHU :)

Nüüd hakkan pussima järgmise aasta IAT eelarvet...   Ja siis maalima...

Aeg nagu seisaks...

... Mõnel minutil...
See tunne on olnud mul alati. Igal sügisel eriti.  Sügisõhtuti eriti. Lapsest saadik.
Kõik tundub olevat olnud. Igav. Tavaline. Uut miskit ei tule. Inimesed kuidagi kiirustades lähevad üksteisest ükskõikselt mööda. Naeratavad. Armastavad.
Aga mis nad tegelikult tunnevad...
Tean, et mina olen sageli üksi. Ja see tegi ennemini salamisi täitsa haiget. Kuid ma ei näitanud seda tunnet välja. Keegi ei oleks seda mõistnud. Sest nad oleks teinud petliku näo (ka iseendale), et nad ei suuda mõista, kuidas üksindust tunnen...
Nüüd olen üksinduse  tunde oma olemise sõbraks võtnud. Ja julgen vahel öelda, et olengi üksi. Üksinda. Üksildane.
 Mõnikord kogunisti meeldib see.
Õpetab kuidagi iseenda sisse vaatama.
         

Millest ma soovisin tegelikult blogida, ma ei mäleta täpselt...

Paari nädalane väike võlg foorumist

Olen lubanud kirjutada ka puudega naiste foorumist, mis toimus 27. septembril Tallinnas. Kokkuvõtet ettekannete põhjal saate lugeda EPNÜL lehelt http://www.epnu.ee/ .

Enda poolt võin lisada, et päev oli lühike nii paljude tõsiste probleemide arutamiseks/rääkimiseks. Ettekanded olid tõesti väga sügavad. Ma usun, et esmakordselt tuli avalikult teemaks, kuidas on võimalik (või ei ole võimalik) puudega naistel last lapsendada. (Mul meenus kohe enda juhtum, kuidas inimesed ei mõistnud, kuidas saan pakkuda ühele lapsele kodusoojust ja mõistmist, kui mul olevat niigi raske... Ma pole sellest eriti kirjutanud. See laps, või mis laps ta enam on, on lihtsalt noor sõber... Ma ei soovinud lapsendada... Foorumi laua taga kujutasin omaette, milline "lahing" tuleks lapsendamisega...) Salamisi on ikka sellest räägitud ja arutatud.  
Ütlen kohe, et mina olen valmis mõnele lapsele ikka jälle kodusoojust pakkuma, kui keegi satub mu teele ja vajab hetkel kedagi, kes teda mõistab. Mind EI huvita, mis raskust keegi mul näeb!

Kahju, et foorumil väga ei näinud uusi võõraid nägusid. Kurb kuidagi, et tõsistest asjadest rääkivad ja kuulavad ikka need, kes on seda teinud aastaid...

EPNÜL on usutavasti ainus organisatsioon,  kes räägib muust kui puuded, räägib  naiseks olemisest, seksuaalsusest... kuid ka pahurpoolest nagu ka vägivallast.
See on elu.

Võiksin foorumist pikalt blogida. Meil Maarjaga on soov hakata tegema teemaõhtuid just foorumi teemadest.

Aitäh isiklik abistaja Johanna, kelle abiga sain osaleda tähtsal üritusel!

PS.  Kuigi näib nagu ei oleks Eestis miskit suurt veel ära tehtud puudega naiste ja ka meeste jaoks, siiski tundub mulle, et elatakse ka selle vähesega, mis meil on. Ollakse naine, emad, vanaemad... püüeldakse õppida, töötada ja teisi mõista...
Just foorumi päeval sai minu pesamuna 20 - see on ju suur rõõm ka emale... :)

Vajan...

... võimalikult kiiresti oskuslikku videotegijast naist - meest, ühe töösuhte eesmärgil, mis võiks kesta vaheaegadega paar päeva. Silmavärv, kinganumber ja seksuaalne orientatsioon tähtsust ei oma. Töötasuks kindlasti kolm hästi pikka pai.

Ja asi on naljast kaugel, sest mul ei ole tööasjadega nalja teha.

Tõsisemalt, mul on olnud mõtetes juba mõned aastad teha üks video argipäevast. Rohkem ei sooviks ma praegu üksik asju  täpsustada. Kindlasti pöördun taas mõnda kooli,  ehk saab keegi tudeng praktikat selle tööga teha :) Tuletan end meelde ka taas Tartu Kõrgemasse Kunstikooli - sealt ootan teist vastust vist varsti kaks aastat... Kaua võib lihtsalt videost unistada ja mõelda, tuleb hakata tõsiselt tegutsema! Ja alati ei ole olematu eelarvegi takistuseks tegude alustamiseks...

Usun, et suudame Maarjaga veel enne jõule teha ühe teema õhtu, kuhu oleks just see video väga vaja...

Huvi korral, palun pöörduda minu poole tiia.jarvpold@gmail.com või facebook´i sõnum.
  
Ootan rõõmuga!

72. esimese tööpäeva õpetus jälle tehtud!

Jäin mõtlema, kui mitu korda olen õpetanud tüdrukute ja noormeestele esimest korda isikliku abistaja tööd? Kindlasti 72 korda + veel lugematul arvul proovipäevi. Seda arvu ma ei teagi, mitu inimest pole proovipäevast kaugemale jõudnud... Kuid kindlasti on esimesi tööpäevi olnud juba 72. Mõnedele inimestele on jäänud esimene tööpäev viimasekski. Järelikult polnud see töö neile see töö! Paljud on olnud aga mitmeid kordi mu isiklik abistaja ning mitte aind mulle, mõni tüdruk on olnud välismaal isiklik abistaja. 
See isikliku abistaja väljaõppe on tegelikult ka suhteliselt suur vastutusrikas töö. Uskuge mind! Kuid  see töö ei lähe ju kuskile kirja... Kui siis, siis vaid minu oma elulukku :)

Täna tegi isiklik abistaja Kaie esimese tööpäeva. Usun, et temast saab ka tubli isiklik abistaja ja minu inimene. 

Teate, kui vahva tunne on noorele anda julgelt pisiasjugi teha, mida ta ei ole mitte kunagi teinud.  :) Samal ajal saates ikka oma igapäeva elu elada. Ja pärast  isikliku abistajalt kuuldes rõõmsat hüüet: see oli mulle uus kogemus, ma polnud seda ennem teinud. Aga ta tuli toime! Täna kuulsin seda hüüet kolmel - neljal korral.
Loomulikult kõiki häid abistaja nippe ei saa selgeks esimese päevaga. Usun siiski, et isiklikul abistajal peab olema anne nagu igal teisel ametis, muidu ei saa seda tööd südamega teha :)

Mind ennast ajab naerma, kui nii mõnigi tüdruk ütleb, et olen liialt lahke boss :D  Võib - olla, et olengi, kuid suhtlen siiski n ö omaenda käte  ja jalgadega :) Ma ei saa ju mitte vajadusel karjuda või mis iganes. Isiklik abistaja on eelkõige inimene!

Raamatude esitluste pilte 6. ja 8. oktoobril

Nimelt EI läinud ehk elu tahab elamist ehk uksekellast!

Ma ei läinud nimelt meeleavaldusele. Ei soovinudki minna... Sest minu elureform tahtis täna omasoodu elamist. Kuna mind pole mitu nädalat korralikult kodus olnud, siis koristasin  elamist, tegin ka TÖÖD st maalisin. Oleks jõudnud veel ehk ka kirjutada, kuid jagasime Silveriga jälle kallikest st  arvutit. Egas ma väga ei soovinudki kallikeses olla - mul oli muud teha... Kõike nagunii ei saa teha ühe päevaga :)

Miks ma ei soovinud minna töövõimereformi meeleavaldusele? Põhjus lihtne. Ma ei saa aru, mida konkreetselt  nõuti. Minu jaoks on see nõudmine väga laia hõlmaline. Mul on tunne, et puudega inimene ei julge täna elada, ammugi unistada oma elust .. Olen poolt, et  reformi peab veel väga palju läbi mõtlema, kuid üks reform EI pane inimest säravalt elama. Paraku on see   nii! Alati jääks reformis midagi vajaka.

Kui jagada oma kogemusi, siis kui mõelda järgmise nädalale, siis möödub 26 aastat uksekella helinast, mis muutis kogu elu mul. Mul polnud aimugi mingitest ligipääsudest ega reformidest, kuid julgesin armuda, otsustada õppida psühholoogiat (mitte majandust, mida ma juba muide õppisin!), rasedaks jääda, mehele minna ja ka lahku... kogeda midagi sellist, mida paljud õnneks ja kahjuks ei olegi iial kogenud. Rõõme ja muresid, südamevalu ja siiski õnne.
Palju enne seda uksekella, õpetati mind tööd armastama. Ja olema ka vastuandja, mitte vaid teiste ärakasutaja.  Kuigi olin teistsugune, kasvatati kui tavalist last, kes peab toime tulema ja ka iseenda eest vastutama.
Pärast üksi jäämist eelmisel sajandil olen koguaeg midagi teinud. Hooldekodust tagasi oma koju tulla. Psühhodraamat õppinud ja hakkanud tasakesi koolitama, raamatu kirjutanud, saanud kunstnikuks... Mõnel hetkel ka armunud, kuid nendest olen suhteliselt vaikinud ;)  Olen ema... Kohus jäi saamatuks, mina mitte... Olen käinud ka juhtumikorraldajaga jutu ajamas - sealt sain omamoodi positiivse vastuse: olin raske ja esimene juhtum, kes teadis, mida soovib. Olen tegelenud ka võrkturundusega, mis mulle siiski ei meeldinud - pole mu jaoks ning nii see ongi. 
Mul on tunne, et olen elanud.    
Kui see ei ole elamine, siis öelge, mis siis see on :)
Elamisreform ;)
Vahel piisab sünnihetkest, et hakata elu sajaga elama.
Vahel lisab sädet elule juurde üks uksekellahelin.
Ja siis veel laste naeratused.
Hooldekodus öeldi 15 aastat tagasi, et oota siin veel ehk aasta kaks - ehk siis muutub seadustega elu paremaks ja saad koos lastega oma elamise ja oma elu... Jumal tänatud, ma ei jäänud ootama!  Vastasel korral ei oleks mina täna see, kes olen.  Päris tõsiselt.
Ma arvan siiski jätkuvalt: kõik algab iseendast ja ka kodunt. Mitte Toompealt ega reformidest. 

Loomulikult oleks olnud täna tänaval uhke joonistada mul ja öelda: ma ei joonistaks täna, kui mul poleks isikliku abistaja teenust. Arvan, et natuke positiivsust mõjub alati paremini kui lihtsalt näidata, et  mul on kuradi raske.
Ega  mul ka elamine linnulennult ei ole olnud ega tule! Nagu võib näida.

Nõrgemaid tuleb kaitsta. See on kindel.
Kuid mina soovin küll head heaolu riiki, mitte head hoolekandesüsteemi. Siin on vahe. Miks ma peaksin tahtma sõita kalli - kalli invataksoga, kui on olemas madalad (ja odavad) trammid  näiteks (kui see vaid sõidaks koguaeg!). Jäägu tõesti invatakso neile, kes tõesti seda  vajavad.
Ja tööle minnes, oleks ikka hea teada ka iseendal, mida sina soovid ja suudad. Ma olen mõelnud, et kassapidajaks ma ei läheks eal, kuigi arvan, et saaksin hakkama, kui kassa oleks mu jalgadele kohandatud - see ei ole see, mida soovin. Mina soovin tõesti olla kunstnik, kirjutaja ja koolitaja/aitaja ehk nõustaja ning vajan vaid IAT-d.

Muide, kui poleks olnud seda üht uksekella, siis suure tõenäosusega ma ei kannaks mitte kunagi praegu mini!  
Olen tänulik, et exabikaasa julges uksekella vajutada tol ilusal oktoobripäeva hommikupoolikul.  :) See, mis tuli ja oli, seda ei teadnud mitte keegi ju ette ja õnneks ei teadnud!

Mis homme toob...
Ei tea.
Usun, et head ikka :)

Jälle paljust

Viimaks taas mõnusasti kodus! Alles täna varahommikul jõudsin... Lahe oli soojas vihmasajus läbi Tartu bussijaama joosta... Tegelikult sõitsime suuremast ajast Johannaga bussiga, kui jooksime. Siiski varahommikust Tartut näen harva. Täna nautisin.

Esmaspäev ja kolmapäev olin siis Tallinnas. Muul ajal Tartus. Lihtsalt ei olnud mõttekas mõneks tunniks koju sõita vahe peal. Eile oli asjalik tore päev.
Eile kohtusin oma kolmanda isikliku  abistaja Kaiega. Mul sel sügisel niisiis kolm isiklikku abistajat. Nüüd on küll rahu majas :) Nüüd peaksin saama kõik tehtud, mis tõsiselt soovin. Ja mu tublid tüdrukud peaksid ka saama peale töö tegemise õppida ja muud teha :)

Kolmapäeval käisin "Invavanaisa - Mihkell AqItsami lugu" esitlusel. Üritus oli väga armas.  Onu Mihkel oli ikka uskumatu Inimene :) Arvan siiski, et ta ise ei võtnud end uskumatu Inimesena. Mihkel elas lihtsalt iseendana ja andis endast parima!

Esmaspäeval oli aga "Kiri iseendale" esitlus. Usun, et selleski raamatust uskumatud tublid ja andekad ja töökad inimesed. Mulle isiklikult väga meeldib Tiina minu tutvutus enne mu kirja: jalgadega maalija. :) (Ma ei olegi lõpuks ratastooli - Tiia! Muide, mul on ammu mõttes muuta ka blogi aadresski... Sest ratastooli - Tiiat pole enam ammu, on vaid Tiia, kes on ratastoolis ;))
Soovitan raamatut osta ja lugeda! Avastada taas inimesi, kes  on meile nagu tuttavad, kuid kas ikka on... Jaagup Kreem, Viivi Luik, Lauri Leesi... Iseendale on kirja kirjutanud kakskümmend inimest.

Keset Tallinnat öeldi täiesti võõra daami poolt, et mul olevat äge soeng. Seega, enam ei nähta puudeid ega ratastooli, vaid soengut! See on sallimises tõsine samm edasi. Uskuge mind!
Ja veel öeldi üllatuslikult, et mul on sama  naeratus, mis oli "Ratastoolitantsu" ajal :) Seda enam, et me polnud kohtunud umbes 27...28 aastat...
 
Loodan, et peagi saan ka riputada pilte Tallinnast.

Aitäh Diana ja Triin! Tänu teile sain kaks päeva järgemööda sõita Tallinn - Tartu vahet.

Nüüd on natu aega kodus toimetada. Maalida. Kirjutada. Pesta pesu ja nõusid, koristada. Tegelda psühhodraamaga ja IAT kogumikuga. Olla lihtsalt. Mõelda murede ja rõõmudele.

PS. Andke andeks need, kellele tagasi pole esmaspäevast helistanud! Elisa probleem... Ja ma ei olnud ka viis päeva eriti arvutis... Ma pole kadunud! :)

Täna - homme Tallinn... Õpside päevaks...

Õhtul sõidan jälle Tallinna. Seekord üksi s o abistajata. Muidu ei mängi see sõit välja. Diana tuleb vastu, Johanna aitab bussile. Olen rahul ja rõõmus - saan bussis olla ise omaette :) Selliseid hetki on ju mul harva. Igatsen aga neid...
Natuke pabistan ka nagu ikka.

Homme olen "Kiri iseendale" esitlusel Viru keskuse Rahva Raamatu poes.

Täna soovin õpetajatele hästi palju kannatust ja häid õpilasi! Ma olen  järjest rohkem tänulik oma eesti keele õpetajale Sale Jannestele, kes pani mind lihtsalt kirjutama. :) See on mulle suurepärane edu ja väljakutse, enda teostus...

Täna 49 aastat tagasi oli vist õues +22. Meenus vanemate jutt, meenutused... Tol kaugel päeval oli ka pulmanukk Tiia, kelle nime mina ju kannan... :)
  
Loodan, et uuel nädalal jõuan ka lõpuks foorumis blogida... 

Taas armumine Kihnu

Kolmapäevahommikul veel unine, kuid Kihnu ärevus juba  

Munalaiu sadamas

Isikliku abistaja Triinuga

                                              Pildistaja Silveri vari. :)

 

Laeva Amalie kajutis.  Kapten aitas ilusti kreedtrepist alla ratastooliga, kuigi see oli jube hirmus... Palju kergem ja turvalisem oli, kui Silver viis tooli ja mind eraldi üles ja eile ka alla. Tekil oleks olnud seekord juba jahe. Eile eriti. Olime kõik merehaiged.

Minu õhtusöök. Laps ikka teab, kui mamps ei oska poes valida, siis tuleb kooki osta :D 

Meie puhkemaja üks öö :) Mõtlen, et ehk lähen sinna ka pidu pidama  näiteks veebruaris...

Maalid on taas kodus. Seekord ei saanudki kohvrit tassida ... Ees ootab uus näitus ja seiklus...

Aitäh Kihnu rahvas!