Kallid sõbrad, nüüd on küll miskit mööda mõistmine... Mul on kahju, et see on juhtunud... Tõesti kahju. Võin ju olla süüdi, et ma ei oska loomi nii armastada nagu suured loomade armastajad, kuid siiski olen andnud parima Bongole - muidu ehk ta täna ei elakski... Ja see, et ta pärast väga rasket haigust praegu veel kassielu, see nagu kaob taha plaani. Nähakse üht: kuidas mina ei hooli kassist... Kuidagi kurb on.
Esimene kord kahetsen, et olen kirjutanud Bongost ... Üldse bloginud... Ja väga rõõmsasti, jättes probleemid ja kurvameelsuse enda teada... Ega ei teata, mis oli opipäeval näiteks... kuidas öeldi, aga see on vaid kass... Kuidas kartsin, et vajalik opp jääb tegemata, sest hilinesin Bongoga arstile ligi 4 tundi... Õnneks dr Kääramees sai aru ja võttis Kass Bongo ikka suure hilinemisega hammaste opile... Mul oli nutumaik suus...
Ma ei ole harjunud halbastest asjadest kirjutama... Selline olengi!
Seda, et Bongo sai lapsed, püüdsin kirjutada hoopis muus mõttes. Olime lubanud mõelda vahel siiski, milline kassiemme võiks Bongo kordki olla... Ei osanud ette näha, et ta ei oskagi kassiemme olla... Tõsi, kirjutasin kassilastest julmalt, kuigi minu soov ei olnudki, et kohe magama panna... VB aga reklaamisin liiga vara, kes soovib... Meie Bongo tuli küll pesakonnast. kust Silver soovis kassipoisi. Õnneks sai kodu kassitüdruk Bongo, kes oli siis alles paarinädalane. Kassipoiss elas paarinädalaseks, ja tema surm oli küll õudsus... ja jäigi saamata..
Veel ei osanud mina mai alguses ette näha, et ühe hetkega elu keerab pea peale ja Kass Bongo läheb suvitama...
Arvamusi võib ikka öelda, kuid enne kui hakata nt süüdistama või oma arvamusi ütlema, võiks mõelda, kas tean kõiki üksikasju ja ehk Tiia vajanud minugi abi... Tagant järele oleme ju targad! Muide, oma elu kogemusi on kõige parem jagada, need ei tee üldjuhul kellelegi ülekohut...
Arvan, et enam Kass Bongost ei kirjuta. See ei tähenda, et teda vähem armastaksin - vastupidi hoopis. Ma usun, et blogi ega ka facebook ei ole päris elu!
3 kommentaari:
Pole hullu, Tiia, loomaarmastajate hulgas on palju fanaatikuid, kes muu hulgas teavad täpselt seda, kuida sloomade eest tuleb hoolitseda-vastutada - aga kipuvad reaalsusest teinekord mööda vaatama. Selles neil muidugi õigus, et arvestades koduta kasside hulka Eestis ei ole kuigi arukas kassipoegi juurde toota - hea oleks Bongole siiski ka steriliseerimisopp teha. Samas ma tean, kui palju see maksab - ega pole lihtne sellist raha kokku saada. Ehk peaks mingit korjandust proovima - mõni naagunii ütleb, et kerjamine, aga ega teiste inimeste arvamuse järgi saagi oma elu elada. Püüa nähvajatel mitte oma tuju rikkuda lasta! Ja pai Bongole.
Mari, blogilugeja iidamast-aadamat saati
Aitäh toetuse eest, Mari!
Mina olen sellega täiesti nõus, et kodutuid kasse on palju jne. Lihtsalt need Bongo lapsed ei oleks kindlasti ilma peale jäänud... Tegelikult meil kõikidel oli ja on kurb, et ta lihtsalt ei osanud hea ja hoolitsev kassimamma, kui kord juba sai rõõmu tunda... See uskumatu , kuid samas pole ka. On ikka kuulda, kuidas looma mammad hülgavad oma lapsi... Ja nüüd postkasti sain kirju, et nt koeradki vahel ei oska esimeste lastega mitte midagi teha - järgmistega aga küll.
Mõtleme, et Bongol lihtsalt ei olegi emalikku vaistu, sest kasulapski oli talle liigne... Midagi pole parata! Kass Bongo on kass, kes kõnnib omapäi :)
Opile oleme loomulikult mõelnud ja mõtleme nüüd... Korjandust ma ei tee enam, sest hambaopile juba tegime ja suur aitäh, kes siis mõistsid opi tähtsust. Steriliseerimisopi raha saab meil olema... :)
Kindlasi saab pai Bongole edasi andnud!
Postita kommentaar