Käisin niisiis laupäeval Valgas tööreformi seminaril, kuigi räägiti ka toidupanga muredest ja rõõmudest. Minu meelest on hirm see, mis ei lase uuel võimalusel valutult tulla.
Kuidagi ei tahetud arusaada, kuidas on võimalik töövõimekust hinnata paberi järgi. Kuid praegu ka hindab töövõimetust mingi komisjon paberite järgi, keda mina küll pole elu sees näinud. Siin ei ole küll vahet... Minu jaoks mitte.
Kindlasti sõna "võimekus" tõstab enda väärikust. Kas ma olen võimetu kunsti tegema või olen võimeline kunsti tegema - on vahe, on vahe. Hästi see on paberil küll, kuid siiski kuskil kuklas tiksub teadmine, et ma ei saa ju... Eesti põhimõte järgi. Aga ülemaailmse maalimisühingu järgi pean suutma võrdselt tava kunstnikega tegema head kunsti vaatamata kuidas ja mismoodi. Arvake nüüd, kumb põhimõte mulle rohkem korda läheb ning tõstab mu eneseväärikust! :) Kui head saavad hindamismeetodika - eks see paistab.
Üks arv pani mind mõtlema. Sügava puudega inimesi on üle 10000, neist pisut 500 töötab praegugi. Kindlamast kindlamalt, et absoluutselt kõik ei saa tööle minna... Isegi mitte kaitstud tööle. Aga siiski mina jäin mõtlema...
Olen nõus, et see ei lähe ideaalselt ellu kohe üle öö. Väga kiirustati... Ja kas tohutult paks dokument peabki kõigile sulaselgeks saama - see on samuti ise küsimus.
Kurb on tõdeda, et näiteks transpordiküsimused on ajast aega suured probleemid. Mina mäletan neid eluaeg...
See hästi lühidalt. Minu mõtted.
Reede õhtust hea väike nali. Rääkisime Helenaga. Püüdsin seletada, kuhu lähen laupäeval. Sõna "reform" ma ju ei kasuta igapäevaliselt, nii ei saanudki aru, mida ütlen. Pika peale sai Helena aru, et lähen töövõime eesuksele :D Minu arust väga hea, kuigi ütlesin koguaeg "reform". Vahel juhtub mu arusaamisel väga vahvad apsakaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar