... kohtusin esmakordselt loodetavasti oma uue isikliku abistaja Riiniga, kes alustab tööd septembrist. Tundub küll kõik sobivat nii mulle kui talle. Nüüd on ees üks proovipäev ja siis, usun, et läheb mu elu ka septembrist täie hooga edasi.
Isiklikke abistajate vahetused ei tohiks peatada mu elu - olu!
Septembrist vajan aga teistki isiklikku abistajat, kes saaks minuga olla vahel ka muul ajal, kui argipäeva õhtupoolikutel s o näiteks lau- ja / või pühapäeviti või mõni argipäevahommik. Pärastlõunast saab palju palju toimetada ja ära teha, kuid siiski mitte päris kõike ka. Loodan, et kahest kolmest inimesest ükski ütlevad väikesele tööotsale "jaa" veel. Eriti ootan seda ühelt inimeselt, kelle võtaksin une pealt ka tööle tagasi. Seda enam, et me oleme sellest tagasitulemisest pisut rääkinud. See on loomulikult Johanna!
Samuti pikendaksin Kristigi lepingut...
Need kaks tüdrukust on olnud mul sel aastal super head ja tublid isikliku abistajad!
Usun, et väga heade abistajate nimekiri pikeneb veel ja veel ja veel tulevikkuski :)
... Käisin üle mitme kuu Raadil. Papa ja vanaema haual. Paar päeva lihtsalt tundsin, et soovin lilli viia ja hetkeks aja maha võtta. Surnuaiaserval lillekimpu ostes kuulsin lillemüüjadelt üllatavalt hüüet: "Tiia, sul on isegi ilusad lakkkingad!"
Ups!
Mina neid ei tundnud.
Seni kuni Kristi tõi kaevust vett, tuli mu juurde jutu ajama keegi härra Viktor. Kontrollis ega ma abi ei vaja, kas mul on saatja kaasas. Rääkisime paar minutit. Mu kõne polnud üldse probleem... Tavaliselt lähevad sellised jutuajamised tüütuks, kuid see härra läks oma teed, kui veendus, et minuga korras ja olen väga tubli. :)
Siis hakkas selgest taevast vihma sadama. Soovisime Kristiga jalutada surnuaias, kuid pidime otsima suurt puud, mille alt vihmavarju leida... Hästi ilus ja rahulik hetk oli...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar