Täna hommikul mõtlesin, et 25...23 aastat tagasi oli mu eluski kõige olulisem ja ilusamgi aeg. :) 23 aasta eest olnud eilsest ja tänast mäletan selgemast selgemalt. Esimest korda mõtlesin sündivale pojale ning mind hirmutas mõte, et lapsed peavad VÕIB - OLLA kasvama sõjaajal... Uskusin siiski, et olukord nii hulluks ei lähe...
Aga eile õhtul käisin Jaan Tättet kuulamas Luunja Roosiaias. Soovisin selle "Peatusele" minna kohe, kui kuulsin reklaami. Eile hommikul aga arvasin küll, et jääb minemata... Mitmel isiklikul põhjusel...
Kuid unistustel/soovidel ja probleemidel/muredel on üks ühine omadus: lähevad positiivselt korda ja lahenevad/täituvad ootamatul viisil.
Ilm oli jube, vahepeal oli tunne, et on lausa hilissügisene ilm. Vihm. Tuul. Mõni hetk lausa väike raju. Oli ka päike. Aga rahvas oli kindlalt Roosiaias ja nautis Tättet. Kristiga tegime mõned pildidki kontserdilt.
Mul on kummaline tunne, et tegelikult Luunjas olen vaid paaril korral käinud, kuigi Luunja on üle jõe ja bussiga sõidan alati Luunjast läbi Tartu minnes. Sealses poeski käisin eile esmakordselt. Avastasin, et Luunja vallamajal on uhke kaldteegi.
Muide, Jaan Tätte "Sõprade laul nr 2" kujunes omal ajal me psühhodraama grupi lauluks. Laulsime seda igakord õppepäevadel. Ilus aeg oli! Ootan jätkuvalt suure huvi ja põnevusega psühhodraama edasiõppimise võimalust! Huvitav, mis laul uues väljaõppegrupis saab omaks!?
Edasiõppimiseni on veel ligi poolteist aastat.
Seni saan teha praktikat oma psühhodraama töös. All olev pilt on tehtud Sauel, 9. augustil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar