Laupäeval niisiis sõitsin taas mitu korda rongidega. Taas kordus pileti müümise probleem, klienditeenindajad lihtsalt ei tea, kellele - kuidas - mida - mis piletit müüa... Mulle juba tundub, et igas rongis on oma seadus! See on nii naljakas! Samas kurb! Segadus tekitav! Ja kui mina alustada selgitust, siis seda ei kuulatud...
Või sõidavad puudega inimesed veel vähe Elroni rongidega, et klienditeenindajatel puudub igasugune teadlikkus... Eile kuulsin nt väljendit: te küll näete liiga terve... Ei, tore kompliment igal muul ajal, kuid mitte sassis asjaajamises. See polnud küll mõeldud mulle, vaid Maarjale - kuid vahet ju pole... Üleüldse kes on terve ja haige ja puudega inimene - alustaks kõigepealt sellest :) Eile olime kõik nagu väga hea tervisega, ei köha ega nohugi... On ju haigusi ja puuded, mis ei olegi silmaga nähtavad - sedagi tuleks meeles pidada.
Mul on võrdluspunkt Veeteede laevadega, kus ei olnud ühtki segadus piletide müümisega. Siiski ma väga ei usu, et laevadega sõidavad rohkem puudega inimesi isiklikke abistajatega ja/või saatjatega kui Elroni rongidega.
Puude otsus võiks siduda ID kaardiga, siis poleks hirmu, mis siis saab, kui pensionitunnistus ununeb koju... Raamatukesel lähevad nurgadki hiirekõrvadeks rahakotis, lihtsalt inetu...
Taaskord küsin, mis vahe liikumispuudel ja nägemispuudel... Ma suren enne kui saan aru, kelle isiklik abistaja / saatja töö rohkem väärt tasuta sõiduks. Mitte et oleksin kade. Ei. Süsteemis on miski ikka aastaid ja aastaid läbi mõtlemata. Saan aru, et juhtkoer sõidab tasuta. Mina ei saa kasutada juhtkoera ratastooli ees :) Siis võikski olla kirjas kõikjal: nägemispuudega inimese juhtkoer - saatja tasuta. Aga muu võiks uuesti läbimõelda! Võib ju olla, et ma ei mõista ametlikke asju päris nii nagu peab, kuid siiski... Kui peab maksma, siis võiks kõikidel nii olla! Või vastupidi...
Nüüd võtan kiiremas korras Elroniga kontakti ning pärin, mis toimub piletitega. Eelmine kord jäi kirjutamine sinna paika... Elronil ka kasulik teada!
Muidu läks laupäev huvitavalt. Oli küll õhtul natuke sehkeldusi rohkem kui vaja. Tänu minu väikesele apsakale, tulime bussiga tagasi. Bussile oli meil jooks. Kuid lõpp hea, kõik hea! Natuke rohkem seiklusi keset päälinna. Lõpuks kuulis ka isiklik abistaja Kristi mu vandumist, ta küsis üllatavalt ja siiralt: "Tiia, sa ka vannud?" See oli nii naljakas! Mu viha endale lahtus. Hakkasin laginal naerma.
Tavaliselt püüan mitte vanduda...
Täna tean, et ees ootab väga töine aasta - sügis, talv, kevad :)
2 kommentaari:
Aga mis sind vanduma ajas?
Väga hea küsimus, mõtlesin kohe, et keegi küsib :) Õhtul Balti jaamas avastasime, et rong enam ei lähegi Tartu - olin mingil moel valesti vaatanud... Ajab ju hinge täis, kuidas saab inimene (st mina) nii loll olla!
Õnneks kõik lahenes. Tegin jooksvalt ja spontaanselt ümberkorraldusi. Kuigi takso, millega soovisime bussijaama sõita, tegi veel teise taksoga väikese kõlksu - me ootasime siis taksosõidu, juht oli rahulik: jõuate küll! Siis tuli meil veel apsakaid, mis polnud küll mu põhjustatud, kuid me olime koos, siis jagasime neid ka omavahel... Lisaks oli bussis veel väga purjus mees, kes sõimas imikut - hea oli näha, kuidas kained mehed läksid vahele, rahustama... Mul lõi jälle allergia joodikute vastu välja, hakkasin üle keha sügelema...
Tartus saime rongijaamas siiski Kristi auto kätte ja sõitsime siilid udus kodudesse...
Tagant järele mõeldes oli päris põnev õhtu! Ja ilus suveõhtu!
Postita kommentaar