1. septembriks...

... soovin kõikidele, kes on mingil viisil kooliga seotud,  hästi lahedalt ja asjalikku uut kooliaastat.

 Palume valvsust, ehk keegi paneb tähele kuskil me Kass Bongot! Nimelt 22. augustil suvekoduõuelt Mäletjärvelt kadus Kass Bongo teadmata suunas. Ilmselt läks teise võõra kass - sõbraga jalutama. Võimalikud teed ehk Melliste, Võruküla, kuid ka Roiu kant... VB otsustas Kaagvere lõpuks tagasi tulla... (Hullemat me ei mõtle, seni kuni on lootust...)
Bongo reageerib oma nimele, vastab pea alati "näuga". Eripära on, et tal on suus vaid 2 kihva, teisi hambaid pole. Sellepärast Bongo ei saa kõike süüa, kuigi püüab hiirigi. Ta saab hästi süüa vaid pehmeid sööke... Bongo on sõbralik ja tark. Lapsi vahel kardab.
Kass Bongo on meie pereliige olnud 3 pool aastat, On kõikidele väga kallis.
Kui keegi kohtab Kass Bongot, palun andke teada, kas siia või minu nr-le 5529317 . Oleme väga tänulikud! Usume, et kõige tänulikum ja õnnelikum on Kass Bongo, kui jõuab koju tagasi!

Rõõm ja kurbus

Tänasega  lõppes mu ägedalt lahe suveaeg. Ehk teisi sõnu: tänasega lõppes  Kristi tööaeg  minu juures isikliku abistajana. Mul on tõesti hea meel, et me Kristiga kohtusime juuni alguses! Muidugi on natuke kurb ka, et täna ei saanud enam  uut  nädalat kokku leppida Kristiga isikliku abistaja  tööaegu... Kuid mul on siiralt hea meel, et leidis erialase töö ning loodan, et edaspidi võivad paljud teistki Kristiga kohtuda kuskil loodusrajal. Usutavasti soovib hea meelega Kristi  näha radadel ka erivajadustega inimesigi :) 
Aga minule oli Kristi väga tublid ja töökad käed ja jalad kolm suvekuud! Ma ei mäleta paar aastat nii paljude abistajate tundidega suve... Ausalt. Ja muide ka paberid ei näita niisugust tundide arvu... Huvi pärast sirvisin eile veel paari aasta taguseid pabereid... Suur tänu, kallis Kristi! 
Tegelikult oli tänagi väga töine päev, kuigi veidi pidulikum. :) Sai enam - vähem oma uue näo mu maalimisnurk ehk 2 x 2 ateljee. Sellist kujundust ja sisutust olin ateljeesse unistanud vähemalt viimased kolm aastat... Viimane poolaastat maalisin nö põlve otsas, see röövis igasuguse loovuse... Mõned pisiasjad on veel teha, nagu näiteks lõppude lõpuks uus aken panna taha tuppa... Kuid momendil olen ateljee tulemusega ülirahul :)

Mul või meil üldse on juba nädal mure... Lubasin küll Kass Bongost mitte enam kirjutada, kuid... ta lihtsalt kuhugile kadunud... Me arvame, et Bongo on siiski elus ja terve ning varsti ilmub välja. Hullemast variandist ei soovi meist keegi mõelda, kuid üks võimalus on, aga see on oletus, et ajas oma koer - sõbra rebasega sassi... Viimati nähti teda õuel võõra kassiga, kes oli mammale külla tulnud... Seda kassi ka ei ole näha enam. Loogilisem on see, et läksid kahekesi rändama... Igatahes Bongot on otsitud ja otsitakse edasi igalt poolt... Mamma on hästi kurb. Mina ka. Üldse me kõik. Muretseme, mida Kass Bongo sööb... Hammasteta püüab hiiri küll, kuid süüa ei saa.. Putukaid püüab ja sööb. Nii et jah lood kurvad. Lohutus on seegi, et kassid oskavad koju tulla. Võimatu pole, et hakkas koju tulema. :) Kuhugile otsimiskuulutusi ei oska panna, Bongo suvituskoht on suht metsade vahel... Ta võis minna mis suunas iganes.  Ja ega kuulutusesse ei usuta ka väga... Mina vähemalt pean kirjutama, vähemalt nii palju saan teha... Olen isegi mitu mitu päeva end tagasi hoidnud...
Küllap on nüüd  neidki lugejaid taas, kes arvavad, et Kass Bongost ei hoolitud... Nende arvamused. Kuid kindlasti on vastupidi.
Usume, et Bongo tuleb tagasi. Ta on juba võitleja tüüp ja tark.

Ja mis maailmaga on lahti... Ei saa enam öelda rahulik maailm ja kõige väiksemad hädadki tunduvad suurtena. Loodan südamest, et maailm säilitab natukenegi kainet mõistust... 

Päris huvitav leht ja lugemine http://toovoime.wordpress.com/

Arva - arva, mis on mu uuel , veel pisut pooleli oleval maalil Sel pildil on pooleli olev, Kristi pildistas nädal tagasi...

Minu ämblikliilia

 ... oli sel aastal selline oma esimesel õitsemispäeval, eelmisel teisipäeval.

Tänagi õitseb veel.

Isiklikule abistajale tööpakkumine

Vajan isiklikku abistajat!

Sobid Sina, kui oled

kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!
Minust võid lähemalt lugeda www.lux.ee/tiia või http://ratastooli-tiia.blogspot.com .

Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317 (vastan ka sõnumile).

Kõige parem on, kui oled valmis tööle hakkama kohe septembri algusest. Hiljemalt septembri keskpaigast. 

 Olen tööandjana paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, saad uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvalt töökeskkonda, vahel reisimist. Töötasu tunnihind.
Ma olen väga õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemasti 50 tundi - rohkem veel parem! Kuid mu abistajate - konnas on peaaegu alati  mitu isiklikku abistajat.

Teretulnud kõik kandideerijad :)

See on elu ehk vajan jälle isiklikku abistajat

Sain just äsja teada, et Riin loobub isikliku abistaja tööst isiklikel põhjustel. Oli küll kõik kindel. Võib - olla mulle kui kliendile oli kõik rohkem paigas kui tööandjale. Mulle kui tööandjale oli kohe mõned küsimärgid...
Aga see ongi elu.
Inimestel on oma valikud ja otsustused.
Leidmised.
Äraütlemised.

Hea  on, et on praegu isiklik abistaja Johanna, kellega on tööle tulemise esimene kellaaegki septembris juba  paigas. Siiski - siiski vajan hästi kiiresti üht isikliku abistajat. Kooliajal tudengid peavad ennekõige  õppima, alles siis tööl käima. Ühel isiklikul abistajal ja minul on hästi keeruline meie aegu kokku sobitada... Seega kolmene naiskond on hoopis parem. Minu ja isikliku abistaja/isiklike abistajate koostöö on tegelikult vägagi sujuv meeskonnatöö. :)

Kindlasti panen kohe - kohe töökuulutused kõikjale.

Selle juhtumisega seoses jään mõtlema, milline peaks olema proovipäev. Kui kaugele või sügavale peaksin proovipäeval tööle tuleva isikliku abistaja soovima laskma või õigemini mitte laskma... Millised konkreetsemad küsimused peaksid veel olema...  Kas üleüldse peaks olema miski  töövestlusel ja proovipäeval mul teistmoodi.
Jäävad ju need, ja iga hinna eest jäävad, kes soovivad seda tööd  teha.

Aga töövõimereformiga seoses... Kuidas hakatakse IAT tööl käivale inimesele piisavalt ja järjekindel tagama? Kuigi saan aru suurepäraselt, et IAT klient ise  peab suutma isikliku abistajat välja õpetama, juhendama. Kuid kuidas teadvustada inimestele, mis töö on isikliku abistaja töö... Kes peaks tagama isiklikule abistajale väärt töötasu... Euroraha olevat olemas (kui õieti mäletan, siis selleks kõige väiksem summa)... Raha on üks asi, kuid teised ja kolmandad asjad...

See on elu...

Töövõimereformist

Käisin niisiis laupäeval Valgas tööreformi seminaril, kuigi räägiti ka toidupanga muredest ja rõõmudest. Minu meelest on hirm see, mis ei lase uuel võimalusel valutult tulla.
 Kuidagi ei tahetud arusaada, kuidas on võimalik töövõimekust hinnata paberi järgi. Kuid praegu ka hindab  töövõimetust mingi komisjon paberite järgi, keda mina küll pole elu sees näinud. Siin ei ole küll vahet... Minu jaoks mitte.
Kindlasti sõna "võimekus" tõstab enda väärikust. Kas ma olen võimetu kunsti tegema või olen võimeline kunsti tegema - on vahe, on vahe. Hästi see on paberil küll, kuid siiski kuskil kuklas tiksub teadmine, et ma ei saa ju... Eesti põhimõte järgi. Aga ülemaailmse maalimisühingu järgi pean suutma võrdselt tava kunstnikega  tegema head kunsti vaatamata kuidas ja mismoodi. Arvake nüüd, kumb põhimõte mulle rohkem korda läheb ning tõstab mu eneseväärikust! :) Kui head saavad hindamismeetodika - eks see paistab.
Üks arv pani mind mõtlema. Sügava puudega inimesi on üle 10000, neist pisut 500 töötab praegugi. Kindlamast kindlamalt, et absoluutselt kõik ei saa tööle minna... Isegi mitte kaitstud  tööle. Aga siiski mina jäin mõtlema...
Olen nõus, et see ei lähe ideaalselt ellu kohe üle öö. Väga kiirustati...  Ja kas tohutult paks dokument peabki kõigile sulaselgeks saama - see on samuti ise küsimus.
Kurb on tõdeda, et näiteks transpordiküsimused on ajast aega suured probleemid. Mina mäletan neid eluaeg...

See hästi lühidalt. Minu  mõtted.

Reede õhtust hea väike nali. Rääkisime Helenaga. Püüdsin seletada, kuhu lähen laupäeval. Sõna "reform" ma ju ei kasuta igapäevaliselt, nii ei saanudki aru, mida ütlen. Pika peale sai Helena aru, et lähen töövõime eesuksele :D Minu arust väga  hea, kuigi ütlesin koguaeg "reform". Vahel juhtub mu arusaamisel väga vahvad apsakaid.

Tänasest... ja nädalavahetusest, laupäeval Valgas

Arvan, et homsest pühapäevani olen arvutist eemal. Seda hea meelega! See nädalavahetus tuleb tihe ja suhteliselt ootamatult. Veel nädal tagasi ei teadnud pooli asju, mis tulevad... Mu hea isiklik abistaja oli nõus selle nädalavahetuse tööl olema. Algselt mõtlesime, et laupäev on tal vaba...
Niisiis:
homme õhtul jõuan lõppude lõpuks külla, kuhu olen lubanud vist minna üle poole aasta küll.

Laupäeva  hommikul lähen Valga, kus toimub  seminar Lõuna-Eesti vanematele sotsiaaldemokraatidele teemal: osalise töövõimega inimesed tööturul. Töövõimereformist ja rehabilitatsiooniteenuste ning abivahendite kättesaadavusest. Ehk saan midagi tarka ka vahele öelda ;)

Pühapäeval loodan kohata Kihnu Virvet Kastres. Kui Kihnus ei õnnestunud teda näha, siis keset Eestimaad ikka :D

Täna tegi proovipäeva mu tulevane isiklik abistaja Riin, kes alustab septembris. Tunne on hea.
Muide, septembris tulebki tagasi isiklik abistaja Johanna! Mul rõõm. Kuigi ma veel ei oska öelda, kas kahest isiklikust abistajast sügis - talvel piisab... Neil kool jm ja minul omad tegemised, kuidas kõike ilusti kokku sobitada... see ise  küsimus, kuid kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Täna räägiti eriti palju sõjandusest... Kõhedaks võtab...

Olgem aga julgesti rõõmsasti edasirühkijad!

 

Pilte ja...

HEAD TAASISESEISVUSPÄEVA!
Täna hommikul mõtlesin, et 25...23 aastat tagasi oli mu eluski kõige olulisem ja ilusamgi aeg. :) 23 aasta eest olnud eilsest ja tänast mäletan selgemast selgemalt. Esimest korda mõtlesin sündivale pojale ning mind hirmutas mõte, et lapsed peavad VÕIB - OLLA kasvama sõjaajal... Uskusin siiski, et olukord nii hulluks ei lähe...

Aga eile õhtul käisin Jaan Tättet kuulamas Luunja Roosiaias. Soovisin selle "Peatusele" minna kohe, kui kuulsin reklaami. Eile hommikul aga arvasin küll, et jääb minemata... Mitmel isiklikul põhjusel...
Kuid unistustel/soovidel ja probleemidel/muredel on üks ühine omadus: lähevad positiivselt korda ja lahenevad/täituvad ootamatul viisil.
Ilm oli jube, vahepeal oli tunne, et on lausa hilissügisene ilm. Vihm. Tuul. Mõni hetk lausa väike raju. Oli ka päike. Aga rahvas oli kindlalt Roosiaias ja nautis Tättet. Kristiga tegime mõned pildidki kontserdilt.  

 Luunja Roosiaia  äärne.
Mul on kummaline tunne, et tegelikult Luunjas olen vaid paaril korral käinud, kuigi Luunja on üle jõe ja bussiga sõidan alati Luunjast läbi Tartu minnes. Sealses poeski käisin eile esmakordselt. Avastasin, et Luunja vallamajal on uhke kaldteegi. 

 Üks hetk küsis Kristi, kas olen kunagi proovinud vihmavarju hoida... Enda mäletamis mööda mitte. Kristi pistis vihmavarju pihku.

Muide, Jaan Tätte "Sõprade laul nr 2" kujunes omal ajal me psühhodraama grupi lauluks. Laulsime seda igakord õppepäevadel. Ilus aeg oli! Ootan jätkuvalt suure huvi ja põnevusega  psühhodraama edasiõppimise võimalust! Huvitav, mis laul uues väljaõppegrupis saab omaks!?
Edasiõppimiseni on veel ligi poolteist aastat.  
Seni saan teha praktikat oma psühhodraama töös. All olev pilt on tehtud Sauel, 9. augustil.

Mingem näitusele!

Edastan minagi   kutse Intellektipuudega inimeste kunstinäitusele „Silmast silma“ Kumu hariduskeskuses, mis postsatas just äsja mu postkasti. Ma ise ei jõua avamisele (liiga hilja  sain kutse), kuid kui satun lähiajal Tallinna, siis lähen kindlasti vaatama! 

Erivajaduste Inimeste Toetusühing Tugiliisu (EIT Tugiliisu) osaleb rahvusvahelises projektis „Art for all“, mille eesmärk on võimaldada intellektipuudega inimestele võrdne ligipääs kunstiharidusele ning kunsti ja kultuuri avalikule turule.  Eesti Kunstimuuseumis (EKM) läbiviidav näitus haakub kaasatud ühiskonna mudeliga, kus kunsti eksponeerimine ei ole privileeg, vaid avatud võimalus kõigile.
Rahvusvaheline rändnäitus „Silmast silma“ viiakse läbi seitsmes
riigis: Austrias, Belgias, Eestis, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias ja Hollandis. Intellektipuudega ga inimeste poolt loodud kunstiteosed keskenduvad portreedele.  „Silmast silma“ näitus ei fokuseeri autorite erivajadusi, vaid loob otsekohese kontakti vaataja ja kunstniku vahel.

Olete oodatud näituse pidulikule avamisele 21.august (neljapäev), kell 16.00 KUMU fuajee.

MTÜ Erivajadustega Inimeste Toetusühing Tugiliisu

Naistelehe lugu

 Minult küsiti juba kohe juunis seda linki... Vahepeal unustasin ise selle ülespanemist jälgida... Eile hõikas sõbranna rõõmsasti, et lõpuks olemas ja sai lugeda

http://www.naisteleht.ee/content/ratastooli-tiia-%C2%ABunistan-kellestki-kelle-olale-toetuda%C2%A0%C2%BB

Väikene sügiselõhn...

... on õhus :)
Laual on pihlakakobar vaasis. Või õigemini šampuseklaasis. Hästi ilus ja uhke! Kristi hommikul tööle tulles  tõi selle pihlakakobara :)
Siis tegin/tegime hommikuse jalutuse ümber metsa. Suveilm oli, kuid mitte enam selline +33, mis mulle tegelikult jätkuvalt meeldiks! Aga see suvelaine oli küll super! Ausalt üle mitme aasta olen kogunisti pruun. :)
Teepervelt korjasime veel taimi tuppa vaasi. Sel suvel ongi olnud päris palju metsalilli toas. Armas lihtsus! Muide, keset teeserva  õitseb äraeksinud päevalill :)

Loodan, et sügis ja talv tulevad mul sama head ja põnevad nagu kestev suvi!  Aega mööda kirjutan juba taas sügis - talve soove ja plaane paberile üles. Paber mõjutab  nende täide minemist. See on lihtsalt nii. Uskuge seda siis või mitte! Proovige ise kannatlikult järele!

Eile sai MTÜ LEEPÜ ametlikult 8 aastaseks. Midagi toimunud. Kellelgi ei olnud vist meeleski... Ma ise soovin tõsiselt muuta sel sügisel võimalikult kiiresti mtü  nime ja osaliselt ka sisu... Meie juhatus on muutunud. Kuid usun, et mtü jääb edaspidi hästi väikeseks  liikmete arvu poolest ja pluss raamatupidaja kindlasti, aga tegemised ja tõekspidamised jäävad samaks.
Kui see sügis ka ei suuda uuendusi teha, siis mulle lihtsalt aitab... Olen iseend hoiatanud! :)Kui üks  mtü maamunalt kaoks, ei juhtuks maamunal midagi hullu veel! Aga mis minu elus siis juhtuks - seda ma veel ei oska öelda. Küllap ikka midagi hullumeelselt ja positiivsemat... Loodan vähemasti nii!

Täna...

... kohtusin esmakordselt loodetavasti oma  uue isikliku abistaja Riiniga, kes alustab tööd septembrist. Tundub küll kõik sobivat  nii mulle kui talle. Nüüd on ees üks proovipäev ja siis, usun, et läheb mu elu ka septembrist täie hooga  edasi.
Isiklikke abistajate vahetused ei tohiks peatada mu elu - olu!
Septembrist vajan aga teistki isiklikku abistajat, kes saaks minuga olla vahel ka muul ajal, kui argipäeva õhtupoolikutel s o näiteks lau- ja / või pühapäeviti  või mõni argipäevahommik. Pärastlõunast saab palju palju toimetada ja ära teha, kuid siiski mitte päris kõike ka. Loodan, et kahest kolmest inimesest ükski ütlevad väikesele tööotsale "jaa" veel. Eriti ootan seda ühelt inimeselt, kelle võtaksin une pealt ka tööle tagasi. Seda enam, et me oleme sellest tagasitulemisest pisut rääkinud. See on loomulikult Johanna!
Samuti pikendaksin Kristigi lepingut...
Need kaks tüdrukust on olnud mul sel aastal super head ja tublid isikliku abistajad!

Usun, et väga heade abistajate nimekiri pikeneb veel ja veel ja veel tulevikkuski :)

... Käisin üle mitme kuu Raadil. Papa  ja vanaema haual. Paar päeva lihtsalt tundsin, et soovin lilli viia ja hetkeks aja maha võtta. Surnuaiaserval lillekimpu ostes kuulsin lillemüüjadelt üllatavalt hüüet: "Tiia, sul on isegi ilusad lakkkingad!"
Ups!
Mina neid ei tundnud.
Seni kuni Kristi tõi kaevust vett, tuli mu juurde jutu ajama keegi härra Viktor. Kontrollis ega ma abi ei vaja, kas mul on saatja kaasas. Rääkisime paar minutit. Mu kõne polnud üldse probleem... Tavaliselt lähevad sellised jutuajamised tüütuks, kuid see härra läks oma teed, kui veendus, et minuga korras ja olen väga tubli. :)
Siis hakkas selgest taevast vihma sadama. Soovisime  Kristiga jalutada surnuaias, kuid pidime otsima suurt puud, mille alt vihmavarju leida... Hästi ilus ja rahulik hetk oli...     

 

Töövõimereform jõustub plaanitust hiljem

Mul on päris hea meel, et veel mõeldakse ja töötakse selle suure reformi kallal! Mul endal küll mure, kuidas kasvatada puudega inimeste ja eriti noorte  seas töötamistahet, valmisolekut õppida amet ja minnagi tööle... Unistada suurelt  :) Üks küsimus on küll nö tööandjad, kuid see, kuidas puudega inimene ise end väärtutab tööpõllul, on  samuti väga oluline.

Segane reform läks selgemaks tänu muudatuseettepanekule: 

http://majandus24.postimees.ee/2883825/toovoimereform-joustub-plaanitust-hiljem

Töövõimereform jõustub plaanitust hiljem

Täna hommikul andsid riigikogu koalitsioonifraktsioonid üle töövõimetoetuse seaduse muudatusettepanekud, millega soovivad edasi lükata töövõimereformi jõustumisaja ning suurendada sissetuleku piiri, millest alates hakkab töövõimetoetus vähenema.

Koalitsioonifraktsioonid lükkasid töövõimetoetuse seaduse jõustumisaja edasi aasta võrra. Eelnõu muudatusettepaneku järgi võetakse töövõimetoetuse seadus vastu sügisel ning see hakkab kehtima 2016. aasta 1. jaanuaril.

Teise olulise muudatusena tõsteti sissetuleku piiri, millest alates hakatakse erivajadustega töötajate toetust vähendama. Kui esialgu pidi piiratud töövõimega inimese toetus hakkama osaliselt vähenema peale seda, kui ta teenib 641 eurot kuus, siis muudatusettepaneku järgi hakkab sissetulek vähenema peale 90-kordset päevamäära, mis on 2015. aastal 960,3 eurot. Seega saavad tulevikus töövõimetoetust ka keskmist palka teenivad inimesed.

90-kordse päevamäära korral kaob osalise töövõimega inimese töövõimetoetus täielikult siis, kui ta sissetulek on 1325,2 eurot. Puuduva töövõime korral kaob toetus ära siis, kui inimene teenib 1600,5 eurot kuus.

Muudatusettepanekuga pööratakse enam tähelepanu erivajadustega töötajate lisakulude katmisele. Inimeste töövõimet hakkavad hindama töötukassa töötajad, kes on saanud selleks vastava koolituse. Vajadusel võivad nad töötaja suunata arsti juurde, misjuhul hüvitab töötukassa vastuvõtul käimisega seotud lisakulud, eelkõige eritranspordi ja viipekeele tõlgi kulud.

Fraktsioonid tegid ka ettepaneku lisada töövõimetoetuse programmi töölesõidu toetus, millega soovitakse hüvitada lisakulud, mis tekivad töötajal, kes ei saa puude või terviseseisundi tõttu ühistranspordiga tööl käia. Toetust plaanitakse maksta tähtajaliselt (esialgsete arutelude põhjal 12 kuud) tööle asumisest ja selleks väljatöötatava ühikuhinna alusel (summa kilomeetri kohta, määratledes maksimumsumma ühe päeva kohta). Toetust hakatakse välja töötama koostöös töötukassaga.

Töötukassa hakkab 2015. aasta algusest koolides (sealhulgas koolides, kus õpivad erivajadustega õpilased) 8.–12. klassi õpilastele korraldama töötubasid, kus tutvustatakse tööturuga seonduvaid teemasid, töötukassa teenuseid ja valmistatakse noori ette tööotsinguteks.

Vähenenud töövõimega inimeste töötamise programmi lisatakse eraldi tegevusena töötukassa mobiilne nõustamine, mis on suunatud vähenenud töövõimega noortele, kes õpivad kutse- või kõrgkoolides. Mobiilse nõustamise sisuks on noorte teavitamine ja nõustamine tööotsingutest, mille käigus tutvustatakse tööturu olukorda, kohalike tööandjate võimalusi ning töötukassa töölesaamist toetavaid teenuseid.

Valitsus plaanib selle aasta 31. detsembriks koostada vähenenud töövõimega inimeste avalikku sektorisse tööle võtmise kava aastani 2020. Kava järgi võetakse aastaks 2020 avalikku sektorisse tööle vähemalt tuhat vähenenud töövõimega inimest.

Muudatusettepanekud väljatöötanud töörühma liikmed on Rein Aidma, Jüri Jaanson, Urmas Kruuse, Helmen Kütt, Kristen Michal, Eiki Nestor, Heljo Pikhof, Indrek Saar, Rannar Vassiljev.

Nädalavahetusest... kuni tulevikuni...

Laupäeval niisiis sõitsin taas mitu korda rongidega. Taas kordus pileti müümise probleem, klienditeenindajad lihtsalt ei tea,  kellele -  kuidas - mida - mis piletit müüa... Mulle juba tundub, et igas rongis on oma seadus! See on nii  naljakas! Samas kurb! Segadus tekitav! Ja kui mina alustada selgitust, siis seda ei kuulatud...
Või sõidavad puudega inimesed veel vähe Elroni rongidega, et  klienditeenindajatel puudub igasugune teadlikkus... Eile  kuulsin nt väljendit: te küll näete liiga terve... Ei, tore kompliment igal muul ajal, kuid mitte sassis asjaajamises. See polnud küll mõeldud mulle, vaid Maarjale - kuid vahet ju pole... Üleüldse kes on terve ja haige ja puudega inimene - alustaks kõigepealt sellest :) Eile olime kõik nagu väga hea tervisega, ei köha ega nohugi...  On ju haigusi ja puuded, mis ei olegi silmaga nähtavad - sedagi tuleks meeles pidada.

Mul on võrdluspunkt Veeteede laevadega, kus ei olnud ühtki segadus piletide müümisega. Siiski ma väga ei usu, et  laevadega sõidavad rohkem puudega inimesi  isiklikke abistajatega ja/või saatjatega kui Elroni rongidega.   
Puude otsus võiks siduda  ID kaardiga, siis poleks hirmu, mis siis saab, kui pensionitunnistus ununeb koju... Raamatukesel lähevad nurgadki hiirekõrvadeks rahakotis, lihtsalt inetu...

Taaskord küsin, mis vahe liikumispuudel ja nägemispuudel... Ma suren enne kui saan aru, kelle isiklik abistaja /  saatja töö rohkem väärt tasuta sõiduks. Mitte et oleksin kade. Ei. Süsteemis on miski ikka aastaid ja aastaid läbi mõtlemata. Saan aru, et juhtkoer sõidab tasuta. Mina ei saa kasutada juhtkoera ratastooli ees :) Siis võikski olla  kirjas kõikjal: nägemispuudega inimese juhtkoer - saatja tasuta. Aga muu võiks uuesti läbimõelda! Võib ju olla, et ma ei mõista ametlikke asju päris nii nagu peab, kuid siiski... Kui peab maksma, siis võiks kõikidel nii olla! Või vastupidi...                

Nüüd võtan kiiremas korras Elroniga kontakti ning pärin, mis toimub piletitega.  Eelmine kord jäi kirjutamine sinna paika...   Elronil  ka kasulik teada!

Muidu läks laupäev huvitavalt. Oli küll õhtul natuke sehkeldusi rohkem kui vaja. Tänu minu väikesele apsakale, tulime bussiga tagasi. Bussile oli meil jooks. Kuid lõpp hea, kõik hea! Natuke rohkem seiklusi keset päälinna. Lõpuks kuulis ka isiklik abistaja Kristi mu vandumist, ta küsis üllatavalt ja siiralt:  "Tiia, sa ka vannud?" See oli nii naljakas! Mu viha endale lahtus. Hakkasin laginal naerma.
Tavaliselt püüan mitte vanduda...

Täna tean, et ees ootab väga töine aasta - sügis, talv, kevad :) 

Homme kl 13.15 pärast suveseiklusi loodame me Maarjaga taas psühhodraamat teha ja oma väikese esimese grupiga Saue Päevakeskuses. Soovime koos olla õhtuni, loodetavasti lõpetame kell 19.00.

Osavõtutasu 15.00 €, mis on tõesti sümboolne tasu.
Ootame vanu sõpru ja uusi psühhodraama huvilisi, kes soovivad nii meiega kui iseendaga kohtuda.

Tallinnast Sauele läheb Elroni rong, mis on igati ligipääsetav ja Saue Päevakeskuski on hästi mugav liikumiseks.

Infolehes "Meie kodu"

on Kuldvõtmekese lugu:

 https://maksavald.kovtp.ee/documents/121985/1464903/Meie_Kodu_august_2014www.pdf/65b34dcb-141c-4189-a139-4fe516f0c4e8

Anonüümsust ei soovi taaskord

Olen mitmel korral sel teemal kirjutanud ja palunud, et kui julgete siia, minu blogi kommentaare ja oma arvamusi kirjutada, siis PALUN NIMELISELT. Eesnimestki piisab  ja loodan südamest, et ei kasutada valenimesid. Kui julgete kirjutada, siis julgelt oma  nimega!
Mina nii hea või halb nagu olen julgen olla avalikult mina ise oma nimega!

Ja veel meenutan,  ootan kõiki anonüümseid kommenteerijaid endaga kohvi jooma. :)  Ehk siis saame veel sõpradekski! Kohvi teen välja!

Siia palun edaspidi nimelisi kommentaare!
Aitäh!   

Septembrist vajan isiklikku abistajat

Vajan isiklikku abistajat septembrist!

Sobid Sina, kui oled 

• kohusetundlik
• usaldusväärne, 
• rõõmsameelne,
• rahumeelne,
• toleratne,
• julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.

Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!

Väljaõpe minult

Minust võid lähemalt lugeda www.lux.ee/tiia või http://ratastooli-tiia.blogspot.com .

Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317 (vastan ka sõnumile).

Kõige parem on, kui oled valmis tööle hakkama kohe septembrist. 

 -------------

 PS Olen tööandjana painlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, saad uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi Sulle endale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvalt töökeskkonda, vahel reisimist. Töötasu tunnihind, mis on päris hea.

Psühhodraamast

Pärast suveseiklusi loodame me Maarjaga  taas psühhodraamat teha ja oma väikese esimese grupiga kohtuda 9. augustil kell 13.15 Saue Päevakeskuses. Soovime koos olla õhtuni, loodetavasti lõpetame kell 19.00. 
Osavõtutasu 15.00 €, mis on tõesti sümboolne tasu. 

Ootame vanu sõpru ja uusi psühhodraama huvilisi, kes soovivad  nii meiega kui iseendaga kohtuda. 

Tallinnast Sauele läheb Elroni rong, mis on igati ligipääsetav ja Saue Päevakeskuski on hästi mugav liikumiseks.  

Jaa, see on väga hea tase!

Täna on ELMARIS välja hõikatud mitu korda erakuulutust, et vajatakse 35 - 40 aastast koduabilist ja kuu palk on 15000 - 20000 eurot. Esimene kord kuuldes kohvi juues mõtlesin, et kuulsin valesti. Teist korda kuuldes ei ole vist võimalik valesti kuulda...  Kontakttelefoninumbrit ma muidugi ei jätnud meelde.
Kui see erakuulutuse info on tõene, siis on seesugune palk ülisuper hea palk. Samas jäin mõtlema, mida koduabiliselt nõutakse  selle tasu juures ning kas nüüd ei jookse sinna kokku need, kes tahavad raha, mitte südamega tööd teha...
Loomulikult see pole minu probleem... Kuid kuulutus lihtsalt jäi kõrva. Võib - olla on tööpakkumine kuhugile välismaale...

Mina unistan, et minu isiklikud abistajad saaksid lähiaastatel tunnis vähemasti 5 eorot. Sest hea töö väärib head tasu! Olen veendunud aga, et hea tasugi vahel ei too tööandja juurde häid töötegijaid! Suhe peab olema võrdne!   

Septembrist vajan taaskord isiklikku abistajat / isiklikke abistajaid. Kindlasti ma soovin hoida taset, mis sel aastal on meelde tuletanud jälle isiklikud abistajad Johanna ja Kristi :) Kui keegi mõtleb, et sooviks ka proovida isikliku abistaja tööd, siis võite juba kandideerida. 

Veelkord VIIMAST korda Kass Bongost

Kallid sõbrad, nüüd on küll miskit mööda mõistmine... Mul on kahju, et see on juhtunud... Tõesti kahju. Võin ju olla süüdi, et ma ei oska loomi nii armastada nagu suured loomade armastajad, kuid siiski olen andnud parima Bongole - muidu ehk ta täna ei elakski... Ja see, et ta pärast väga rasket haigust praegu veel kassielu, see nagu kaob taha plaani. Nähakse üht: kuidas mina ei hooli kassist... Kuidagi kurb on.
Esimene kord kahetsen, et olen kirjutanud Bongost ... Üldse bloginud... Ja väga rõõmsasti, jättes probleemid ja kurvameelsuse enda teada... Ega ei teata, mis oli opipäeval näiteks... kuidas öeldi, aga see on vaid kass... Kuidas kartsin, et vajalik opp jääb tegemata, sest hilinesin Bongoga arstile ligi 4 tundi... Õnneks dr Kääramees sai aru ja võttis Kass Bongo ikka suure hilinemisega hammaste opile... Mul oli nutumaik suus...
Ma ei ole harjunud halbastest  asjadest kirjutama... Selline olengi!
Seda, et Bongo sai lapsed, püüdsin kirjutada hoopis muus mõttes. Olime lubanud mõelda vahel siiski,  milline kassiemme võiks Bongo kordki olla... Ei osanud ette näha, et ta ei oskagi kassiemme olla...  Tõsi, kirjutasin kassilastest julmalt, kuigi minu soov ei olnudki, et kohe magama panna... VB aga reklaamisin liiga vara, kes soovib... Meie Bongo tuli küll pesakonnast. kust Silver soovis kassipoisi. Õnneks sai kodu kassitüdruk Bongo, kes oli siis alles paarinädalane. Kassipoiss elas paarinädalaseks, ja tema surm oli küll õudsus... ja jäigi saamata..
Veel ei osanud mina mai alguses ette näha, et ühe hetkega elu keerab pea peale ja Kass Bongo läheb suvitama...

Arvamusi võib ikka öelda, kuid enne kui hakata nt süüdistama või oma arvamusi ütlema, võiks mõelda, kas tean kõiki üksikasju ja ehk Tiia vajanud minugi abi...  Tagant järele oleme ju targad! Muide, oma elu kogemusi on kõige parem jagada, need ei tee üldjuhul kellelegi ülekohut...

Arvan, et enam Kass Bongost ei kirjuta. See ei tähenda, et teda vähem armastaksin - vastupidi hoopis. Ma usun, et blogi ega ka facebook ei ole päris elu!