Eilne postitus siin tõi facebookis väikese vestluse, miks näiteks ma ei palu majarahvast õue minemiseks appi ... Olen paar tundi olemisele mõelnud just tänu selle väikesele vestlusele...
Võib - olla on "viga" minus... aga mida aeg edasi, seda keerulisem on kedagi lihtsalt abigi paluda. Isegi külla kutsuda. Vahetevahel on mul tunne, et suhtlen päris - elus vaid abistaja(te)ga või facebook - elus, vähem emailitsi...
Siin blogides võib tunduda mu elu hoopis teistsugusem.
Säravam.
Aktiivsem.
Püüan vähemasti alles jääda. Olla keegi. Kuigi olen küsinud endalt päris palju, kes kaotaks, kui mind üldse ei oleks... Vastust ei ole, kuid kui edasi mõelda, siis enamus inimesi kaob ükskord jäävalt igavikku...
Küllap minuga juhtub sama... Seda hirmugi ei ole, et seda ei ole!
Aga seni kuni elan, pean iseenda eest võitlema. Ja seda teen ka! Võib - olla palun abi siis, kui tõesti muud üle ei jää... Olen harjunud väikeste asjadega lihtsalt leppima. Õue pääsemine igal suvepäeval ei ole ju elutähtis asi. Küsimus. Loomulikult tore oleks küll nautida maja eestki õue suveõhku, kuid kui ei saa, siis ei saa... Saab toas miskit muud teha. Näiteks värvidega mäkerdada, lugeda... toimetada igapäevaste asjadega ja mõelda, et homme saab ka õue...
Kurvem on see, et inimestel pole nagu enam aega või nägemust, et elus on näiteks vastumõistmine, vastusõprus, vastuarmastus... jne. Näib nagu elus on praegu kaks olulist asja: kiirus ja olematu raha. Muud nagu ei olegi... Ma ei tea, kuid olen sellest väsinud...
Paluks aeglasemalt!
Nautigem ka elu ennast!
Elu on kord elus!
Kuigi öeldakse, et inimesel on mitu - mitu elu. Uskuda või mitte, see on ise küsimus. Kuid praegune elu on ainukordne. Muide, minul olevat 5. elu elada praegu ning järgmises elus olevat ma veel tegusam ja aktiivsem, paremgi kui nüüd... Kas usun või mitte seda, seda ma veel ei tea ... Vahest on seda lõbus mõelda!'
Kaagverega oli mul ehk eelnevates eludes mingi kokkupuue... Miks muidu siiani tunnen aeg - ajalt,et elan vales kohas... See pole see tunne, et mulle ei meeldiks siin olla ja elada... See pole see, mis minevik oli... See seletamatu tunne, mis vahel haarab mind.
Maailm on hästi mitmekesisem kui sellele mõelda.
Sageli on nähtamatu tegelik maailm ja elu.
Nüüd läksin teemast vist eemale...
Ehk olen ise sõitnud või lausa rallinud lihtsalt ellu, et enamus mu sõpru on harjunud: ma saan alati ise hakkama. Ka füüsiliselt.
See on see, mida ma ei ole teadlikult teinud. Lihtsalt rallimine on juhtunud.
Ja sagedane üksindus . Sagedane üksindus tunne on mind saatnud lapsest saadik. Ma ei ole üksildane, kuid tihti olen üksinda. Just kodus. Rahva hulgas üksinda olemine eriti ei õnnestu... Kui just sellist üksi olemist vahel igatsen lausa... Kihnust tulles sain laeval sellist üksindust nautida umbes 10 - 15 minutit teades, et omad inimesed on lähedal...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar