Ma ei mäleta kaua hommikut, kui jõin rahulikult ja unetult kell 6.15 kohvi (laupäeva hommik oli kiire ja haigustustest tulvil). Täna hommik oli selline. Olin lihtsalt (enda meelest) seltsiks. Kuigi pisut südames rahutus... Kohvikruusi taga mõistsin, et ma ei blogi ealeski päris avameelselt - olete see üle rõõmsad või murelikud, on teie, lugejad, valik ja otsus!
Täna muutsin jooksvalt päeva ja sellega seoses oli isiklikul abistajal Kristil lühem tööpäev (mis talle meeldis!) - ma lihtsalt ei viitsinud linna minna. Külmkapp polnud veel appi karjuvalt sõbralik ehk tühi, et nälga jääks. Meenutan, et meil käib paar korda nädalas autopood, aga seal ma ise ei käi. Ei pääsekski.
Siiski autopoes ostsime jäätis täna. Järjekordselt lõhkusin taldriku jäätise söömise lõpetamisega. Õnne tuleb küll palju! Pidevalt lõhun nõusid... Või noh, maalimiseks töövahendeid ehk kilde jätkub piisavalt!
Väga kurb, järjest tulevad sõnumid, et ei saa siiski Kuldvõtmekese päevale tulla. Mõistan. Tõesti mõistan. Kuid samas tunnen kurbust. Ma teeksin oma lõbuks nagu... Soovitakse edu ja jaksu ja nii edasi. Kui lõunaaeg oli taas üks telefonikõne olnud ja läbi loetud paar emeili, siis oli mul tõeline tühi tunne - ja hakkasin mehhaaniliselt põrandat pesema. Vähemasti tulemus hea!
Kirjutasin ühe kirja. Ammu mõtlesin selle kirjutamisele.
Õues sai ka käidud. Räägitud mammaga. Mõeldud, kui vähe ostetakse ja kasutatakse maapiima... Kahju. Pesu kuivab ka äikesevihmas.
Mis õhtu veel toob - ei tea.
Ahjaa, Kass Bongo otsib valib vist juba poegimiskohta.
T äna annan kiirblogimise teadepulga Maarjale.
2 kommentaari:
SABA PÜSTI,TIIA!
:)
Postita kommentaar