Masendav hoolimatus

... ütles Helve Kase  tänases vestluses. Räägisime minu elu praegusest suurtest probleemidest. Samas keerles mul mõtetes, et omastehooldus on "Vaikijate häälte" üks teema, sest seal võib olla palju varjatud vägivalda, eriti voodihaigetel,  nad peavad olema ööpäev pereliikme meelevallas. Helve tõdes:  "Maailmas on vägivalda voodihaigete ja muidu hooldust vajavate pereliikmete vastu uuritud (meil Eestis paraku mitte), et omastehooldus on üks suuremaid perevägivalla riskikohti."
Niisiis, Eestis jälle tühimik. 
Teeme head, kuid kas oleme ka ohtudele mõelnud? 
See on küsimus edasi. 
Mul küll omastehooldusest tingituid probleeme pole. Lähisuhte vägivald on jäänud juba 17 ... 18 aasta taha. Kuid mu elus on igasuguste survede ja vägivalla tundemärkidega aeg, milles olen suutnud siiani mitte avalikult kirjutada. Täna õhtu tõi veel ühe ohu probleemi juurde - kuid see kõik ei ole  nagu kellegi rida. Tõsi, olen saanud toetust psühholoog Kaupolt, mitmelt - mitmelt sõbralt ja nüüd ka Helvelt, kes  näevad, et asi on vaja proffenaalselt lahendada, kuid Eestis vajavad ametiasutused pabereid või (VABANDAGE!) laipu. 
Minuga on enam - vähem korras, tulen toime. On lihtsalt suur pinge peal, millega see jama kord lõpeb.           
Aga Helve rääkis natuke, kuidas  Norras  on. Lihtsalt elementaarne, et kui inimesel on probleem, tulevad kõik osapooled, kes võiksid lahendusele kaasa aidata, kokku ja räägivad omavahel selgeks, mida igaühel vaja teha oleks, et inimene abi saaks. Nad ei saa aru, et Eestis võrgustik niimoodi ei toimi.
Mina eestlanna ei saa ammugi aru, mis siin Eestis toimib või mis ei toimi.   Eriti siis, kui soovid kogu hingest suuremat vägivalda/kuritegu ära hoida. Kõik on nii  nagu aastaid tagasi, kas silmadel on sinikad... Andke andeks - see EI lähe mitte.

Aga järsku peaksin korra Norras käima :)