Masendus on mingil viiisil.
On olnud kuidagi rusuv ja uimane päev... Akna tagagi hall - hall ja udune... Nagu ei olekski särav kevad. Maikuu.
Kõik nagu isegi sujub ja laabub, kuid mitte energiliselt. Olen nagu aeg luubis... :) Nagu pärast pidu ööd - kuid just seda pole olnud.
Saan aru, et kui mina ei annaks endast märku näiteks siingi, st blogiski, siis varsti ei oleks mind olemas. See on nii. Olen aus. Aus iseenda vastu eelkõige. Võib - olla keegi vahel mõtleks, kuidas mul läheb, kuid vaevalt, et jõuaks mulle külla. Ja kui jõuakski, siis ikka vaid tunniks paariks ja kombekohaselt...
Kiirus on.
Igal ühel oma elu - elu.
See on endast mõistetav.
Ja me kõik tegelikult teame kõige paremini iseend ja oma elu. Teise hinge vaid arvame mõistvalt...
Usun, et homme taas on tuju parem. Ja kirjutan midagi teisiti, paremat... Aga ausalt öeldes sellised ülestunnistused endale on päris sageli. Mingil viisil annavad nad isegi mulle jaksu juurde.
Sest
ma elan ja olen veel :)
Vajan iseeend. Teised vajavad mind... ehk veel...
Head teistega olemist sel lehekuul ja üleüldse koguaeg!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar