Tänane laupäev...

... oli külaliste päev. Ma tegelikult ei mäleta ammu aega nii mõnusat laupäeva nagu tänane laupäev. Sai palju lobisetud. Sai palju tehtud.
Ka eile õhtu oli asjalik. Lõppude lõpuks täitus soov jaanuarist. See oli väga argine soov. Kraanikauss valamukapile taas kinnitada. Lihtsalt vastik ja ohtlik oli kuid pesta nõusid, kui kraanikauss "tantsis". Ma tõesti rääkisin  sellest soovist päevast päeva, et peab kasvõi ajutiselt taas kinni panna... Senikski, kui võimalus uus valamukapp teha... Aga EI. Keegi ei kuulnud. Kuuldi vaid. Kuulamise ja kuulamise vahel on vahe aga! Ja nüüd siis see pisike asi tehtud. On jälle mõnus veega solistada!
Aitäh Signe, Merike, Ly ja Erkki :)    

Nüüd arvatavasti kaks päeva üksinda kodus! :) 

Masendav hoolimatus

... ütles Helve Kase  tänases vestluses. Räägisime minu elu praegusest suurtest probleemidest. Samas keerles mul mõtetes, et omastehooldus on "Vaikijate häälte" üks teema, sest seal võib olla palju varjatud vägivalda, eriti voodihaigetel,  nad peavad olema ööpäev pereliikme meelevallas. Helve tõdes:  "Maailmas on vägivalda voodihaigete ja muidu hooldust vajavate pereliikmete vastu uuritud (meil Eestis paraku mitte), et omastehooldus on üks suuremaid perevägivalla riskikohti."
Niisiis, Eestis jälle tühimik. 
Teeme head, kuid kas oleme ka ohtudele mõelnud? 
See on küsimus edasi. 
Mul küll omastehooldusest tingituid probleeme pole. Lähisuhte vägivald on jäänud juba 17 ... 18 aasta taha. Kuid mu elus on igasuguste survede ja vägivalla tundemärkidega aeg, milles olen suutnud siiani mitte avalikult kirjutada. Täna õhtu tõi veel ühe ohu probleemi juurde - kuid see kõik ei ole  nagu kellegi rida. Tõsi, olen saanud toetust psühholoog Kaupolt, mitmelt - mitmelt sõbralt ja nüüd ka Helvelt, kes  näevad, et asi on vaja proffenaalselt lahendada, kuid Eestis vajavad ametiasutused pabereid või (VABANDAGE!) laipu. 
Minuga on enam - vähem korras, tulen toime. On lihtsalt suur pinge peal, millega see jama kord lõpeb.           
Aga Helve rääkis natuke, kuidas  Norras  on. Lihtsalt elementaarne, et kui inimesel on probleem, tulevad kõik osapooled, kes võiksid lahendusele kaasa aidata, kokku ja räägivad omavahel selgeks, mida igaühel vaja teha oleks, et inimene abi saaks. Nad ei saa aru, et Eestis võrgustik niimoodi ei toimi.
Mina eestlanna ei saa ammugi aru, mis siin Eestis toimib või mis ei toimi.   Eriti siis, kui soovid kogu hingest suuremat vägivalda/kuritegu ära hoida. Kõik on nii  nagu aastaid tagasi, kas silmadel on sinikad... Andke andeks - see EI lähe mitte.

Aga järsku peaksin korra Norras käima :) 

Veel üks rõõm...

Kunagi koolitusi hakkates tegema nii projektijuhina kui koolitajana pisut kahtlesin, kas tunnen tulevikkus neist rõõmu. Ehk ongi vaid tegemisrõõm ja osalejate silmis säde siin ja praegu... Pean tunnistama, et see rõõm ja säde ei ole jäänud möödanikku. On ikka hea kuulda ja näha, kui hästi läheb mõndatel koolitustest osavõtjatel täna ja praegu.
Olen nende üle väga siiralt rõõmus. :)
Kuigi siiski usun, et minu panus nende edukusse ja õnnesse on pisikene, palju ikka saab lühikeste koolitustega anda. Või õigemini, iga inimene teeb ikka oma valikud omas elus.

Nüüd, kui tunnen  ise koolituste tegijana seletamatut   rõõmu osavõtjatest, mõistan hoopis  teisiti ka omi õpetajaid. Õpetajaid, keda kohtan järjest harvem, kuid kes ikka on kohtudes mulle öelnud, et nad on minu üle rõõmsad ja uhkedki.  :)

See kõik kokku annab mulle julgust ja soovi teha rohkem igasuguseid koolitusigi.
Võib - olla ongi see minu üks missioon siin elus, et aidata kaasa inimestel leida iseend omaenda olemisega... :) Ei olegi vaja mõelda koguaeg ühiskonna muutmisele. Aitab vahel iseenda muutmisest! Maailm algab ju meist!

Kas poolik klaas on täis või tühi?

Mina arvan, et täis.

Mis sest, et ei ole veel konkreetset uut isiklikku abistajat ehk otsin ikka veel. Kuigi kandideerijaid mõned on olnud... Olen tööandjana momendil eriti nõudlik. Kliendina lisaks nõudlikusele ka ettevaatlik. Mulle piisab olnust... Ja Johanna tõstis latti isikliku abistajale väga kõrgele! Samas tuletas enda teadmata meelde, kes on siiski "boss", nii  nagu tegi omal ajal nt Margot  :)

Ma tõesti EI vaja paberitega riidesse panijat! Seda ütlus kuulsin mõned kuud tagasi, et vajan  paberitega riidesse panijat... Halenaljakas oli siis. Ja on nüüdki.
Vajan isiklikku abistajat või isiklikke abistajaid. Mul abitunde küll minimaalselt vähe, kuid abistajaid võib / peab olema siiski mitu.

Poolik klaas on  täis.
Paari  nädala jooksul olen siiski hakkama saanud. Suht palju teinud. Kuigi...

Vähemasti on 3...4 inimest, kes võib - olla soovivad abistaja tööd proovida. Kunagi. Loodan siiski, et tuleb ükski neist või ilmub kuskilt keegi, kes soovib kohe tööle hakkata...

3 : 1 ehk sõprusest - abistamisest - natu muustki

Teate, mis täna vaatamas käisin! Esmakordselt elus. Jalkat! Kaagvere staadionil. 
Johanna tuli oma poisssõbrale Taavile kaasaelama ning jooksis mulle külla. Kuna mul praegu ei ole isikliku abistajat, siis hakkas Johanna kohe kiiresti - kiiresti aitama. Paarikümne minutiga sai pesu enne vihma tuppa, mina ise dšussi all käia, hästi suur herilase hiiglane aknast välja visatud. Ja siis  jooksime õue jalgpalli võitlust vaatama.
Ma sain suure suvega natuke niisiis õues olla. Eelmisest laupäeva ööst olin olnud praktiliselt toas,  ainult teisipäeval sõitsin pooltundi autoga linnast koju ja ehk 5 minutit õues olla...
Ei oleks iial arvand, et vaatan kord jalgpalli. Seda enam, et ma ei saa jalkast midagi aru. Aga ära ütle iial iial.
Tulemus 3 : 1. Tublim Taavi meeskond.
Aga mulle meeldisid treeneride  ja kaasaelajate hüüded ja kommentaarid :)

Johanna on armas!
Sellistel hetkedel nagu täna tuleb sõpruse tähendus väga selget välja. Kuigi mõnel momendil olen kurb, et sageli ei saa oma sõpradega lihtsalt olla. Ikka ja jälle aitavad  kuidagi mind. Endast mõistetavalt.
Ise teen küll ammu vahet, kuidas paluda sõpru  ja kuidas paluda (kuigi see pole päris õige sõna, kuid mulle ei meeldi ka käskida)  isiklikke abistajaid. Head isiklikud abistajad jäävad sõpradeks. See on vist endast mõistetav, töösuhtes oleme ju lähedased.

Ma ei saa öelda, et kõik isiklikud abistajad on jäänud sõpradeks... Aga see on teema, ja tänase kaunise pühapäeva hallid - mustad toonid ei sobigi. Seega sellest edaspidi...

Tänane päev tõi veel ühe super hea uudise! Maalimisühing on mind tähelepannud  kui aktiivset näituste  korraldajat ja on oodata jõulukampaania kirjale väikest üllatust. Ma pean ise selle välja valima :) See on raske. Valikuid on paljuuuuuuuuuuuuuu! Tervet 27! Ja sadu pilte 27 sees!
Kuid seda innustus vajasin keset  seda kaost, mis praegu mu elu - olust on ja millest soovin siiski oma säraga välja tulla ja edasi olla. Innustus, et pean rohkem veel töötama. Maalima.  Näitusi tegema. Räägima inimestele, et natu erilisena saab väga edukas ja õnnelik olla. Olla aktiivne ja töökas.
Veel raamatu lõppude lõpuks valmis kirjutama.
Ja nii edasi.
Ausalt, mitu kuud pole suutnud suurt millegiga tegeleda. Olen olnud nagu halvatud, see ei ole olnud mina ise... Mind on see häirinud... Tulen sellest seisakust välja! Olen juba hakkanud juba tulema... :)  

100 aasta eest...

... sündis väike tüdruk, kellest sai minu vana. Vanaema. Olen õnnelik, et ta oli maailma parim vana.
Saime  küll vaid 11 aastat koos olla ja mina olin alles väike, kuid tema õpetused ja tõekspidamised saadavad mind siiani. 

  See ainus pilt, mis mul vanaemast jäänud.

Siin olen haiglas, pere käis mind iga päev vaatamas. Nii on mulle räägitud. 

Ja siis "õpetati" mulle ka rumalusi! Päriselt ka. 

Pildistas papa.

Aitäh, vana, et andsid mulle  omapoolse julguse erilisena tavaliselt elada! Olla omamoodi! Aitäh, et panid mind ikka ja jälle elu üle mõtlema!

36 aastat tean aga, et oled kuskil ning kaitsed  ja valvad mind! Ja loodan väga, et oled kuskil või siinsamas minu  üle õnnelik ja uhke... 

Kass Bongo suvitab...

... ning mul kui ta vanaemal on tema pärast muretu olla. Vähemasti keegi, kelle pärast olen rahulik praegu. Bongo suvitab mamma pool ja kuidas veel :) On hakkanud ise küsima just seda süüa, mida parajasti tahab. Teab  täpselt, millises kapis on mammal hakkliha või pasteet, sööb ka krõpse! Kui kogemata üksi tuppa jääb, karjub  nii nagu kõik teised kassi - sõbrad kokku.   :) Muide, ta olevat kõige pisem kassiaias.  Ja tiigi ääres, kui ujutakse, käib edasi - tagasi, vist ka peseb käpe.
Uskumatu Bongo!

Mul on tohutult hea meel, et igemepõletikust saime võidu!  Kass Bongo naudib elu ja suve :)

Me otsustasime mammaga, et Bongo jääb esialgu suvitama.Ei sooviks Kassilt vabadust võtta. Ja siin, kodus, oleks ka aknast õues käimine  natuke ohtlikum, kui mamma aknast :) Seal on aknatee õue. Aeda.

Kuigi ma igatsen Kass Bongot... Esimene kass, kelle järgi igatsen ... Aga  nii on talle parem!  

Värvide keskel

Suutsin ometi lõpuks maali peaaegu lõpetada. Suutsin ja sain teha tõelise tööpäeva värvide keskel. Kuidagi kergemaks läks olemine - olid vaid roosakad ja kollakad toonid...
Sel nädalalgi on mitu korda öeldud nähes pooleli olevat maali, et keset segadust ja kaost suudad veel  nii rõõmsat maalida - kõik pole veel lootusetu :) Aitäh ütlejatele!
Lootus sureb viimasena!
 Nüüd, kui tuleb taas  kuskilt isiklik abistaja, on mu esimene käik lõuendipoodi!  On mis on, aga see on tõesti esimene käik! Värve ja pintsleid jagub mitmeks ajaks, kuid just lõuendeid ei ole.
 Kui maal kuiv paari päeva pärast, siis  lakin ja ongi valmis...

Isegi kõht läks nii tühjaks nagu töötegijal. Maalimine on töö. Kuigi on ka  neid, kes ütlevad, et istun ainult kodus ja mäkerdan... Muide, ka mäkerdamine võib olla töö. Vahel teen sedagi, sest vahel tuleb hea maal justnimelt mäkerdamisest :)
Ja kodus istumine on raske töö. Tegelikult on see nii. Kuid ma ei mõtle sellele. Saab ka teisiti mõelda. Võib praegune õiteaeg on  nadim aeg koduseinte vahel kükitamiseks...  Aga täna olid mu ümber siiski erksad värvid ;)

Mõtlen, et olen siiski tänulik...

... selle jamade keskel, mis mu elus hetkel on. Iga päev ja iga öö tuleb teadmisi juurde. Neid teadmisi, millele ei mõtle tihti, kui kõik tundub olema hästi  kontrolli ja ilusti omas "mullis" all olema.
Kuid kas on... Järsku on see enesepetmine...
Me soovime vaid häid aegu. Inimlik ju.
Kuid vahel on vaja halbu aegugi,
et
mõista, kui head on head ajad.
Et mõista teisigi, kel on sama raske aeg.
Nii nagu ei saa õnnelikke hetki kokku lugeda, ei saa ka murelikke kokku lugeda. Neid kõik vaja, et mõista, mis on mis.
Armastus ja hoolimine on võimsamad, kui viha ja mitte hoolimine. Armastada saab mitmel viisil. Isegi vihavaenlasele saab soovida mõttes armastust. Ja see on kordi kergem kui vihkamine.
Mina olen tänulik, et olen neid häid asju, häid tundeid läbi raskete aegade mõistnud.

Ma ei suuda enam mõelda niigi, miks jälle minuga ja mu ümber... Küllap on siis nii vaja. Kindlasti saan praeguses olukorras tarkust juurde. Tarkust, et olla kosmilises rollis :)

Mul on lihtsalt kahju, et me ühiskonnas jäetakse inimene märkamata. Hea või halb inimene. Siiski ei ole olemas halba inimest, on vaid olemas halvad teod. Halbu tegusid on võimalik ennetada... kui neid tähele panna...

Kurb on see, et tegelikult ei ole 16...17 aastaga mitte midagi muutunud selles osas...   Kaua veel ei osata inimlikult tähelepanna abi vajadust eos...

17. ,mai pilte

2 kuldvõtmekest ühes kimbus

Juulikuus saab mul 15 aastat IAT kasutajana. 15 lühikest ja pikka aastat isesoovimise elu. Sama kaua olen pidanud rääkima, kui tähtis asi on IAT ühe erivajadustega inimese elus. Selle ajaga on juhtunud nii mõndagi. Tagasi ja tulevikku vaadates pühendan selle päeva IAT teadvustamisele. Loodan kohtuda endiste ja praeguste isiklike abistajatega, ametnikega, lihtsalt huvilistega.

 Soovin, et see üritus kujuneks hästi lahedaks ja sõbralikuks, aga ka mõtlemapanevaks. Kindlasti tuleb nii tõsist juttu kui natuke nalja, laulu, tantsu, kui kogemuste jagamist.

Ootan väga-väga kõigi mõtteid ja ettepanekuid ning teateid tulijate kohta oma e-mailile: tiia.jarvpold@gmail.com. Siis oskan paremini ette kujutada, kui suurelt või kui väikeselt üritust planeerida. Lähemalt ja täpsemalt varsti.

Natuke täienduseks piletite teemal

Siin on vahepeal saadud info:
http://elron.ee/piletid/piletite-hinnad/soodustused/

Selle põhjal oli ikkagi minul õigus, st et pean isiklikule abistajale pileti ostma. Aga ühelt poolt olen eluaeg aru saanud, et on kohustus osta saatjale pilet, ükskõik, kes ta ka oleks - abistaja, sõbranna või kes iganes, kuid ma pole kunagi aru saanud, mis vahe on liikumispuudega ja nägemispuudega inimeste ja nende saatjate vahel ? Kas keegi suudaks selle vahe ükskord mulle (ja mitte ainult mulle) selgeks teha... Oleks päris hea selgus. On olnud juhtumeid, kus bussijuhid ongi mulle nägemispuudega inimese pileti andnud, sest mõni bussijuht saab aru, et puue on puue. Samas, andke andeks, aga ma ei soovi endale veel ühte puuet lisaks. Ja on ka ette tulnud et olen saanud alla 16-aastase lapse pileti. Olen muidugi väga tänulik sellise komplimendi eest, ja mulle on palju kordi öeldud, et näen noor välja - aga andeks veelkord, see pole nagu see koht. Ja bussijaama kassaski on olnud samasuguseid juhuseid, nagu eile rongis - st et kassiir on oma aruga leidnud, et minu saatjale ei ole piletit vajagi. Vägisi ju ei hakka kellelegi raha andma - kuigi samas, tasuta sõit pole minu jaoks kunagi olnud eesmärk iseendas, mille nimel nahast välja pugeda. Lihtsalt segadust võiks selle asja ümber küll vähem olla.

Kui mul oleks isiklik sõiduvahend, siis ei müüks mulle ju keegi tasuta ega ka mitte soodushinnaga kütust...  Ja linnatransport pole ju ka tegelikult päris tasuta.

Ja ikkagi - mis vahe on nägemis-ja liikumispuudega, või lõppudelõpuks millise tahes puudega inimestel ? Me kõik soovime elada ja liikuda.

Tallinna ja Saue seiklused

Eile, laupäeval, oli väga ilus nauditav kevadpäev, nii Tallinnas kui Sauel. Õnneks sain Helena abiga ilusti kohale, olla ja tulla. Psühhodraamatöö läks sujuvalt, selle üle on ainult hea meel. Sain natuke ka tšillida pealinnas Raekoja platsil, kuna jõudsime Tallinna ajavaruga. Kindlasti näete peatselt Helena tehtud pilte nii Tallinnast, Sauelt kui rongist.

Ilmselgelt on Elroni rongide piletimüügisüsteemis suur segadus. Luban, et kirjutan neile ka. Eile sain neli korda rongiga sõita, ja kolmes neist öeldi kohe ilusti ja heaga ära, et saatjale pole piletit vaja. Tallinnast Sauele minnes oli aga klienditeenindaja, kes tahtis abistajale väga konkreetselt piletit müüa, ja müüski, kuna mina tean ka, et bussis peab tõesti abistajal pilet olema, aga rongis on see poole hinnaga. Selles rongis tuli viimasel hetkel veel kontroll peale, vaatas piletit ja leidis, et kõik on OK. Sauelt Tallinna tagasi tulle püüdis venelannast klienditeenindaja meile MIDAGI eesti keeles öelda, aga piletit ei andnud, ainsad kaks nö eestikeelset sõna, millest kolmekesi aru saime, olid "sügava puusaga" ! Siis tahtis ta meile veel midagi vene keeles seletada, aga tüdines vist ise ka ära ja läks minema. Tegelikult oli see klienditeenindaja omamoodi armsa olemisega ja tõesti tahtis meile midagi ära seletada, aga riigikeele oskusest tuli paraku väga puudu. Ja Tallinn-Tartu rongis tekkis jälle segadus - meie tahtsime nagu pileti osta, aga siis tuli kaks klienditeenindajat, üks noorem ja teine vanem, ja nad seletasid ilusti ära, et kui on ainult üks saatja, siis pole talle vaja piletit osta. Kusjuures, selles rongis tuli jälle kontroll peale, oli hästi sümpaatne noormees, ja ütles, et teiega on korras. Pange nüüd tähele, isegi 2 kontrolli leidsid kahes erinevas situatsioonis, et kõik on OK - nii siis, kui pilet oli, kui siis, kui ei olnud. Saa siis aru... Tagantjärgi arvasime, et ehk tahtis vene tädi oma "sügava puusa" jutuga ka sedasama öelda, mida meile Tartu rongis eesti keeles seletati, et üks abistaja saab ilma piletita sõita.

Eile hommikul Tartu raudteejaamas saime veel ühe üllatuse osalisteks. Rong väljus teiselt teelt, nii et pidime minema läbi tunneli. Kuna aega oli hästi vähe, siis otsustasime Helenaga minna treppidest, mitte õuest ringiga, nagu üks raudteelasetädi soovitas. All tunnes avastasime aga Ameerika - poole trepi peal on poole trepini lift-tõstuk, mida me küll proovinud, kuna ei osanud seda nii kähku tööle panna. Aga mõelge nüüd ise - lift-tõstuk poolest trepist poole trepini. Milleks teda küll sellisel kujul vaja on... Kui mul mõnikord rohkem aega on, siis proovin huvi pärast ära, kas ta üldse töötab. Kui me ei oleks trepist minna, siis ei teaks me siiamaani, et seal selline absurdne lifti moodi asjapuu olemas on.

Täna, homme...

Täna 
Valitud. Arvuti tagant lahkumata. E-valimised on minu jaoks mugavad.
 Õhtu poole Tartusse.
 
Homme niisiis Sauel psühhodraama teise grupijuhina. :)

Loodan, et minu elu läheb tasapisi oma rööpasse tagasi.  Praeguseks hetkeks on mul selgemast selgem, et edasi pean rohkem iseeendale mõtlema ja ka elama. Ma ei suuda teiste probleemide eest lõpmatult mõelda ega nende eest vastutada. Saan lihtsalt olemas olla kõikidele, kes mind vajavad. Ka emana saan vaid olemas olla, kui lapsed mind vajavad ... Saan aru, et kõik lapsed lendavad kord kodunt, kuid kas alati suurte karmide segadustega, selles kahtlen...
Küllap saabub päev, kui saan öelda, milleks oli mõne kuu ajalist suurt segadust ja südamevalu vaja. Mure on siiski seni, kuni tunnen, et asi on ehk lahenenud... See aeg tuleb.

Ainus, kes on vist täna endaga päris rahul ja õnnelik, on Kass Bongo. Ta suvitab mamma pool. Saab teiste kassidega aiaski joosta. On armunudki! :)
Kass Bongo pärast ma praegu tõesti ei muretse. Kuigi kummaline on temata kodus olla.

Aga ma ei jõuagi kirjutada. Linna ja tööasjad kokku vaja panna...

Olge õnnelikud, püüdke õnnehetked kinni kõige hullemaski olukorras! See annab jaksu juurde :)

Nüüd pean vist vabandama...

... kuid mille eest, ma väga hästi aru EI saa. Mäksa valla sotsiaalnõunik palub mul eelmise blogituse maha võtta, kuna see olevat isiklik kirjavahetus. Mina nii aga ei arva, sest kirjades polnud absoluutselt isiklikke probleeme. (Enam ma ei soovigi oma sotsiaalnõunikuga isiklikkest probleemidest rääkida, kui seda peaks vaja minema. Küll leian teisi lahendusi.)

Sotsiaalnõunik kajastas eelnõud, kuid on siiski IAT-st teadlik.
Mina olen samuti kursis. Mul on hea meel, et  sotsiaalhoolekande seaduse eelnõus on IAT  konkreetselt.
MILLES  küsimus???
Mis Mäksa vallas toimub lõppude lõpuks... Olen eluaeg vallaametnikkega sõbralikult läbi saanud ja nüüd - isegi ei soovita minu arvamust vastu võtta.
Sorry, kuid ma tõesti ei mõista, mis see tähendab...  

Ma usun jätkuvalt, et ainult kõik üheskoos suudame hoolekande paremaks muutmisel midagi ära teha.

Andke andeks need, keda ühiskonnas häirin! Teen seda ikka edasi. :) ;)

Uskumatu on uskumatum

Ma olen nüüd lausa sõnatu.
Mäksa valla sotsiaalnõuniku Signe vastas  minu omastehooldajate teemale veel: "Ja mis puudutab muudatusi  IAT maastikul, siis kahjuks on praegu Vabariigi  Valituse töölaual sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu, kus on sätestatud uued nõudmised IA-le.  IAT ei saa osutada isik, kes on pereliige."
Ups!
Seda olen 15 aastat teadnud.
IAT ongi mõeldud ju selleks pereliikmetel  on kergem ja normaalsem oma elu elada. Puudega pereliikmel samuti.  Iseseisvamalt.
Miks kahjuks ka...
Mul on suur hämming!
Mis on Mäksa valla sotsiaalsete ja IAT teadmistega juhtunud... Mul ei ole olnud sellist tõrget, et sotsiaalnõunikud ei võta vastu infot  või keeravad info ei-tea-kuidas.
See on uskumatu. Või kuidas tundub teile, head sõbrad!
Püüdsin selgitada  sotsiaalnõuniku Signele, milline kuldvõtmeke on IAT vahel kogu perele. Kuidas see kergendab omastel hooldamist ja suurendab puudega inimese iseseisvust...
Tuleb seda veel teha, kuid kuidas...
Ma tõesti pole vallast halba kirjutanud. Ega praegugi, kuid mis moodi IAT teadlikkus tõsta...

Seda enam , et Postimehes oli arvamuslugu   http://arvamus.postimees.ee/2791190/indrek-tarand-aga-puude-taga-inimest-naete hr Indrek Tarandilt. Olen väga nõus.
Ja IAT on kuldvõtmeke, et puude taga saaks olla täisväärtuslik inimene! Usun seda jätkuvalt.

Veel panin tähele sotsiaalnõuniku Signe kirjas, et ta nagu kahtleb, kas saan ise hakkama IAT-ga... Sedagi pole kaua juhtunud. Või polegi vist juhtunud.
Mis toimub üldse mu elus?
See, mis hetkel mu elus toimub, on suur segadus, ning mitte põrmugi ei ole niivõrd põhjuseks IAT. Mina ise olen küll peaaegu korras, südamevalu on vaid suur. Soovin lihtsalt selgust. Selgust, ükskõik milline ta on. Selgus on parem kui teadmatus.
Mind aitab see teadmine, et olen endast parima andnud ja uskunud positiivsust. Toetavad head sõbrad, kes on mul ümberringi. Need kes mu murest teavad.
Küll seegi mure laheneb ükskord. On halb, kuid mine tea, milleks see lõpuks hea on...

Kosmose rollis...

See roll meeldib mulle. Sellest rollist rääkis juba hr Moreno... Täna öeldi seda mulle st et olengi seda...  Natuke kõhe on niimoodi mõelda. Samas paneb see roll rohkemgi vastutama iseenda elu eest. Annab turvatunnet, et iseendaks jäämisel.
Vähemasti mulle mõjus selle rolli üles leidmine nii.
Segadus mu elus peab lõppema.
Et edasi minna selgusega. Valgusega. Armastusega.

Mis see kõik tähendab, jäägu minu teada. Kui keegi on, kes oskab siit  midagi  välja lugeda, on hea. Kes mitte - pole katki midagi.
On ikka hea, kui keegi ütleb miskit, mida ise vahel ei julge öelda ega mõeldagi. Olen tänulik, et mu elus on Kaupo, kes oskab keerulisel eluperioodil alati energialakse ja eluimelist positiivsust jagada!

Täna oli pikk päev linnas. Oli küll märg ja vihmane, kuid siiski hästi asjatoimetustest tulvil päev. Isikliku abistaja Johanna viimane tööpäev. Suur aitäh, sulle, Johanna! Muide, ma ei mäleta ammu isikliku abistajat,  kes oleks kuus suutnud 95 tundi  tööl käia.  Kindlasti sattus Johanna oma töökuse ja oskustega väga hea abistaja olla minu abistajate topp 6. :) Reastada abistajaid on küll väga  väga raske ja keeruline, kuid on abistajaid, keda võtaksin otsekohe pikema jututa tagasi. Johanna oleks üks neist :)
Selle kuu jooksul sain aru taaskord, kui tähtis on minu ja isikliku abistaja omavaheline superhea klapp. Kuidas just see määrab minu edukuse ja turvatunde ka õnnelik - olemisele.

Usun, et täna kohtusin ka uue isikliku abistajaga. Mulle ta meeldis, kuid kas mina talle ka - seda saan paari päeva pärast teada. Igati normaalne aeg...
Siiski vajan leida veel üht tüdrukut isiklikuks abistajaks. Sest siis on kindel, et kellelgi ei jää suvel ja üldse muul ajal miskit tegemata. Ja ennekõige minul endal. :)

Aga täna ei olnud siiski kõik lust ja lillepidu! Kahjuks.
Veendusin järjekordselt, et Eestis ei suudeta probleeme ennetada, vaid kergem on suurte probleemide tagajärgedega tegeleda. Üks ei tea, teine saadab küll õigesse kohta, kus kolmas on nõutu ja soovitab esimese juurde tagasi minna... Kolm tundi jooksmist linnas ning tulemus 0 - või siis selge teadmine, et looda võib vaid iseendale.

Minule uskumatu...

Minuni jõudis täna arvamus, et omastehooldamine ja IAT on nagu kaks ise asja. Nagu IAT ei olegi üks võimalus kergendada lähedaste koormust puudega pereliikme hooldamisel...
See on kuidagi kurb arvamus ametnikkel.
Ja selleks arvamuseks on arvamused
- IAT on raske toimima
- puudub transport
- ei ole usaldamine
Tore! Kas ei ole...
Minu jaoks uskumatu.
Mina ise olevat erand, sest saan ise IAT-ga korraldamisega suurepäraselt hakkama! Einoh, kiitus on hea, KUID... Soovin, et ma ei ole ainus... Soovisin valla omastehooldajate ümarlaual ka sõna sekka öelda. Aga leibkondadele, kus on puudega pereliige, ei ole  niisiis IAT ka üks võimalus... Kummaline, et sain alles nüüd teada, et mul pole leibkonda... Siiani arvasin, et mul on see, mis sest, et väike...   

Laupäeval, 17.mail 2014 kell 15 toimub
Saue Päevakeskuses
Kütise 4, Saue linn, Harjumaa

psühhodraama grupp "Eriline elukarjäär".

Meie, psühhodraama liider Maarja Kaplinski ja psühhodraama assistent Tiia Järvpõld, natuke eriliste grupijuhtidena, soovime teiega kohtuda, ja veel mitmel – mitmel korral kohtuda, et uurida ja selgitada psühhodraama meetodeid kasutades:
- kes on kõige olulisem inimene sinu / minu elus – kas oled / olen ikka ise see kõige tähtsam inimene
- kas on olemas erilisi inimesi, või oleme kõik erilised - igaüks isemoodi
mida teha omaenda erilisusega
kuidas kohtuda erilise iseendaga ja läbi selle teistega
kuidas teha erilist elukarjääri

Ootame vanu ja uusi huvilisi. Grupis on vabu kohti. Kui Sa veel ei tea, mis psühhodraama meetodid on, siis tule ja uuri järele.

Soovime esialgu koos teiega olla 4 tundi iga kahe kuu taga aasta jooksul.

Osavõtutasu on 15 EUR.

Tulemisest palume teada anda kontaktidel tiia.jarvpold@gmail.com või mkaplinski@gmail.com hiljemalt neljapäeva õhtuks, st 15.maiks.

Rõõmsa  kohtumiseni!

Maarja Kaplinski ja Tiia Järvpõld
MTÜ LEEPÜ

Kordus-tööpakkumine - vajan suveks isiklikku abistajat

Kordan tööpakkumist. Kuna isiklikul abistajal Johannal on teisipäeval viimane tööpäev, siis on hetkel tühi auk. Loodan väga-väga, et juhtub ime ja ma leian paari päevaga uue ja superhea abistaja. Töökuulutus uuesti:

Vajan isiklikku abistajat!

Sobid Sina, kui oled

kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!
Minust võid lähemalt lugeda www.lux.ee/tiia või http://ratastooli-tiia.blogspot.com .

Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317 (vastan ka sõnumile).

Kõige parem on, kui oled valmis tööle hakkama 15. maist. Hiljemalt 1. juunist.   Kuigi otsin Sind suveks, võid arvestada, kui soov kauem töötada, on seegi kindlasti võimalik, et töötamisaeg on pikem.

 -------------
 PS Olen tööandjana paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, saad uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvalt töökeskkonda, vahel reisimist. Töötasu tunnihind.
Ma olen väga õnnelik, kui saad mind abistada kuus vähemasti 50 tundi - rohkem veel parem! Kuid mu abistajate - konnas on peaaegu alati  mitu isiklikku abistajat.

Teretulnud kõik kandideerijad :)

Emadepäevaks

See nädal on mul olnud nii kreisi kui veel vähegi olla saab. Praegu kummitab mind hästi palju Karlssoni -stiilis mõtteid. Et hirmutaks mõne inimese ilusti natuke surnuks, nii et ta vaevalt märkab :P Ja kohe pärid mitu inimest. Tehke mis tahate, aga kui juba on jamasid, siis tekitatakse neid veel juurde - mõtlemata, milleks neid vaja on.

Praegu olen lihtsalt väga kurb, väga pahane, väga vihane. Tavaliselt ma ju selline ei ole. Ma arvan, et ka emadel, olgu nad päris-emmed või mängu-emmed, võivad sellised tunded olla. See ei tähenda, et ollakse tõeliselt paha inimene. See nädal lihtsalt on olnud väga raske ja väga segane. Ja täna tuli üks kurbus veel juurde. Huvitav, millal inimesed küll aru saavad, et minu eest ei pea vastutama... Mul on küllalt mõistust peas. Ja tegelikult kuulsin täna väga head leedu keelest pärit sõna - "isetahtmine" (st iseseisvus). Arvan, et on inimesi, ja mitte vähe, kes soovivad nimelt just võimalust ISE TAHTA, ja halvast ise heaga välja tulla. Ja ma usun, et kes väga-väga soovivad, need suudavad ka. Jumalast segane jutt, aga seda oligi oodata pärast nii segast nädalat.

Üks väga tore hetk sellel nädalal oli mikrobussijuhiga, kelle nimi oli arvatavasti Kaljo Täpsi. Ta võttis meid Johannaga Kaagverest peale, mida mikrobussijuhid harilikult ei tee - et ratastool ei mahu peale. Aga hr. Kaljo tõstis ise ratastooli peale ja välja, ja oli üldse nii lahe ja tore, et peale rasket ja nutust päeva naeratasin esimest korda südamest. Tahaksin talle tõsiselt veelkord suure aitäh öelda !

Ja homseks emadepäevaks soovin kõigile emadele, nii päris- kui mängu-emmedele, kannatlikku meelt oma lastega hakkamasaamisel ning nende mõistmisel. Ja lastele soovin kannatust, kui emmed vahel nende närve söövad :) Tegelikult emmed tavaliselt tunnevad ära, et midagi on viltu, ja tahavad lihtsalt lapsi aidata ja mõista, nii väikesi kui suuri. Vahel ei olegi muud vaja, kui lihtsalt natuke häid sõnu ja natuke toetust. Ja vahel ehk natuke karmust ka. Kõik see kokku ongi emaks olemine ja emaarmastus.

Head emadepäeva kõigile !

eurolaulu ajal

Tanja esinemise magasin muidugi maha... Või õigemini kell ununes, tahtsin juba magama minna, siis järsku plahvatas: eurovisioon...
Oli väga väsitav päev.
Mõistusele.
Südamele.
Muidu oli tavaliselt hea päev. Esikki sai korda. Naudisin uut põrandapesupange :) Tõsiselt. Eile ostsin. Vana pank tapeediliimiga küla peal juba mitu kuud, kaua ikka ootan seda koju tagasi... Parem muretsesin uue...
Õhtuks küsisin iseendalt: kaua veel suudan olla kannatlik ja vaikida... Vahel on rääkida parem.
Hea, et on telefonid ja internet. Saan natukenegi kellegagi südant tühjemaks valust rääkida... Vastasel juhul läheksin nelja seina vahel vist lihtsalt hulluks...
Võib - olla aga mõnele meeldiks seegi - aga andke andeks, ma ei luba sellist rõõmu neile...

Teen / tegin ära!

Tänasele talgupäevale ma ei jõudnud. Küla koristama. Kuigi oleks olnud võimalikki, paar tundi... Kuid mul oli pisikene talgupäev või ehk suurem koristamispäev kodus. Arvan, et kõik algab kodunt siiski!
Muidugi, kõike ei jõudnud veel puhtaks küürida... Nagu aknaid...
Kodu on justkui Tallinna linn, mis ei saa valmis eales :)
Mulle meeldib kodu kallal nokitseda! Kodukana aga ma siiski ei ole. Ei suuda olla.  

Vajan suveks isiklikku abistajat

Vajan isiklikku abistajat!

Sobid Sina, kui oled 

• kohusetundlik
• usaldusväärne, 
• rõõmsameelne,
• rahumeelne,
• toleratne,
• julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.

Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!

Minust võid lähemalt lugeda www.lux.ee/tiia või http://ratastooli-tiia.blogspot.com .

Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317 (vastan ka sõnumile).

Kõige parem on, kui oled valmis tööle hakkama 15. maist. Hiljemalt 1. juunist.   Kuigi otsin Sind suveks, võid arvestada, kui soov kauem töötada, on seegi kindlasti võimalik, et töötamisaeg on pikem.

 -------------

 PS Olen tööandjana painlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, saad uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvalt töökeskkonda, vahel reisimist. Töötasu tunnihind. 

Ma olen väga õnnelik, kui saad mind abistada kuus vähemasti 50 tundi - rohkem veel parem! Kuid mu abistajate - konnas peaaegu alati  mitu isiklikku abistajat.

Teretulnud kõik kandideerijad :)

1. lehekuu päeval

Masendus on mingil viiisil.
On olnud kuidagi rusuv ja uimane päev... Akna tagagi hall - hall ja udune... Nagu ei olekski särav kevad. Maikuu.
Kõik nagu isegi sujub ja laabub, kuid mitte energiliselt. Olen nagu aeg luubis... :) Nagu pärast pidu ööd - kuid just seda pole olnud.
Saan aru, et kui mina ei annaks endast märku näiteks siingi, st blogiski, siis varsti ei oleks mind olemas. See on nii. Olen aus. Aus iseenda vastu eelkõige. Võib - olla keegi vahel mõtleks, kuidas mul läheb, kuid vaevalt, et jõuaks mulle külla. Ja kui jõuakski, siis ikka vaid tunniks paariks ja kombekohaselt...
Kiirus on.
Igal ühel oma elu - elu.
See on endast mõistetav.
Ja me kõik tegelikult teame kõige paremini iseend ja oma elu. Teise  hinge vaid arvame mõistvalt...

Usun, et homme taas on tuju parem. Ja kirjutan midagi teisiti, paremat... Aga  ausalt öeldes sellised ülestunnistused endale on päris sageli. Mingil viisil annavad nad isegi mulle jaksu juurde.
Sest
ma elan ja olen veel :)
Vajan iseeend. Teised vajavad mind... ehk veel...

Head teistega olemist sel lehekuul ja üleüldse koguaeg!