Möödunust nädalast...

Neljapäevast.
Käisin Tallinnast. Invamessil tiiru. Nüüd tean, miks pidin tegelikult pealinna minema! Olin neljapäeva lõunani küsimusega, miks lähen ja läksin - ma ei saanud sellest aru. Kuigi nägin tuttavaid ja armsaid kohti Põltsamaalgi, ja ikkagi ei saanud aru... Siis ups - toimus ootamatult üllatav kohtumine, mis tõi mulle rõõmupisarad silmi. Arvasin ja lootsin südamest, et see kohtumine saab ükskord siinsamas Tartu lähedal, kuid ... see, et Tallinnas ja veel invamessil - see oli tõepoolest nii ootamatu ja üllatav, et naeratan kuni uinumiseni südames :)

 Invamessil. EPNÜL laua juures koos Mare ja Maarjaga (all pool).
Me soovisime LEEPÜ voldikuid viia, kuid nagu alati peaaegu, tuli ettenägematut aps - printer Tartus ei hakkanud voldikuid printrima... ja kohal öeldi, et printerivärv saab kohe otsa. Nii me olimegi nõutud. Voldikuteta.
Ja lisaks sellele, läks minu arvuti katki - ma ei saanud ka õhtul voldikut Marele saada reedeks...

 Sain keset Tallinna linna üksinda kohvi juua, mille ostsin bensukas. Veerand tundi küll olin üksinda mõnuleda Pirita rannas. Teate, kui super aeg see oli! Saan ju nii vähe olla kuskil üksi - vahel lihtsalt oleks seda aega vaja. Siim hobi fotograafina pilditas kaugemal pilte.
Muide, neist pilditest maalin peagi ühe maali. 

  Õhtul tiir Kaiust läbi. Mellat peab vahel üle silmama ;)

Reedest.
Koolitusele ma kahjuks ei läinud. Ei viitsinud hilineda. See pole minu moodi hilineda.
Käisin siiski surnuaias.
Laupäeval sai papa surmast juba 6 aastat... Uskumatu, see kurbus ja segadus ja hull aeg oli nagu eile... Usun, et papagi on nüüd kuskil mu üle õnnelik ja uhke. Vanaema samuti...

Siis sai Silver uue arvuti.
Minu kallikesel ehk arvuti vist emaplaat läbi. Loomulikult on mul kurb meel. Olen jälle kallikeseta. Aga arvan, et muretsen seekord ise omale ka uue läpaka. Mitte homme ega ülehomme, kuid mõne kuu jooksul küll. Arvan, et arvuti on justkui märkmik, mis peaks igal ühel oma olema. Ja seekord ei laseks Õnneks mul midagi väga olulist ei kadunud, olen gmaili jätnud kõik, mis vajalik...
 
Pühapäevast ehk eilsest.
Isiklikul abistajal Johannal oli esimene tööaeg. Mulle tundus, et ta on teinud seda tööd eluaeg, ja ilma proovipäevata teadis, mida teha ja kuidas olla .Johanna ise väitis, et ei ole eal abistajana töötanud. Usun seda ka.
 Meenus Margot ja Pille, kes tulid hoopis töövestlusele, kuid hakkasid kohe tööle st vestlus + proov + töö kõik ühel päeval ning neist said väga head abistajad... Usun, et Johanna on super leid isikliku abistajana. :) Johanna on minu käed - jalad mai keskpaigani. Loodan südamest, et kuu jooksul leian sama toreda tüdruku, kes on edaspidi mu käteks ja jalgadeks...