Homme hommikul lähen linna. Taaskord jälle bussiga. Liigun linnas jalgsi ringi.
Imestate, miks ma sellest suurt numbrit teen :) Linnas käik nagu ikka linnas käik...
Ka nii võib võtta.
Aga ma tunnen iseend vabana homme. Pika päeva. St isiklik abistaja Johanna on minu päralt hommikust õhtuni. Kui pikalt õhtul, seda vaatame kokkuleppeliselt homme jooksvalt. Johanna saab aru, mida ma tegelikult igatsen ja annab lihtsalt võimaluse mulle. See on täpselt niimoodi, olgugi, et boss olen siiski mina :)
Minu ja isikliku abistaja vahel peab mõistmine ja kokkulepped olema, seda enam, et kasutan abi väga minimaalselt.
Olen väsinud uksest ukseni sõitmast. Kiiresti - kiiresti toimetamast linnas. Ma ei ütle auto olemise kohta mitte ühte halba sõna. Auto on vahel väga hea. Kuid kui auto olemise korral kannatab näiteks minu vabadus natuke rohkem õue õhku hingata, siis on auto kasutamisest miskit valesti.
Muide, ma ei kõnni küll omal jalal, kuid tunnen siiski, et pidev autoga liikumine nüristab mu keha. Hoian oma keha siiski tänaval ratastoolis istudes / liikudes teisiti, kui kodus või autos. Trenn on tipa - tapa näiteks juba seljale ja ka jalgadele. Jalad saavad kindlasti puhkust kodudest toimetustest, kuid samas saavad trenni, mis jalgade puhul rohkem mõistetavalt. Ma siiski toetan end jalgadega...
Usun, kui ma kunagi muretsen endale auto, siis ei hakka päris kindlasti igas uksest sisse sõitma, vaid sõidan mingi piirini (linnapiirini näiteks) ja edasi käin jala.
Säästan õhkugi.
Ja raha.
Ma ei usu viimasel ajal seda ütlemist, et auto hoiab IAT tunde kokku. Hoiab küll, kui ei vähenda mu vabadust ja iseolemist... :) IAT tundide kokkuhoidmist olen kogenud päris palju, ausalt öeldes. Kuid samas olen saanud nende tundidega palju palju muud teha.
Aga homme olen lihtsalt niisama linnas.
Shopan. Mis sest et rahakott tühi :P
Uurin ja puurin asju.
Valin välja, et siis x aja jooksul osta.
See on nii minu moodi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar