... koristades.
Nii minu moodi.
Kui märkmik suurte seikluste ja ka vihastamisega minuni ehk koju jõudis, hakkasin omaette köögis möllama. Poole kümneni õhtul. Arvan, et nõnna puhast kööki pole ma oma sünnast saadik näinud.
Hea tunne on.
Ei ole ikka sedasi, et kui kõik nagu ei kõlba kuhulegi, siis peab segaduses ja mustudes ootama ja lootma kuni saabub mingi ilma ime ning köök saab jälle remonditud... Kusjuures alles sai ju üle võõbatud. Mulle väga meeldib. Tõsi, valamu ja selle kapp tahavad küll esmalt kohendamist... - seda olen tahtnud jaanuarist. Puhas köök on kõige ilusam!
Jalad väsinud.
Hing õnnelik.
Facebooki lugejad teavad juba, mis ja kuidas märkmikuga oli. Eesti Posti klienditelefoni neiu soovitas närviliselt jalutada postimajamuuseumi - kes teab miks. Maarja minu asemel jalutas siiski Kesklinna Postkontori ja sai hea teenindusega mu kullaväärtusega märkmiku kätte. Minu kätte jõudis Silveri käest.
Lõpp hea - kõik hea!
Otsustasime Maarjaga, et jalutame koos ükskord Postimajamuuseumi. Sooviks teada, miks meid sinna saadeti ;) Elus teatavasti ei ole juhuseid!
Aga mul jälle turvatunne.
Mu soovid ja plaanid jälle koos minuga.
Unistused ka.
Silveri tervis teeb muret. Kuid loodan südamest, et seegi saab heaks. Poiss ise ei püsi paigal ka ! Ta ikka minu moodi! Arstidele peab kindlasti minema...
Oli veel paar väga head hetke ja asja.
Lõpp kokkuvõttes oli hea päev.
Õppisin jälle mõndagi juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar