Sünnipäevakass Bongo

 ... saab täna 3 aastaseks :)
Küll on õnneks vähe vaja sünnipäevahommikul. Natuke näpuotsaga hakklihagi!

Kass Bongo on juba mõned kingitused ja sõnumid saanud. Tuju on tal päris vallatu ja ülemeelik.

See pilt on 2 aasta vanune. Erika pildistas minu sünna ööl. Bongo näeb ikka sama noor ja hea välja :)



Kõikidele soovin täna aga vahvat volbriööd ja toogu head nõiad häid üllatusi!

Tipa - tapa ja vaim värske

Pikk ilus päev. Tartus.
Jõudsin kogunisti kunstinäitusele galeriisse "Noorus". Mööda minnes. Sinna ei olnud ma veel jõudnud näitustele... kuigi olen mitmel korral soovinud minna...

Linna busside juhid on ikka sama abivalmid ja lahked, kui pooleaasta eest. Ja mina Johannaga ei jätnud bussijuhtidele taas võimalust eriti abistada. Johanna oli küll esimest korda minuga linnas, kuid bussidesse lipsasime ja väljusime nii osavalt, et üks juht laiutas käsi: teil asi nii hästi käes :) Teine bussijuht pilgutas silma mulle ;)
Linna  bussjuhtidega asi õnneks kõik endiselt hea.
Maaliini st Kaagvere bussijuhiga ka kõik endine, kuid seda kahjuks.
Mitte ei mõista ikka veel, miks maaliinide bussijuhid ei pea või vähemasti ei või tulla rooli tagant appi liikumispuudega inimesele. Miks Tartu bussifirma juhid peavad appi tõttama? Seda enam , et Kaagvere bussi(desse) on raskem siseneda...
Mina olen maal ja linnas ikka sama inimene, kes vajab nii maal kui linnas abi... 
Usun sedagi jätkuvalt, et kõik puudega inimesed ei saa ega peagi vaid Ttartus elama üksnes super hea bussiliikluse pärast...

Panin tähele, et riidepoed on värvilised. Järelikult selle kevad ja suvi saavad olema värvilised. See on positiivne. Mulle meeldib :)

Oli tore päev. Kuigi oleksin ehk võinud midagi asjalikumat teha ja mõni asi jäi tegemata, aga naudisin siiski päeva. Lihtsalt olin. Vahel on seda ka vaja.
Aitäh, Johanna!

Homme linna... tipa - tapa :)

Homme hommikul lähen linna. Taaskord jälle bussiga. Liigun linnas  jalgsi ringi.
Imestate, miks ma sellest suurt numbrit teen :) Linnas käik nagu ikka linnas käik...
Ka nii võib võtta.
Aga ma tunnen iseend vabana homme. Pika päeva. St isiklik abistaja Johanna on minu päralt hommikust õhtuni. Kui pikalt õhtul, seda vaatame kokkuleppeliselt homme jooksvalt. Johanna saab aru, mida ma tegelikult igatsen ja annab lihtsalt võimaluse mulle. See on täpselt niimoodi, olgugi, et boss olen siiski mina :)
Minu ja isikliku abistaja vahel peab mõistmine ja kokkulepped olema, seda enam, et kasutan abi väga minimaalselt.
Olen väsinud uksest ukseni sõitmast. Kiiresti - kiiresti toimetamast linnas. Ma ei ütle auto olemise kohta mitte ühte halba sõna. Auto on vahel väga hea. Kuid kui auto olemise korral kannatab näiteks minu vabadus natuke rohkem õue õhku hingata, siis on auto kasutamisest miskit valesti.
Muide, ma ei kõnni küll omal jalal, kuid tunnen siiski, et pidev autoga liikumine nüristab mu keha. Hoian oma keha siiski tänaval ratastoolis istudes / liikudes teisiti, kui kodus või autos. Trenn on tipa - tapa näiteks juba seljale ja ka jalgadele. Jalad saavad kindlasti puhkust kodudest toimetustest, kuid samas saavad trenni, mis jalgade puhul rohkem mõistetavalt. Ma siiski toetan end jalgadega...

Usun, kui ma kunagi muretsen endale auto, siis ei hakka päris kindlasti igas uksest sisse sõitma, vaid sõidan mingi piirini (linnapiirini näiteks) ja edasi käin jala.
Säästan õhkugi.
Ja raha.
Ma ei usu viimasel ajal seda ütlemist, et auto hoiab IAT tunde kokku. Hoiab küll, kui ei vähenda mu vabadust ja iseolemist... :) IAT tundide kokkuhoidmist olen kogenud päris palju, ausalt öeldes. Kuid samas olen saanud nende tundidega palju palju muud teha.

Aga homme olen lihtsalt niisama linnas.
Shopan. Mis sest et rahakott tühi :P
Uurin ja puurin asju.
Valin välja, et siis x aja jooksul osta.
See on nii minu moodi!

Pühapäev raamatute keskel...

Remondi tõttu on raamatud pilla - palla, kilekotides seinakapis. Täna sorteerisin raamatuid taas riiulitesse. Mõnda raamatut aga ei pane enam riiuli. Pakun ehk kasutatud raamatude poodi... või... Minu jaoks on need mitte midagi ütlevad raamatud, pole eales läbi lugenud ning arvan, et ei loe ka. Koguvad vaid tolmu! (Tegelikult mu ex luges omal ajal ka palju, küllap on tema omad...)
Mul on jälle luuleriiul.
Lugesin B. Alveri "Tulipunast vihmavarju". Üks mu lemmikluuletus. See on nii armas. Sageli mõtlen vana asja  katki minemisel just "vihmavarjule". Päriselt ka.

Uut aga,

                                                                            uut

                                                                            ei tahtnud ma enam. 

Mõnikord on tõesti tunne, et uut ei tahagi. Sest see ei asenda vana. Uus võib küll olla, kuid siis peab olema teistsugune uus. Seda on vist keeruline mõista. Kuid see olen mina :)

Kass Bongo on solvunud... Leidsin ta rünnakute mu jalgadele vasturünnaku - jalakreemi. Bongo on juba nädal väike kiskja, asi läks nii hulluks, et ma ei saanud enam liikuda ka. Ammugi midagi teha. Kass Bongo peab viima ilusalongi, küüsed jube pikad. Mu jalad kriime täis, tihti verigi taga... Järelikult Bongo tervis on ülihea. Igeme põletikust ja opistki toibunud suurepäraselt. Aga nüüd me ei tunne leebet ja arukat Bongot vahel ära. Päeval lõi järsku pähe, et määriks jalad millegiga kokku - lõhn ehk peletab Kassi eemale. Toimibki. Kõnnib kaarega minu jalgadest mööda. Muidu oli võimatu ka raamatutega tegeleda. Bongo koguaeg jalus, ründav... Mina ju ei saa nagu Silver panna teda puuri natukeseks ajaks rahunema...

Siis istus Bongs õue ratastoolis ja vaatas solvunud telerit :)

Mina tassisin rahulikult raamatuid...

Kui mõnus oli arvutist eemal olla.

Raamatute keskel. Nagu vanal heal ajal. Kui arvuteid polnud uneski... Leidsin teatmiku "A ja O", ajaviite raamatukese...

Ballettmeister või maalikunstnik - vahet ei olegi

Eile õhtul käisin Sargvere mõisas oma näitust alla võtmast. Mõisa proua Leila kutsus mind dokfilmi esilinastusele, mis toimus ka eile mõisa kinosaalis. Mul polnud isegi aimu, mis dokfilm see on, kuid olen rahul, et nägin selle ära.
Filmi pealkiri on "Ballettmeister". Pealkiri on tegelikult mitte midagi ütlev. Ja kuna mulle ei meeldi ballett, siis ei oleks päris kindlasti  niisama vaatama läinud... Aga film oli Mai Murdmaast, kes praegu 76 aastane ning elab sajaga lavastaja elu veel tänagi. Mind pani film mõtlema üleüldse kunsti üle, kuidas olla särav loov inimene. Inimestele meeldejääv looja.
Mul tuli meelde, et mullegi on öeldud, et olen looja (väikese tähega)!
Kunstnik, ükskõik, mis kunsti ta teeb, peab seda tegema
- pühendamisega, andma endast maksimaalse
- alati pabinaga, nagu teeb igakord esimest korda, kuigi kogemusi võib olla tuhat. Sest see pabinake, minu meelestki, aitab igakord uuesti alustada loovust. Särada. Olla see, kes mina näiteks tegelikult olengi.
- Kui loojal pole enam midagi inimestele öelda või ei jaksa olla tema ise, siis on õige aeg lihtsalt areenilt kaduda. Eemale jääda...
Kindlasti soovin minagi 75...80 aastaselt väga kõbus ja aktiivne, loov vana memm. Olen seda vist küll eluaeg soovinud. Ma ei soovi hakata virisejaks ja hädaldajaks...
Filmi režisöör arvatavasti (me Siimuga päris alguseks kohale ei jõudnud, seega püüdsin arusaada lõpus, kes on kes, kes jagasid kommentaare filmi 2 aasta tegemisest) ütles, et Murdmaa on keeruline ja raske inimene. Väga väga nõudlik, ka viimasel minutitel vahest.
Arvan, et nii tuntud ja hea kunstnik peabki selline olema. Muidu ei löö lihtsalt läbi. Maailmas. Ma ei tunne muidugi Murdmaad, kuid filmis jäi kõlama küll, et ta teab vägagi hästi oma loomingu lõpptulemust ning selle nimel ongi valmis ükskõik mida nõudma.
Minagi olen selline.
Kuigi... väikest viisi!
Võib - olla, KUI mul oleks rohkem võimalusi (ka isikliku abistaja võimalusi), SIIS ma looks palju rohkem.
Ma ei mõtle vaid maalikunsti.
Vaid üldse elamiskunsti.
Elu on ju kunst.
Elukunst, kuidas läbi raskuse ja rõõmude luua midagi suurt ja ilusat, on kõige raskem kunst :)

OO, luksulik elukene!

Hetkel on mu elu lausa luksuslik! Olen aus ja siiras ja päris omas mullis :) Energiat täis! Kõige pisemad elamise asjad on momendil super hästi. Need asjad või õigemini toimetused, mis on argised ja endast mõistetavad igale naisele ja milledele ei peaks naine nii tohutult mõtlema, kas saab või ei saa teha... Mina vahel pean mõtlema... Edasi lükkama tegemisi x ajaks, või loobuma teatud ajaks... Neid igapäevaseid toimetusi ei saa lõpmatuid edasi lükata - kuskil tuleks piir ette...
Isiklik abistaja Johanna tõstab taas mu latti järgmisele isiklikule abistajale kõrgele :) Loodan ja usun, et leian maikuust taas väga hea nais - isiklikku abistaja :)
Ütlen veelkord, et minu (ja arvan, et teistegi IAT kliendide) tuju ja säramine sõltub suuresti sellest, kui hea koostöö on oma käte ja jalgadega ehk siis isikliku abistajaga.

Loomulikult mured pole kadunud mu elust.
Aga momendil on mul hoopis rohkem jaksu probleeme lahendada. Palju pisiasju on hästi... Õnnest jääb vaid puudu suudlust - nagu üks laulukene ütleb. :)

Homme olen Sargveres. Võtan näituse alla.
Uut näitust konkreetselt ei tea veel... On küll mitu kohta, kes soovivad...

Maailm on keeranud...

... positiivsuse poole.
Vähemasti viimasel tundidel eilsest saadik ja mulle meeldib see. Vahelduseks on see päris hea puhkus! Mu kodu on nüüd jälle uue armsa korraliku ilmega. Isegi mu maalimisnurk võtab sellise näo nagu olen pika - pika aega ette kujutanud... Minu VALGE maalimisnurk saabki olema VALGE lisa värvidega. Jess - jess :)

Usutavasti hakkab ka minu enda kallike tööle. Olevat küll emaplaat maatasa põlenud (kuidas ja mis - ma ei jaga, ei ole nii väga tehnika naine :P ), kuid siiski võttis pilti ette. Võib - olla sellepärast, et palusin kallikesel koju tulla, et juppegi saaks võtta ...
Meenutan, mu kallike = mu arvuti, muidu võib tunduda seda mitte teadjale pisut imelik jutt...

Loodan, et nädala lõpuni on hea elu - olu. 

Munapühal

Loodan, et täna olid munad peamine teema ja rõõm!

Facebook´i sõbrad on minu pühade munade pilte  näinud, panen siia natuke erinevaid pilte.
Kindlasti Bongo  uuris tänagi, mis need värvitud munad on... Üleeile oli nina pidi värvimise juures.
Muide, Kass Bongo otsib esmakordselt elus kassi peikat! Tee hambad korda ja Kass Bongo hakkab elama...

Aga sinine Rõõmutooja tõi täna mitmed rõõme. Aastaid tagasi kinkis ta mulle üks väike Triinu, kui ma ei saanud nuttuhoogu pidama ja Triinu püüdis mind iga hinna eest lohutada, Mitte miski ei aitanud. Lõpuks tõi tüdruk mänguasjadest selle sinise karvase olevuse ja ütles: "'Võta see päriselt omale. Kui veel kunagi nutad, siis toob ta sulle rõõmu."
Mul on see 15 aastat alles. Alati kui näen teda, naeratan. Isegi, siis kui ma parajasti ei nuta :)
Tegelikult lauakest tehes otsisin kaisulindu, kuid see hetkel kadunud...

Täna tuli lõppude lõpuks koju uus mööbliese - sektsioon. Nüüd saan taas palju asju korda seada. Usun, et mu kodu võtab  pika peale jälle minu kodu näo, mis korras ja puhas... Olgugi,et remont pooleli - see isegi ei häiri enam nii väga... Asjad saavad ju paika tagasi.
Vajan veel heledat riidekappi ja raamaturiiulit. Kindlasti on veel mõni asi, mida soovida ja vajada, kuid jah riidekapp on nüüd järgmine esmane...

Täna sain 3,5 tundi elada vabalt endale. Mis see tähendab... See on see, et mul oli isiklik abistaja Johanna 3,5 tundi käepärast võtta ning sain teha neid toimetusi, mida ma üksi ei saaks teha. Õue minekuga natuke kahtlesin, aega oli vähe jne. Olin valmis loobuma jälle, sest pooleks tunniks trepist alla - üles joosta... Aga Johanna lihtsalt oli veendunud, et kui mina soovin, siis mina pean saama!!! Nii panime koos pesu kuivama maja taha. Olin täna niisama küla peal väljas see aasta esimest korda, ausalt ka. Muidu autosse ja autost tuppa - ja see pole ju see... Ei ole minulik elu - olu, olen aus. Võin küll paljust loobuda, kuid lõpmatult seda teha ei saa. Siis ei jääks minust miskit alles. Johanna on proff isiklik abistaja, kuigi ta tööl on alles mõned päevad. :) Olen tänulik, et leidsin sellise isikliku abistaja üle pika aja.

Suurel Reedel...

... saab teha iseend rõõmsaks.  :)
Sellist püha nagu täna üksinda olles nauditavaks muuta.
 Praegu värvisin marketidega mune. Üle paari aasta värvidega ja enda ette. Kunstiteos ei saa munadele maalida. Suht keeruline on ühe jalaga muna hoida, samal ajal teise jalaga munale joonistada... Täpid ja kriipsud munadele - ja naudisin sajaga. Taustaks kuulasin "Maga naine" kümneid kordi ning mõtlesin, mida ihkan veel :)
Eh, sellele küsimusele ei oskagi kohe vastust leida.
Mul nagu kõik olemas...
Vahel tunnen küll, et üksinda on keeruline ja väsitav olla... Vahel võiks lihtsalt toetuda kellegi õlale ja olla nõrk ja jõuetu, õrn... Olen pidanud ju tugev ja jõuline - vahel ei taha enam. Ei jaksa.
Aga küll elan iseenda tugevusega edasi.
Ja vahetevahel luban iseendale nõrkuse hetki ka. :)

Eile õhtul mõtlesin, miks mu elu nii karm siiski peab olema... Et mida olen mina ise valesti teinud...
Nutsin pea täie. Kujutage, ma nutan ka!! Mõnikord. Ja salaja.
Siis jõin magusat - magusat kohvi ja kõik oli taas hea. Õigemini tasakaalus.
Muide, magus - magus kohv on kõige parem rahutust mulle :) Mõni sõbranna, kes mind hästi teab, soovitab kohe kohvi palju suhkruga juua, kui olen endast väljas. Mind on lihtne rahustada!  

Hommikul teadsin, et tuleb taas hea päev. Teadsin, mida ja kuidas edasi teha.
Ikka  iseendana oma elu edasi elada :)

Ilusaid ja rahulikke kevadpühi!

Joo või šampust ehk lihtsalt üks pikk lõpmatu saaga on lõppenud

Nüüd olen kindel, et viie aastane saaga on lõppenud. Praegu avasin ametlikult kirjagi, ametliku email tuli mitu päeva tagasi.
Ma pole sellest avalikult kirjutanud ega bloginud, väga vähesed inimesed teavad seda suurt probleemi üleüldse.  5 aastat otsisin lahendust, kuid ikka ja jälle tuli probleemi juurde. Oli lihtsalt ebaõnn. Või oligi seda suureks vaja ajada, et leida lõpuks õige inimene, kes tõesti mõistab ja aitab, annab proffi nõu ja abi.
Soovitan südamest, kel on miski rahaline probleem pöörduda Võlanõustajad MTÜ poole ja uskuge mind saate abi, lahendusi.  Mulle soovitati märtsi alguses nende poole pöörduda, sest üks ainus lause facebook´is reetis mind, et mul on mingi mure (kuigi lause oli suht positiivne, et sooviksin õppida õigust...). Õnneks oli inimene, kes kuulis seda lauset ja palus rääkida. Aitäh, Tiia, et panid tähele :)
Ühesõnaga, oli üks kiirlaen, mida olin juba ligi 4 korda rohkem tagasi maksnud, kuid märtsi alguses ütlesid taas, et veel tuleb ca 1000 juurde maksta, jälle mingid viivised - otsustasin keelduda. Et mis asja!
Kuid vajasin abi.
Vahepeal oli küll aitajad. Kuid jah... Kes kadus ära lihtsalt. Ilmselt, nüüd saan aru, et ta ei osanudki nõu anda. Siis oli mõned juristid, kes soovisid omakorda tasu või polnud kiirlaenud nende rida. Olen mõistnud, et juristelgi on omad read, mida nad oskavad paremini kui teisi. Nagu nt arstid...  
Oli neidki, kes kurjustasid.
Oli neid, kes käskisid maksta.
Ja summad aina suurenesid.
Aga nüüd pöördusin väga ausa palvega inkasso ja kohtutäituri poole, et lõpetada.
Ja nüüd on asi lõpetatud!
Väga lihtsalt ja heaga.
Ja ausalt.
Võimalikult lühidalt.

Minu juhtum võib aidata kindlasti kedagi, kel võib olla hoopis suurem probleem. Minu summad on veel väga väikesed, mõnedel on kümneid kordi suuremad mured.

Ja üht asja julgen veel soovitada, et olge iseendale rahamuredega ausad. Ei ole vaja jaanalinnu pead liiva alla peita, otsige abi, seni kuni leiate positiivsed lahendused.
Ma ei ütle, et ärge laenake. Elus tuleb ette palju, mis vajab ootamatult väljaminekuid. Kuid, kui on võimalik, hoidke kiirlaenudest kaugele!
On hoopis paremaid võimalusi laenude võtmiseks.   

Armastage oma raha, ükskõik, kui vähe või palju raha siis on või ei ole!

Möödunust nädalast...

Neljapäevast.
Käisin Tallinnast. Invamessil tiiru. Nüüd tean, miks pidin tegelikult pealinna minema! Olin neljapäeva lõunani küsimusega, miks lähen ja läksin - ma ei saanud sellest aru. Kuigi nägin tuttavaid ja armsaid kohti Põltsamaalgi, ja ikkagi ei saanud aru... Siis ups - toimus ootamatult üllatav kohtumine, mis tõi mulle rõõmupisarad silmi. Arvasin ja lootsin südamest, et see kohtumine saab ükskord siinsamas Tartu lähedal, kuid ... see, et Tallinnas ja veel invamessil - see oli tõepoolest nii ootamatu ja üllatav, et naeratan kuni uinumiseni südames :)

 Invamessil. EPNÜL laua juures koos Mare ja Maarjaga (all pool).
Me soovisime LEEPÜ voldikuid viia, kuid nagu alati peaaegu, tuli ettenägematut aps - printer Tartus ei hakkanud voldikuid printrima... ja kohal öeldi, et printerivärv saab kohe otsa. Nii me olimegi nõutud. Voldikuteta.
Ja lisaks sellele, läks minu arvuti katki - ma ei saanud ka õhtul voldikut Marele saada reedeks...

 Sain keset Tallinna linna üksinda kohvi juua, mille ostsin bensukas. Veerand tundi küll olin üksinda mõnuleda Pirita rannas. Teate, kui super aeg see oli! Saan ju nii vähe olla kuskil üksi - vahel lihtsalt oleks seda aega vaja. Siim hobi fotograafina pilditas kaugemal pilte.
Muide, neist pilditest maalin peagi ühe maali. 

  Õhtul tiir Kaiust läbi. Mellat peab vahel üle silmama ;)

Reedest.
Koolitusele ma kahjuks ei läinud. Ei viitsinud hilineda. See pole minu moodi hilineda.
Käisin siiski surnuaias.
Laupäeval sai papa surmast juba 6 aastat... Uskumatu, see kurbus ja segadus ja hull aeg oli nagu eile... Usun, et papagi on nüüd kuskil mu üle õnnelik ja uhke. Vanaema samuti...

Siis sai Silver uue arvuti.
Minu kallikesel ehk arvuti vist emaplaat läbi. Loomulikult on mul kurb meel. Olen jälle kallikeseta. Aga arvan, et muretsen seekord ise omale ka uue läpaka. Mitte homme ega ülehomme, kuid mõne kuu jooksul küll. Arvan, et arvuti on justkui märkmik, mis peaks igal ühel oma olema. Ja seekord ei laseks Õnneks mul midagi väga olulist ei kadunud, olen gmaili jätnud kõik, mis vajalik...
 
Pühapäevast ehk eilsest.
Isiklikul abistajal Johannal oli esimene tööaeg. Mulle tundus, et ta on teinud seda tööd eluaeg, ja ilma proovipäevata teadis, mida teha ja kuidas olla .Johanna ise väitis, et ei ole eal abistajana töötanud. Usun seda ka.
 Meenus Margot ja Pille, kes tulid hoopis töövestlusele, kuid hakkasid kohe tööle st vestlus + proov + töö kõik ühel päeval ning neist said väga head abistajad... Usun, et Johanna on super leid isikliku abistajana. :) Johanna on minu käed - jalad mai keskpaigani. Loodan südamest, et kuu jooksul leian sama toreda tüdruku, kes on edaspidi mu käteks ja jalgadeks...

Öised mõtteid...

Homme olen Tallinnas ja ka Kaius. Seda sõidu soovisin küll üle nädala, kuid eilseni oli kõik veel ebaselge, kas ja kuidas... ja mis üldse...
Kuid momendil on liikumisvõimalused, miks mitte neid ära kasutada  :) Mu aju vajab mõte - tuulutamist! Kodus võib vahel lolliks minna... Ma tunnen, et ma ei ole mõnda aega endast maksimaalselt. See väsitabki!

Käin tiiru invamessil. EPNÜL soovil valmis  kogunisti MTÜ LEEPÜ voldikki kiiresti. Kujundas ilusti Martin - suur tänu talle.! Mind end pani voldiku koostamine küll taas rohkem mtü-le mõtlema, andis motivatsiooni juurde... tegutsemiseks.
Muide, LEEPÜ sai 7. aprillil 8 aastaseks. Peoks pole põhjus... Isegi meie apelsinipuu on deprekas, kardan väga, et enam eluvaimu sisse ei võtta... Kuigi nüüd kastan teda ise ja räägin... Lehti hakkas langetama täpselt siis, kui tuli mtü-se väikesed segadused, nt nimega... Mul apelsinpuust kahju! Loodan südamest, et puu läheb veel ilusti lehte, kui mtü hakkab varsti uue nimega varjusurmast ärkama ja tegutsema.

Reedel olen koolitusel "kuidas targalt annetada".

Hea, kui on päästeinglid, kes abistavad, kui abistajat pole parajasti, kuid mul siiski natukene abi vaja! Momendil olen tänulik mammale ja Erikale, kes päästeinglid!      

Tegelikult pean olema tänulik, et elu sujub :)
Peaasi, et maailmas on rahu...

Üllatused pole kuhugile kadunud...

Esmalt hea üllatus.
Loodetavasti on kuu poolteist üks nais - isiklik abistaja olemas, kuigi tal kiire elu. Tundub nii. Aga leides temalt kirja - käis läbi energialaks ja üllatusrõõm, tean teda :) Ei, ta ei ole ükski mu endidest abistajatest... kuigi oleme koos olnud mitu pika toredat päeva :)  Kui ta suudaks oma kiire õppimise kõrvalt mind abistada mõnedel päevadel mõned tunnidki - oleksin õnnelik.
Ja siis on aega veel kedagi leida...

Teine üllatus. Tobe üllatus tänasel rahvusvahelisel tervisepäeval. Silveri perearst soovitas vaid vitamiine süüa.
Olin sõnatu.

Kolmas kummaline üllatus.
Kass Bongol on uus lemmikmänguasi. Roller!!! Üllatusmuna sees oli valge roller ja mängib Bongo nii, et peidan  rolleri ööseks sokisahtli - muidu võimatu magada. Vot, osta veel kassile karvaseid hiiri...

Nüüd küll vajan võimalikult kiiresti isiklikku abistajat

Vajan isiklikku abistajat!

Sobid Sina, kui oled 

• kohusetundlik
• usaldusväärne, 
• rõõmsameelne,
• rahumeelne,
• toleratne,
• julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.

Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!

Minust võid lähemalt lugeda www.lux.ee/tiia või http://ratastooli-tiia.blogspot.com .

Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317 (vastan ka sõnumile).

-------------

 PS Olen tööandjana painlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, saad uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale. Enda poolt luban rahulikku ja mõistvalt töökeskkonda, vahel reisimist. Töötasu tunnihind. 

Ma olen väga õnnelik, kui saad mind abistada kuus vähemasti 20 tundi - rohkem veel parem! Kuid mu abistajate mees - / naiskonnas peaaegu alati  mitu isiklikku abistajat. 

Teretulnud on kõik kandideerijad :)

Aeg maha...

... koristades.
Nii minu moodi.
Kui märkmik suurte seikluste ja ka vihastamisega minuni ehk koju jõudis, hakkasin omaette köögis möllama. Poole kümneni  õhtul. Arvan, et nõnna puhast kööki pole ma oma sünnast saadik näinud.
Hea tunne on.
Ei ole ikka sedasi, et kui kõik nagu ei kõlba kuhulegi, siis peab segaduses ja mustudes ootama ja lootma kuni saabub mingi ilma ime ning köök saab jälle remonditud... Kusjuures alles sai ju üle võõbatud. Mulle väga meeldib. Tõsi, valamu ja selle kapp tahavad küll esmalt kohendamist... - seda olen tahtnud jaanuarist. Puhas köök on kõige ilusam! 
Jalad väsinud.
Hing õnnelik.

Facebooki lugejad teavad juba, mis ja kuidas märkmikuga oli. Eesti Posti klienditelefoni neiu soovitas  närviliselt jalutada postimajamuuseumi - kes teab miks. Maarja minu asemel jalutas siiski Kesklinna Postkontori ja sai  hea teenindusega mu kullaväärtusega märkmiku kätte. Minu kätte jõudis Silveri käest.
Lõpp hea - kõik hea!
Otsustasime Maarjaga, et jalutame koos ükskord Postimajamuuseumi. Sooviks teada, miks meid sinna saadeti ;) Elus teatavasti  ei ole juhuseid!

Aga mul jälle turvatunne.
Mu soovid ja plaanid jälle koos minuga.
Unistused ka.

Silveri tervis teeb muret. Kuid loodan südamest, et seegi saab heaks. Poiss ise ei püsi paigal ka ! Ta ikka minu moodi! Arstidele peab kindlasti minema...

Oli veel paar väga head hetke ja asja.
Lõpp kokkuvõttes oli hea päev.
Õppisin jälle mõndagi juurde.  

Nii tühi on olla

Kell on pool 2 öösel. Ei ole kaua seesugusel ajal bloginud... Võiks magama minna. Olen väsinud ja tüdinenud kõikest... Kardan, ka magamisest...
Täna oli tegelikult ilus päev. Laabus. Kohtusin sõbrannadega. Tegin tööd. Panin üle mitme aja maalid posti - süda sai kergemaks kohe. Soovisin seda juba kolm - neli kuud, ikka tuli veider olukord ette... Nutumaik oli juba suus...

Hilisõhtul avastasin et mu märkmik - kalender on usutavasti jäänud Tartu Kesklinna  postkontori st on kadunud. Ma ei ole kunagi sedasi märkmikut kaotanud ja mitte isegi mu abistajaid. Märkmik on mu elu, ma ei oska selleta olla...
Muidugi võib ka nii öelda, et kord on esimene kord, kuid...

Kui olin veel Maarja pool ja arutasime LEEPÜ voldikut, kutsus Silver endale kiirabi... Jahmatasin väga... Kuid praegu tundub kõik korras olevat...

Siiski, miski mu elus tundub mitte korras olevat. 
Liiga palju kaost on olnud paari kolme kuu jooksul.
Ma ei saa aru, miks küll.
Seepärast püüangi teha ikka head nägu... :)