Võtsin tänase päeva iseendale. Olingi ise oma mõtetega tagatoas. Riidehunnikus. Püüdsin segadus nii enda sees kui ka ümberringi korrastada.
Ma ei vastanud sõnumidele ega kirjadele eriti.
Ma olen tõesõna väsinud. Tüdinenud. Kopp on ees.See on kestnud juba pikemalt aega. Kuid...
Kõik on nagu olemas ja enam - vähem normaalne, aga... ma ei oskagi öelda, mis on valesti. Iseenda kehtestamine... Ma lepin. Harjun. Olen võimalikult teistele olemas ja vastutulev. Kõik on siiski näiline. Suudaksin rohkemgi, kui vahetevahel julgeksin rohkem ise olla...
Saan aru, mu jutt on mõistmatu.
Mina ise mõistan küll. See ongi tähtis.
Puhkus saab ka omaenda toas. Ei olegi vaja taha kaugemale, Hispaania näiteks. Mina ei saaks ikkagi kaugel maal omaette päevagi olla... Kodus aga küll.
Kass Bongo elab oma elu ja majandab ise. Ta käitub nii nagu ei oleks iial operatsioonil käind. Täna sõi ahjuliha - muidugi võttis ise. Ega Bongo spetsiaalseid sööke ei tahagi väga. Eile õhtul leidsin külmikust natu süldi, mõtlesin, et söön ära - aga ei, Bongo jooksis jaole ja lihtsalt poksis peaga mu jalga seni kuni sai keelega kallerduse kätte ning sõi nii nagu oleks olnud eluaeg näljas. Siis jookseb ja hüppab, tuuseldab.
Loodame ja usume, et paraneb jõudsalt!
Repoter näitas põrsast ratastoolis, kes töötas haiglas puudega laste heaks. Põrsas sündis tagumiste jalgadeta. Minu meelest parim ja kihvtim uudis sel aastal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar